Me õpetame lastele maast madalast, et kui on mure, tuleb sellest rääkida. Aga sageli just see noor, kellel on kõige raskem, tuleb kõige väiksema tõenäosusega hingevalu kurtma.
Eesti laste vaimse tervise uuringust tuleb välja lapsevanema jaoks ebamugav seos: mida madalam on noore rahulolu oma eluga, seda vähem valmis on ta vaimse tervise murega täiskasvanud pereliikme poole pöörduma.
See paneb teise valgusesse ühe väga tavalise lause: „Minu laps teab, et ta võib alati minu juurde tulla.“ Ilmselt teabki. Küsimus on, kas ta tuleb.
Võib-olla paneme liiga suure osa esimese sammu vastutusest noore enda õlgadele. Et tema peab aru saama, et midagi on valesti, oskama sellele nime anda, leidma inimese, kellele rääkida, ja lõpuks veel julgema öelda ka: mul on abi vaja.
Teismeline ei pruugi seda teha. Tema mure võib hoopis välja paista kinnise toaukse, öise internetis olemise, sõpradest eemaldumise, ärrituvuse, ükskõiksuse või väljakutsuvate tegudena. Mõnikord ei paista see üldse välja.
Vanem näeb oma noore elust järjest väiksemat osa
Väikese lapse maailm on vanemale üsna hästi nähtav. Teismeliseks saades muutub noor õigusega iseseisvamaks, aga samal ajal muutub ka tema maailm palju suuremaks. Märkimisväärne osa sellest mahub telefoni, kuhu vanem enam kaasa ei tule.
Telefonis ei ole ainult mängud ja TikTok. Seal on sõprussuhted, konfliktid, maailmavaated ja eeskujud, seal otsitakse vastuseid küsimustele, mida täiskasvanult küsida ei taheta. Nooreni jõuavad korraga sõjad ja katastroofid, ideaalkehad ja eneseabi, usaldusväärne info ja täielik jama, vihased arvamused ning ka kogukonnad, kellega võib lõpuks tekkida väga tugev side: siin on minu inimesed.
See kõik ei tähenda, et internet oleks noorele ainult halb. Vastupidi, sealt võib leida teadmisi, sõpru ja tuge, mida oma füüsilises ümbruses ei ole. Kuid oskus telefonis erinevaid äppe ja keskkondi kasutada ei tähenda automaatselt oskust kõike nähtut hinnata ja mõtestada.
Kõige lihtsam on mööda vaadata noorest, kes midagi ei nõua
Suurema tõenäosusega märkame noort, kelle käitumine nõuab sekkumist: ta puudub koolist, satub konflikti või rikub reegleid. Palju keerulisem on aga märgata noort, kes tuleb enam-vähem toime, ei tekita kellelegi probleeme ja vastab küsimusele „kuidas läheb?“ harjumuspäraselt „normaalselt“.
Noorsootöös kasutatakse vahel sellise noore kohta väljendit „hall noor“ – ta ei ole silmatorkavalt edukas ega nähtavalt hädas ning võib seetõttu täiskasvanute tähelepanu alt läbi libiseda.
Lapsevanema jaoks on ehk olulisem küsimus seetõttu mitte „kas mu laps teab, et ta võib mulle kõigest rääkida?“, vaid „kui tal oleks päriselt raske, kas ma saaksin sellest aru?“
See ei tähenda lapse jälgimist, tema telefoni lugemist ega iga tujukõikumise tõlgendamist probleemina. Pigem tähendab see usaldusliku suhte hoidmist ka siis, kui noor ise sellele aktiivselt kaasa ei aita. Huvi, mis ei lõpe esimese „ei midagi“ või „normaalselt“ juures, annab talle teadmise, et täiskasvanu püsib tema kõrval ka siis, kui kohe rääkida ei taha.
Kui noor ei tule, peame meie nende juurde minema
Sama põhimõte, mida ootame lapsevanemalt, peab kehtima ka riigi puhul. Noort toetavat süsteemi ei saa ehitada ainult eeldusele, et noor tunneb oma probleemi ära, teab, milline teenus teda aidata võiks, ning otsib õige ukse ise üles.
Just seepärast arendab riik Harno kaudu noorsootöö lahendusi, mis liiguvad ise noorele lähemale.
Üks neist on mobiilne noorsootöö ehk MoNo, mis viib noorsootöötaja sinna, kus noored päriselt aega veedavad – parkidesse, tänavatele, kaubanduskeskuste ümbrusse ja teistesse avalikesse kohtadesse. Mõte ei ole noori kontrollida ega „probleemseid“ noori otsida, vaid pakkuda noorele usaldusväärset ja toetavat täiskasvanut enne, kui väikesest murest on saanud suur. Esimene kontakt võib olla täiesti argine, kuid usaldus tekibki sageli sellest, et sama inimene tuleb tagasi ja teab järgmisel korral juba noore lugu.
Nüüd liigub sama loogika ka veebi. Harno eestvedamisel arendatav veebinoorsootöö lähtub tõsiasjast, et noore jaoks ei ole digitaalne ja päris maailm kaks eraldi elu. Kui oluline osa tema suhtlusest, infootsingust ja kuuluvustundest tekib veebis, peab ka ennetav noorsootöötaja seal kohal olema.
See aga ei tähenda noorte järele valvamist. Vastupidi, mõlema lahenduse mõte on vähendada vahemaad noore ja turvalise täiskasvanu vahel, pakkuda noorele võimalust rääkida või teha soovi korral esimene samm.
Täiskasvanu ülesanne on mõnikord teha ise esimene samm
Noore kõrval ei tohiks olla ainult üks inimene, veel vähem peaks selleks olema vaid kool või riik. Vanem näeb üht osa tema elust, kool teist, treener või huvijuht kolmandat ning noorsootöötaja võib kohtuda noorega hoopis keskkonnas, kuhu ükski neist teistest ei satu.
Sellepärast on oluline, et noore ümber oleks mitu täiskasvanut, kelle jaoks tema olemasolu ei muutu nähtavaks alles siis, kui midagi on halvasti läinud.
Lapsevanemale ei tähenda see vajadust osata kõike. Sageli piisab sellest, kui küsida lisaks õppetöö kohta ka “Mis sind praegu päriselt huvitab, kelle juttu sa kuulad, mis sind viimasel ajal häirib, kus sul on hea olla?”. Ning vahel ei olegi kõige tähtsam küsimus, vaid valmisolek olla kõrval piisavalt kaua, et noorel tekiks võimalus rääkida siis, kui ta selleks valmis on.
Nõuandeid lapsevanemale
Kui soovid, et laps räägiks rohkem, kuluta kõigepealt rohkem aega lihtsalt koos olemisele. Paljud vanemad püüavad lapsega ühendust luua küsimusega: „Kuidas sul läheb?“, kuid saavad vastuseks lühikese „hästi“. Helping Adolescents Thrive Toolkit rõhutab, et sidet aitab luua hoopis regulaarne ühine meeldiv tegevus, mille peamine eesmärk ei ole probleemide lahendamine, vaid koos olemine.
Laps ei vaja kohe lahendust. Ta vajab tunnet, et tema emotsiooni on märgatud. Kui laps kogeb ärevust või kurbust, üritavad vanemad sageli kiiresti olukorda parandada. Paraku kuuleb laps siis sageli sõnumit: „Sinu tunne on vale.“ WHO materjal rõhutab suhtlemisoskusi, mis tugevdavad vanema-lapse suhet ning aitavad noorel kogeda, et teda kuulatakse ja mõistetakse.
Tugev side ei tähenda piiride puudumist. Tugev side tähendab, et piirid seatakse viisil, mis säilitab suhte. Piire seostatakse sageli keelamise ja karistamisega, kuid WHO soovitab kasutada positiivset vanemlust, kus piirid on selged, järjekindlad ja lugupidavad.
Piirid toimib paremini, kui noor saab nende seadmisel kaasa rääkida. Kui 16-aastane kasutab telefoni südaööni ja on hommikuti väsinud, reageerib vanem sageli ärritusega: „Mul on sellest kõrini! Homme võtan telefoni ära!“ Tulemuseks on tavaliselt vaidlus. Rahulikum lähenemine algab tähelepanekust, mitte süüdistusest: „Olen märganud, et magad viimasel ajal liiga vähe. Ma ei taha telefoni pärast tülitseda, aga uni mõjutab sinu enesetunnet. Mõtleme koos, mis oleks mõistlik lahendus.“ Näiteks võib kokku leppida, et telefon jääb alates kella 22.30 kööki, kuid nädalavahetusel on kasutusaeg paindlikum. Noor ei pruugi piirangust vaimustuses olla, kuid ta kogeb, et teda kaasati otsustamisse. Kahe nädala pärast vaadatakse kokkulepe koos üle ja vajadusel muudetakse seda.
Autor Olav Kersen on Haridus- ja Noorteameti haridusest ja tööturult eemal olevate noorte valdkonna peaekspert. Tema töö keskendub sellele, kuidas märgata ja toetada noori, kes ei õpi ega tööta, ning aidata neil leida tee tagasi haridusse või tööellu.
Foto: Pavel Danilyuk, Pexels