Alates 2022. aastast on Eesti noorsootöösse jõudnud palju noori, kelle senine elukorraldus on sõja tõttu põhjalikult muutunud. See tekitab küsimuse: millist tuge vajab noor, kes peab uues riigis leidma korraga uue kooli, sõbrad, keele ja kuuluvustunde? Ühe Eesti kohaliku omavalitsuse näitel tehtud kvalitatiivne uuring näitab, et noortekeskus võib olla palju enamat kui koht vaba aja veetmiseks – sellest võib kujuneda turvaline keskkond, kus taastub eneseusk, tekivad uued suhted ja kasvab julgus ise tegutseda. John W. Berry (1997, 2008) akulturatsioonimudeli kohaselt on sisserändajate jaoks psühholoogiliselt kõige tervislikum strateegia integratsioon, mis eeldab tasakaalu oma päritolukultuuri säilitamise ja uue ühiskonnaga lõimumise vahel, aidates seeläbi ennetada sotsiaalset isolatsiooni või marginaliseerumist.
Esimene samm algab usaldusest
Uude riiki saabudes ei ole noore jaoks oluline üksnes see, milliseid teenuseid talle pakutakse. Enne peab tekkima tunne, et neid teenuseid võib usaldada.
Üldistatud usaldus toimib noortetöös vundamendina: ilma turvatundeta, et noorsootöötaja on hinnanguvaba ja usaldusväärne partner, ei ole võimalik saavutada sisulist kontakti. Realo (2023) sõnul kujutab usaldus endast subjektiivset hoiakut teiste inimeste ja institutsioonide suhtes, mis kujuneb välja sotsialiseerumise käigus. Usaldusväärse suhte loomine on aga protsess, mis võib võtta aega mitmeid kuid. Uude riiki saabudes ei ole noore jaoks esmatähtis mitte pakutavate teenuste hulk, vaid veendumus, et neid ja sealseid inimesi võib usaldada.
Kaheksa 6-17aastase Ukraina noore kogemuste põhjal erines nende teekond noortekeskusesse vanuse järgi. Nooremad (vanuses 6-12) jõudsid sinna enamasti vanemate või teiste lähedaste suunamisel. Vanemad (vanuses 13-17) noored avastasid keskuse sagedamini ise või koos sõpradega. Üks noorem osaleja kirjeldas: „Ema nägi Facebookis noortekeskuse reklaami ja ma tulin siia joonistama“. Teine meenutas oma esimest kogemust: „Sisse astudes oli kõik uus, aga seal oli see tunne, et mind oodatakse.“ Need kaks lauset näitavad hästi, kui oluline võib olla esimese kontakti puhul „usaldussild“. Lapse jaoks võib selleks sillaks olla lapsevanem, vanema noore puhul sõber või tuttav, kes on keskuse juba enda jaoks turvaliseks kohaks kogenud. See on oluline tähelepanek ka noorsootöö korraldajatele. Uue sihtrühmani jõudmiseks ei pruugi alati piisata infost veebilehel või sotsiaalmeedias. Mõnikord on kõige tõhusam info hoopis inimese kaudu, keda pere juba usaldab.
Noortekeskus kui koht, kus võib eksida.
Uuringus osalenud noorte jaoks oli oluline võimalus olla noortekeskuses omas tempos. Keskuses ei olnud nende jaoks kõige tähtsam mitte tulemus, vaid võimalus koos teistega midagi teha. Üks noor kirjeldas seda väga argiselt: „Need väikesed asjad – joonistamine, meisterdamine või lihtsalt patjade peal hüppamine terve päeva koos parima sõbrannaga.“ Just sellised näiliselt väikesed hetked võivad olla kohanemise seisukohalt väga olulised. Need loovad tuttavlikkust ja rutiini ajal, mil muu elu on muutunud. Noored kirjeldasid ka noortekeskust kohana, kus on võimalik eesti keelt kasutada ilma pideva hirmuta eksida: „Ma olen siin õppinud, kuidas eesti keeles rääkida ja kuidas mitte karta vigu teha, praktiseerisin eesti keelt“.„Ma tean ka juba, kuidas siin asjad käivad; ma tulen siia, et olla koos teistega, õppida midagi uut ja tunda, et ma kuulun siia gruppi.“ See on üks uuringu olulisemaid tulemusi. Keeleõpe ei toimunud noortekeskuses eraldi õppetunnina, vaid ühise tegevuse käigus. Mängides, joonistades, toitu valmistades, matkates või teistega suheldes muutus keel vahendiks, mitte eesmärgiks omaette. See võib olla eriti oluline noore puhul, kes koolis kardab eksida. Kui noortekeskuses kogetakse, et vähese sõnavaraga on siiski võimalik teistega suhelda ja midagi koos ära teha, kasvab ka julgus keelt kasutada.
Ühised tegevused vähendavad keelebarjääri
Noorte kirjelduste järgi, ei toimunud kõige suurem muutus suhtlemisjulguses tingimata klassiruumis. Sellele aitasid kaasa hoopis ühised praktilised tegevused. Üks noor sõnastas selle nii: „Läbi selle, et me pidime koos teistega mänge mängima või haiglas (hooldekodus) vabatahtlikuna vanu inimesi teenindama, kadus see hirm ära.“ Teine järeldus oli veel otsesem: „Ma tean nüüd, et abi küsimine ja ise proovimine on ainus viis, kuidas päriselt kuhugi jõuda.“ Siin peitub noorsootöö üks tugevusi. Kui erineva emakeelega noored saavad ühise eesmärgi nimel tegutseda, muutub suhtlus loomulikuks. Keskendutakse sellele, mida koos teha, mitte sellele, kas iga lause on grammatiliselt korrektne. Ka Eesti noortekeskuste teenuse arendamisel on esile tõstetud võimalust liikuda turvalisest osalemisest õppimise ja initsiatiivikuse suunas ning vajadust kohandada noorsootöötaja rolli vastavalt noore vajadustele. Noor kirjeldas seda nii: „Noorsootöötaja aitab meid ja näitab, kuidas on vaja teha.“ „Ma ei oodanud enam, et keegi teine kõik ära teeb, vaid tegin seda ise.“
Noorsootöötaja roll muutub koos noorega
Uuringus ilmnes, et noorsootöötaja roll ei püsinud noore jaoks kogu kohanemisteekonna jooksul samasugusena. Esimesel kohtumisel võis täiskasvanu olla lihtsalt inimene, kes noortekeskuses korda hoiab või tegevusi korraldab. Usaldussuhte tekkides roll aga muutus – noorsootöötajast sai toetaja, teejuht ja mentor. Noore sõnastuses „Noorsootöötaja aitab meid ja näitab, kuidas on vaja teha.“ On oluline sõna „aitab“, mitte „teeb“. Noorsootöötaja ei võta noore eest vastutust ära, vaid aitab tal ise hakkama saada. See muutus tuli eriti selgelt esile vanemate noorte puhul, kes hakkasid osalema projektides ja võtma rohkem vastutust: „Ma ei oodanud enam, et keegi teine kõik ära teeb, vaid tegin seda ise.“ See ongi liikumine abi vajavast noorest aktiivse tegutsejani.
Kui noor saab võtta vastutuse
Näiteks avaldus noorte aktiivsuse kasv noortekeskuse kontekstis tugevalt nende osalemises omaalgatusprojektides ja töömalevas. Kui sisseelamisfaasis olid noored pigem tegevuste tarbijad, siis aja jooksul hakati ise ideid pakkuma, projekte koostama ja vastutust võtma (näiteks toodi omaalgatuslikud projektid, väljasõidud ja ööbimisüritused). See muutus peegeldab avatud noorsootöö eripära, kus noore teovõime kasvades (vt Rämmer jt, 2022) transformeerub ka noorsootöötaja roll: noor ei vaja enam suunajat, vaid mentorit, kes toetab tema omaalgatust.
Ta vajab inimest, kes aitab küsida:
- Mida sa tahad teha?
- Mida selleks vaja on?
- Mis võib takistuseks saada?
- Kuidas saaksid ise selle lahendada?
Just sellist lähenemist kirjeldab ka noortekeskse töö põhimõte, mille puhul ei käsitleta noort pelgalt teenuse saajana, vaid aktiivse osalejana, kellel on võimalus oma elu ja keskkonda mõjutada. „Malev oli minu jaoks täiesti uus asi.“ Vanemate noorte kogemused näitasid, et kohanemine ei tähenda ainult sõprade leidmist või eesti keele õppimist. Ühel hetkel tuleb hakata iseseisvalt hakkama saama ka Eesti ühiskonna praktilistes süsteemides. Uuringus osalenud noor kirjeldas töömalevat: „Malev oli minu jaoks täiesti uus asi; ma ei teadnud varem, kuidas teha CV-d või mida rääkida töövestlusel; see oli raske, aga lõpuks mind tänati ja kiideti minu töö eest.“ See näitab, et noorsootöö võib ulatuda palju kaugemale klassikalisest arusaamast „vabaaja sisustamisest“. CV koostamine, kandideerimine, töövestluseks valmistumine või digitaalses asjaajamises hakkama saamine võivad noore jaoks olla väga praktilised sammud iseseisvuse suunas. Just sellistes olukordades vajati noorsootöötajalt praktilist tuge. Noorsootöötaja toimis omamoodi administratiivse sillana, aidates noorel uue ühiskonna süsteemides orienteeruda.
Turvaline keskkond annab julguse proovimiseks
Uuringus kirjeldatud areng ei toimunud ainult lihtsate ja meeldivate tegevuste kaudu. Noored tõid esile ka olukordi, mis nõudsid pingutust ja mugavustsoonist väljumist. Üks noor meenutas: „Seal lumes kahlates ja kilomeetreid mõõtes õppisin ma, et ma olen tegelikult palju tugevam, kui ma arvasin; see kogemus õpetas mind armastama Eestimaad ja andis mulle enesekindlust.“ Teine noor kirjeldas koos tegutsemise mõju: „See, et me koos lõpuni läksime, õpetas meile, kuidas olla tugev ja kuidas hoida kokku; tundsin pärast, et olen midagi suurt saavutanud.“ Sellised kogemused näitavad, et turvaline keskkond ei tähenda keskkonda, kus noorel ei ole väljakutseid. Vastupidi – turvalises keskkonnas saab noor proovida midagi keerulist, ebaõnnestuda, uuesti proovida ja lõpuks kogeda: ma sain hakkama.
Mida saab sellest õppida?
Uuringu põhjal võib välja tuua neli põhimõtet, mida võiks arvestada Ukraina noorte ja ka teiste uude keskkonda jõudvate noorte toetamisel.
1. Alustada tuleb usaldusest. Esimese kontakti loomisel on oluline selge kommunikatsioon võimalustest ning kasutada usaldusväärseid vahendajaid – vanemaid, sõpru ja teisi kogukonna liikmeid.
2. Luua tuleb võimalusi koos tegutsemiseks. Eri emakeelega noored ei pea alati alustama keeleõppest. Ühine tegutsemine loob loomuliku vajaduse suhelda ja aitab vähendada hirmu eksida.
3. Turvalisus ja väljakutse peavad käima koos. Noor vajab kohta, kus on lubatud eksida, kuid samal ajal ka võimalust ennast proovile panna. Just õnnestunud väljakutsed võivad kasvatada eneseusku.
4. Noorsootöötaja ei peaks tegema noore eest ära seda, mida noor saab ise teha. Alguses võib olla vaja rohkem juhendamist. Hiljem tuleks anda rohkem vastutust, aidates noorel liikuda osalejast algatajaks.
Noortekeskus kui sotsiaalne ankur
Olulise järeldusena saab välja tuua, et noortekeskuse väärtus ei seisne ainuüksi ruumides, tegevuste arvus või külastuste statistikas. Nende noorte jaoks, kelle pered on sõja tõttu laiali paisatud ja kes seisavad silmitsi karmide elulooliste muutustega – kus paljud peavad kasvama ilma isata ja kogema soolise tasakaalutuse eripärasid (vt Sõstra, 2022) –, on turvalise keskkonna tähendus mitmekordne. Noore jaoks on seal kõige olulisem teadmine: siin on inimesed, keda ma usaldan; siin võin ma rääkida ka siis, kui mu eesti keel pole täiuslik; siin võin ma proovida; siin ei juhtu midagi, kui ma eksin; ja ühel hetkel saan ma midagi ka ise ära teha..
Uuringus osalenud noorte lood näitavad, et sellisest noortekeskusest võib kujuneda oluline sotsiaalne ankur ajal, mil muu elukorraldus on muutunud.
Noortekeskus võib pakkuda järjepidevust, uusi suhteid ja võimalusi kogeda, et noore enda mõtted ja tegevused on väärtuslikud. Seega ei pruugi küsimus olla ainult selles, kuidas tuua Ukraina noor noortekeskusesse. Sama oluline on küsida, mida saab noortekeskus teha selleks, et noor tahaks sinna tagasi tulla, tunneks end seal omana ja jõuaks ühel hetkel selleni, et ta ei küsi enam „mida ma siin teha saan?“, vaid ütleb „mul on üks idee – teeme ära“.
Tartu Ülikooli Narva Kolledži noorsootöö õppekava bakalaurusetöö käigus valminud uuringus osales kaheksa Ukraina noort vanuses 6–17 aastat. Andmed koguti narratiivsete intervjuude ja fookusgrupiintervjuu abil. Seetõttu ei saa uuringu tulemusi üldistada kõigile Eestis elavatele Ukraina noortele. Uuringu väärtus seisneb eelkõige selles, et see annab võimaluse kuulata noorte endi lugusid ja märgata nende kogemustes korduvaid mustreid. Kaheksa noore lood ei tõesta, et iga Ukraina noor kogeb noortekeskust samamoodi. Küll aga aitavad need küsida, millised tingimused võivad kohanemist toetada ja milline võiks olla noorsootöötaja roll selles protsessis.
Tutvu ka noorsootöö väärtuspakkumisega.
Autor Moonika Tsilk on noorsootöötaja ja Keila kooli sotsiaalpedagoog. Artikli aluseks on Tartu Ülikooli Narva kolledžis 2026. aastal valminud bakalaureusetöö „Ukraina sõjapõgenikest noorte kohanemiskogemused ja noorsootöö roll nende toetamisel Keila noortekeskuse näitel“.
Foto: Pexels
Noorteseire blogirubriiki kaasrahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist.
Kasutatud allikad:
Rämmer, A., Kivimäe, A., Žuravljova, M. ja Kötsi, K. (2022). Noortekeskne lähenemine ja selle rakendamise mudel N-telg. Riigikogu Toimetised, 45, 63–76. https://rito.riigikogu.ee/eelmised-numbrid/nr-45/noortekeskne-lahenemine-ja-sellerakendamise-mudel-n-telg/ (vaadatud märts 2026).
Realo, A. (2023). Miks me usaldame? Akadeemia, 35(3), 387–411. (vaadatud veebruar 2026).
Berry, J. W. (1997). Immigration, acculturation, and adaptation. Applied Psychology, 46(1), 5–34. https://doi.org/10.1111/j.1464-0597.1997.tb01087.x
Berry, J. W. (2008). Integratsiooni psühholoogilisest ja kultuurilisest vaatenurgast. R. Vetik (toim), Integratsiooni kontseptuaalsed alused ja parimad praktikad (lk 21–30). Tallinn: Integratsiooni Sihtasutus. (vaadatud jaanuar 2026).
Sõstra, K. (2022). Ukraina noor sõjapõgenik Eestis. Statistikaameti ülevaade Ukraina noorest sõjapõgenikust Eestis? https://www.stat.ee/et/uudised/ukraina-noor-sojapogenik-eestis