Kas noored on hukas? Seda küsimust on ilmselt esitanud kõik põlvkonnad maailma ajaloos. Haridus- ja Noorteamet otsustas sellele vastust otsida 7. augustil Paides toimunud Arvamusfestivalil. Noorsootöö, Lasteabi, politsei ja kohaliku omavalitsuse esindajad jõudsid üsna üksmeelsele järeldusele: probleem ei peitu noortes endis, vaid selles, kuivõrd suudab ühiskond neid märgata, kuulata ja kaasata.
Avalikus arutelus kipuvad noored tähelepanu saama sageli siis, kui juhtub midagi halba, olgu selleks kuritegevus, riskikäitumine või konfliktid. See valikuline tähelepanu ei ole juhuslik, vaid peegeldab sügavamat mustrit. Noori koheldakse pigem probleemina, mitte partneritena, keda kaasata.
Politsei- ja Piirivalveameti radikaliseerumise ennetamise juht Pärtel Preinvalts hoiatas üksikjuhtumite põhjal üldistamise eest. Meediasse jõudnud rasked kuriteod loovad kuvandi, nagu kirjeldaks sarnane profiil paljusid noori, kuid politsei ja mobiilse noorsootöö igapäevatöö seda ei kinnita: valdav enamus noori, kellega nemad kokku puutuvad, ei sarnane kaugeltki nende üksikute rasketele juhtumitele. Politsei ülesanne on tuvastada mustrid ja põhjused varakult ning sekkuda juba enne, kui olukord menetluseni jõuab, mitte sildistada kõiki noori üksikute juhtumite põhjal. „Me tahame noortega rääkida enne, kui nad on “hukas”,” ütles Preinvalts
Tallinna linnavolikogu liige Natalie Mets kirjeldab sama nihet. Tema sõnul keskendub ühiskond liiga sageli sellele, mida noored valesti teevad, selle asemel et küsida, mida nad tegelikult vajavad. Harno mobiilse noorsootöö peaekspert Marten Penu hinnangul võib selline suhtumine kanduda üle noore enda identiteeti. “Kui täiskasvanud räägivad noorest kui probleemist, mida tuleb lahendada, hakkab noor end paratamatult ka sellisena nägema.”
„Kui sinust kogu aeg räägitakse kui probleemist, mida tuleb lahendada, tekib lõpuks tunne – ju ma siis olengi hukas. See saab lõpuks identiteedi osaks.“
Marten Penu, Harno mobiilse noorsootöö peaekspert
Linnaruum peaks noori kaasama, mitte tõrjuma
Sama põhimõte, kus vale lähenemine võib probleemi pigem süvendada, kehtib ka linnaruumis. Natalie Mets tõi näitena Tallinna Tammsaare pargi, kuhu lisatakse pigem turvatöötajaid ja politseipatrulle, et noori sealt eemale hoida. Tema sõnul ei ole lahendus aga rangemas kontrollis, vaid selles, et park pakuks noortele sisukat tegevust – kohta, kuhu tahetakse minna, mitte kust minema aetakse.
„Kas te tahate, et need noored oleksid tubades, kodus, arvutis, kapselduksid ja radikaliseeruksid, selle asemel et veeta õues aega oma sõpradega?“
Natalie Mets, Tallinna linnavolikogu liige
Metsa arvates ei paku praegune avalik ruum teismelistele tegelikult kuigi palju tegevust – enamik lahendusi on mõeldud pigem väikelastele. Väljatõrjumisel on ka omad tagajärjed: Politsei- ja Piirivalveameti radikaliseerumise ennetamise juht Pärtel Preinvalts juhtis tähelepanu sellele, et kui noored avalikust ruumist eemale tõrjutakse, suunab see nad paratamatult teise alternatiivi juurde – nutimaailma. Eestis on internetivabaduse indeks üks kõrgemaid maailmas, mis tähendab, et sisulisi piiranguid selle alternatiivi tarbimisel praktiliselt ei ole.
Sotsiaalkindlustusameti Lasteabi juhtivspetsialist Elerin Piiroja lisas, et lahendus võiks olla lihtne: kaasav linnaruum, kus noorel on midagi teha, ilma et ta peaks selle eest maksma. Kui linnaruum ei paku noortele sisukaid võimalusi vaba aja veetmiseks, ei saa samal ajal oodata, et noored ise, omal algatusel selle puudujäägi täidaksid. Ainult keelamisest või piirangutest üksi ei piisa – sama põhimõte kehtib laiemalt kõikjal, kus noortele tahetakse midagi ära võtta, ilma et pakutaks asemele midagi paremat.
Noori peab rohkem usaldama ja kaasama
Tihti usutakse, et noori tuleb rangelt distsiplineerida, et nad nii-öelda „üle käte” ei läheks, kuid tegelikkuses võib liigne kontroll viia hoopis vastupidiste tulemusteni. See ei tähenda samas, et lahenduseks oleks piiride kaotamine. Sotsiaalkindlustusameti lasteabi juhtivspetsialist Elerin Piiroja on kirjutanud, et last kuulata või talle piire seada, vabadust anda või kontrolli säilitada – neid käsitletakse tihti ekslikult vastanditena, kuigi tegelikult ei pea need teineteist välistama. Tema sõnul vajab laps korraga nii ärakuulamist kui ka juhendamist, nii õigust oma arvamusele kui ka täiskasvanu tuge ja suunamist. Tasakaalu aluseks on siiras huvi ja päriselt kuulamine, mitte pelgalt sõnad või lubadused. Noorte käekäigu vastu tuleb tunda ehtsat huvi ning neile tuleb anda õigus oma arvamust avaldada ja otsuste tegemisel kaasa rääkida.
Praktika näitab, et noori puudutavaid otsuseid tehakse liiga sageli ilma neid endid kaasamata, kuigi neil on palju häid ideid ja soov oma elukeskkonna kujundamises kaasa rääkida. Natalie Mets kirjeldas, kuidas ta korraldas koos noortega Kanuti aias ürituse, kus muusika ja toitlustuse kõrval küsiti otse noortelt, mida nad ise teha tahaksid. Teda üllatas, kui vaimustunud noored olid pelgalt sellest, et keegi nende käest üldse sisendit küsis.
Paremaks kaasamiseks aitab noorte arvamuse küsimine enne otsuste tegemist, nende kaasamine avaliku ruumi ja kogukonna arendamisse ning päris vastutuse andmine, mitte ainult näilise osalemisvõimaluse pakkumine. Sama oluline on luua rohkem võimalusi huvitegevuseks ja noorte omaalgatuseks ning usaldada noorte ideid ja loovust. Kui noor tunneb, et tema hääl loeb, kasvab ka vastutustunne ning valmisolek kogukonda panustada.
Siinkohal saab tuua eduloona esile Harno käivitatud Noorte osalusprogrammi NOP, mille kaudu saavad noored üle Eesti regulaarselt kokku, et anda otse sisendit haridus- ja noortevaldkonna teenuste, digilahenduste ja ürituste kujundamisse. Sellised riiklikud algatused on kindlasti olulise tähtsusega, kuid just kogukonna või kooli tasandi tegevused on tihti need, mis noori enim mõjutavad. Selleks ei pea olema noorsootöötaja – igaüks meist saab oma kogukonnas palju ära teha, olgu see naabrina, treenerina, huviringijuhendajana või lihtsalt täiskasvanuna, kes on valmis kuulama ja kaasama.
Kontakt tuleb luua seal, kus noor juba on
Elerin Piiroja rõhutas, et noorte kuriteod ei sünni üleöö, vaid on sageli täiskasvanute tegemata töö vili. Tema sõnul jääb probleem tihti mitte märkamise, vaid järgmise sammu taha: kas julgetakse anda murest teada Lasteabile või kohalikule omavalitsusele. Piiroja sõnul jääb julgusest sageli puudu just seetõttu, et tagajärjed võivad olla ebameeldivad. Tekib hirm, et pere reageerib vaenulikult, omavahelised suhted halvenevad või selgub, et muret tegelikult ei olnudki. Kuid kumb stsenaarium on tegelikult hullem: see, et täiskasvanu peab taluma ebamugavust või see, et laps jääb abita? Siin ei tohiks olla küsimustki.
„Kui me tahame, et lastel ja noortel läheks hästi, peame vahel end täiskasvanutena teadlikult ebamugavasse olukorda panema.“
Elerin Piiroja, Sotsiaalkindlustusameti Lasteabi juhtivspetsialist
Marten Penu tõi esile, et isegi kui keegi leiab julguse sekkuda, ei taga see veel lahendust. Kui kohalikus omavalitsuses on palju erinevaid tugivõrgustikke, kaob tema sõnul tihti selgus, kes vastutab ja noor muutub omamoodi palliks, keda visatakse ühest kohast teise. Kui noor peab oma lugu, sealhulgas näiteks koduvägivalla tausta, rääkima korduvalt uutele spetsialistidele ning ooteajad venivad kuudepikkuseks, kaob usaldus institutsioonide vastu paratamatult.
Just seetõttu ongi oluline hoida kooli, Lasteabi, kohaliku omavalitsuse ja politsei vahelist koostöövõrgustikku tugevana. Mobiilsel noorsootööl on siin täita oluline roll, sest noorsootöötaja säilitab noorega pikaajalise ja järjepideva suhte üle asutuste piiride, mistõttu saab ta vajaliku info usaldusväärselt edasi anda, selle asemel et noor peaks oma lugu iga uue spetsialistiga uuesti algusest rääkima
Erinevate osapoolte koostöö lahenduse leidmiseks eeldab siiski, et keegi on mures olijat juba märganud ja andnud sellest teada kas Lasteabile, koolile või kohalikule omavalitsusele. Palju keerulisem on lugu nende noortega, kelle puhul ei teki kellelgi üldse kahtlust, et midagi on valesti. Seda illustreerib Marten Penu nimetatud „halli noore” fenomen: need noored, kes ei ole ei silmapaistvalt edukad ega ilmselgete probleemidega, vaid tunduvad väljast täiesti tavalised. Kõrvalt vaadates jätab selline noor mulje, nagu läheks tal kõik hästi, mistõttu ei tundu sekkumine vajalik, kuigi tegelikult ei tea keegi, mis tema sisemuses toimub.
Ka siin tuleb appi mobiilne noorsootöö. Selle asemel, et oodata, kuni noor ise abi otsib või teda süsteemi kaudu märgatakse, minnakse otse tema juurde, sinna, kus ta juba on. Selleks võib olla tänav, park, ostukeskus või hoopis internetiavarus. Kontakt tuleb noorega sageli luua vaid loetud minutitega. Paljud noored tunnistavad, et keegi ei ole varem nende käekäigu vastu huvi tundnud. Sageli algab kõik lihtsaimast küsimusest, „Kuidas sul läheb?”, sest just kuulamisest jääb noortel kõige rohkem puudu.
Koostöö mobiilse noorsootööga on ka politsei vaatepunktist olnud edukas. Selle taga on ka tõsiasi, et mobiilne noorsootöö on jõudsalt kasvanud üle Eesti – praeguseks tegutsevad mobiilsed noorsootöötajad juba 18 Eesti omavalitsuses ning 2025. aastal jõudsid nad 21 500 nooreni üle Eesti.
„Mobiilne noorsootöö on üks parimaid politseiväliseid ennetusmehhanisme, mis on loodud. Nad on meile juba väga pikki aastaid olnud ääretult hea partner ja teevad täiesti suurepärast tööd. Selliseid noorsootöötajaid peaks olema kordades rohkem.“
Pärtel Preinvalts, Politsei- ja Piirivalveameti radikaliseerumise ennetamise juht
Oluline on rõhutada, et mobiilne noorsootöö ei ole mõeldud vaid probleemsete noorte jaoks, vaid tegemist on ennetava tegevusega, millest võivad osa saada kõik noored. Nagu ütles lasteabi esindaja Elerin Piiroja, peaks igal noorel olema vähemalt üks turvaline täiskasvanu ning mida rohkem selliseid toetavaid suhteid – kodus, koolis või huviringis – noore ümber on, seda väiksem on risk tõsisemate probleemide tekkeks. Just mobiilsed noorsootöötajad täidavadki tihti seda rolli ning ennetavad selle kaudu paljusid probleeme juba enne nende süvenemist.
Digipädevus ja kriitiline mõtlemine kaitsevad radikaliseerumise vastu
Noortega tegeledes on äärmiselt oluline pidada silmas ka interneti ja sotsiaalmeedia mõju. Noored kasvavad keskkonnas, kus info liigub kiiremini kui kunagi varem ning kus tõe ja vale eristamine muutub üha keerulisemaks. Pärtel Preinvalts rõhutas, et suurim väljakutse ei ole ligipääs infole, vaid selle õigsuse hindamine. Tema sõnul soodustab väärinfo tarbimine paljudel noortel moonutatud maailmapildi kujunemist ning vaimse tervise probleemide süvenemist. Kõige äärmuslikumal juhul võib selline moonutatud maailmapilt viia radikaliseerumiseni.
Marten Penu illustreeris probleemi ühe uuringuga, kus noortele anti kasutada täiesti tühjad, seadistamata telefonid. Juba umbes kahekümne minuti pärast, mil katsealused olid lihtsalt TikTokis ja Instagram Reelsis scrollinud, hakkas ekraanile ilmuma naistevastast sisu selle kohta, milline mees peaks olema ja kus on naise koht. Näide illustreerib, kui kiiresti algoritmid noori äärmuslikuma sisu poole suunavad, ilma et nad seda ise otsiksid. Preinvalts tõdes, et kuigi politsei on õpetanud noori olema allikakriitiline, siis see kriitilisus võib pöördub ka politsei endi vastu. „Kõik, mida me räägime, on tore, aga see on ju meie jutt, sest me oleme politseinikud, riigi esindajad.”
Väga levinud probleemid on veel küberkiusamine ja manipuleeriv sisu. Noored liiguvad digimaailmas paljuski omapäi, justkui metsikus läänes. Küll aga ei oleks sotsiaalmeedia ära keelamine hea lahendus, sest lapsed on nutikad ja leiavad võimalusi selle jätkuvaks kasutamiseks. Lisaks oleks range keelamine vastuolus eelpool mainitud põhimõttega, et noori ei tohiks üleliia kontrollida, sest see võib hoopis probleemi süvendada.
Arutelu „Kas noored ongi nüüd hukas?“ toimus 7. augustil Arvamusfestivalil Paides Haridus- ja Noorteameti ja Eesti Noorteühenduste Liidu noorteala raames. Arutelu juhtis Derek Leheste, paneelis osalesid Haridus- ja Noorteameti mobiilse noorsootöö peaekspert Marten Penu, Tallinna linnavolikogu liige Natalie Mets, Politsei- ja Piirivalveameti vanemkorrakaitseametnik Pärtel Preinvalts ja Sotsiaalkindlustusameti Lasteabi juhtivspetsialist Elerin Piiroja
Kuidas saad Sina noori paremini märgata ja toetada?
Kokkuvõtteks mõned konkreetsed mõtted, mis on heaks juhiseks igale täiskasvanule, olenemata sellest, kas oled lapsevanem, naaber, treener, õpetaja või lihtsalt kellegi tuttav.
- Küsi lihtsalt „Kuidas sul läheb?”
See on kõige lihtsam, aga tihti kõige alahinnatum viis noore elus tegelikult kohal olla. Just kuulamisest jääb noortel kõige rohkem puudu. - Ole ettevaatlik sildistamisega
Kui räägid noorest kui „probleemist” või „pätist”, hakkab ta end lõpuks paratamatult ka sellisena nägema. See, kuidas me noorest räägime kujundab otseselt tema enda identiteeti. - Usaldus ei tähenda piiride puudumist
Laps vajab korraga nii ärakuulamist kui ka juhendamist. Seejuures ära arva, et pead valima kuulamise ja piiride seadmise vahel. - Kaasa noori päriselt, mitte näiliselt
Küsi nende arvamust enne otsuste tegemist, mis neid puudutab. Anna neile päris vastutust. - Pane tähele ka neid, kellel tundub kõik hästi olevat
Kõige suurema riskiga on tihti just need noored, kes ei paista silma ei heas ega halvas mõttes. Väljast tavaline ei tähenda seestpoolt muretu. - Julge sekkuda, isegi kui see on ebamugav
Kui kahtled, kas anda murest teada Lasteabile või kohalikule omavalitsusele, mõtle: kumb on hullem, sinu hetkeline ebamugavus või see, et laps jääb abita? - Ära kao ära
Kui oled murest teada andnud, siis ole jätkuvalt noore jaoks olemas. Isegi kui üks tugivõrgustiku osa reageerib, ei pruugi see kohe kõiki vajadusi katta. Seetõttu on tähtis, et tal oleks toeks ka teisi usalduslikke täiskasvanuid. - Räägi digimaailmast avatult
Nii noored kui täiskasvanud vajavad tuge, et arendada infopädevust ja kriitilist mõtlemist. Ka vanemad ise võivad selles vallas rohkem teadmisi ja julgust vajada. - Sa ei pea olema spetsialist
Igaüks meist saab oma kogukonnas palju ära teha, olgu see naabrina, treenerina, huviringi juhendajana või lihtsalt täiskasvanuna, kes on valmis noori kuulama ja kaasama.