Inseneride ja IT-spetsialistide puudus ei paista enam ammu silma ainult töökuulutustes. See avaldub venivates taristuprojektides, edasi lükatud arendustes ja selles, kui kalliks läheb iga uus lahendus, milleks vajalikku pädevust napib. Samuti avaldub see riigi konkurentsivõime kahanemises ja selles, et kasvab sõltuvus välismaistest teenusepakkujatest, kirjutab Haridus- ja noorteameti (Harno) haridusuuenduste juht Liina Kanter.
Artikkel ilmus originaalis Postimehe arvamusküljel.
Inseneride ja tehnoloogiaspetsialistide järelkasv ei ole ainult haridus- ega ettevõtluspoliitika küsimus. See mõjutab otseselt majanduse vastupidavust, avalike teenuste kvaliteeti ja inimeste igapäevast elukeskkonda. Kui vajalikke oskusi napib, kasvab sõltuvus sisseostetud oskusteabest, uuendused aeglustuvad ja kahaneb võime päriselu probleeme ise lahendada.
Harno tellitud 2025. aasta inseneeriahariduse populaarsuse uuring näitab, et 13–23-aastastest noortest on inseneriametist teadlikud vaid 38 protsenti. 43 protsenti pigem ei tea, mida insener teeb, ning 13 protsenti ei ole selle ametiga üldse kursis. See näitab karmi tõsiasja, et üle poole noortest ei oska inseneriametit oma tulevikuvalikutes isegi kaaluda.
Samal ajal peab 61 protsenti noori inseneeria valdkonda väga või pigem huvitavaks, kuid tüdrukute seas on poistega võrreldes rohkem neid, kellele inseneeria on ebahuvitav või kelle huvi liigub teiste erialade poole.
Peamised takistused ja lahendused
Uuring näitab, et noorele on suurimad takistused ameti keerukus, suur reaalainete maht ja vähene kursisolek inseneriameti sisuga. Neljandikul puudub kokkupuude inseneeria valdkonnaga. Riigikontrolli audit kinnitab: ainult hilisemast kutse- ja kõrgharidusest ei piisa. Kui reaalainete baas ja ettekujutus valdkonnast kujunevad liiga hilja, ei aita ka õppekohtade arvu kasvatamine. Huviharidus on varajaseks kokkupuuteks ja huvi tekitamiseks üks paremaid võimalusi.
Praktikas tähendab see, et lahendus ei saa piirduda üksikute sündmuste või kampaaniatega. Huvi peab kasvama järjepidevalt esimesest kokkupuutest edasi õppimise ja teadliku valikuni. Just sellist teekonda püüavad harno eestvedamisel kujundada Inseneriakadeemia, IT Akadeemia ja ProgeTiigri programmid. See on eriti tähtis riigis, mis tahab olla ühtaegu digiriik, tööstusriik ja teadmispõhise majandusega. Me ei saa rääkida tehisintellektist, targast tööstusest, kestlikust energiast või vastupidavast taristust, kui me ei tegele järjekindlalt küsimusega, kust tulevad inimesed, kes neid lahendusi loovad, hoiavad ja edasi arendavad.
Kasutamata potentsiaal: tüdrukute talent
Meil ei ole puudu tüdrukutest, kes saavad väga hästi hakkama matemaatikas, loodusteadustes ja probleemilahenduses. PISA uuringud näitavad, et Eesti tüdrukud on maailmas tipptulemustega just nendes valdkondades. Samas ei jõua see potentsiaal tehnoloogia- ja inseneeriavalikuteni.
Noorte valikud ei sünni ainult huvist ja võimekusest. Need kujunevad palju varem – sageli enne, kui noor oskab ise sõnastadagi, milline töö tundub talle «tema oma». Määrav on, kas ta näeb ennast selles rollis, kas ta teab, mida see töö päriselt tähendab, kas ta on sellega kokku puutunud ja kas ta usub, et seal on koht ka tema tugevustele.
Noorte valikud ei sünni ainult huvist ja võimekusest. Need kujunevad palju varem – sageli enne, kui noor oskab ise sõnastadagi, milline töö tundub talle «tema oma».
Sama kriitiline on õpetajate ja lapsevanemate teadlikkus: kas nad oskavad tüdrukus näha tulevast inseneri? Või pakutakse talle seda rada harvem, ettevaatlikumalt ja vähem enesestmõistetavalt? Kui õpetaja või lapsevanem ei oska tüdrukus näha tulevast inseneri, on tal endal seda samuti raske ette kujutada. Samas annab ajalugu põhjust neis stereotüüpides kahelda, sest maailma esimeseks programmeerijaks peetakse just naist, Ada Lovelace’i.
Huvi sünnib kokkupuutest
Uuringust tuleb välja, et noorte huvi kasvataks enim võimalus valdkonda ise kogeda, näha selgeid näiteid selle kohta, mida insenerid päriselt teevad, ning tutvuda inseneeriaga loova ja põnevana, mitte ainult tehnilisena. Tüdrukutele on seejuures eriti tähtis päriseluline kogemus, valdkonna loovam avamine ning hea töö- ja eraelu tasakaalu tunnetus.
Seetõttu on tähtis, et varajane kokkupuude ei jääks üldiseks põhimõtteks. Kui äsja Kultuurikatlas 7.–9. klassi tüdrukutele mõeldud SPARK-konverentsi korraldasime ja vaid mõne päevaga pani end kirja 300 tehnoloogiahuvilist tüdrukut kogu Eestist, näitab see, et tüdrukute huvi, kui neid õigesti kõnetada, on olemas. Seda tuleb märgata, toetada ja õigel hetkel kasvatada. Tähtis on, et tüdrukud kohtuksid tehnoloogiavaldkonnas päris inimeste, lugude ja võimalustega, milles end ära tunda.
Võib-olla oleme tehnoloogiat liiga kaua tutvustanud selle keerukuse, mitte selle võimaluste kaudu. Liiga kaua rääkinud oskustest, liiga vähe sellest, mida nende oskustega ühiskonnas muuta saab. Kui valdkond jääb noorele abstraktseks või hirmutavaks, ei teki huvi ka siis, kui eeldused on olemas. Seetõttu tuleb kiiresti muutuv AI- ja IT-maailm teha arusaadavaks: näidata nii seda, mida peab oskama, kui ka seda, milliseid rolle, võimalusi ja mõju see maailm pakub. Ka praegu käiv kampaania «Juhi AI-d, õpi IT-d» lähtub just sellest loogikast.
Tulevikuvõimekus on ühine vastutus
Tööstuse puhul tähendab see omakorda vajadust näidata noortele reaalset töökeskkonda. Parasjagu on avatud registreerimine Avatud Tehaste Päevale, mille eesmärk on teha koolinoortele nähtavaks, milline on tänapäevane tööstus päriselt: nutikas, tehnoloogiarohke ja väga erinevaid oskusi vajav keskkond.
Avatud Tehaste Päev on lahendus just sellele probleemile, et inseneeria jääb noorele sageli liiga kaugeks. Valdkonda, mida on oma silmaga nähtud ja oma kogemusega puudutatud, on palju lihtsam tõsiselt kaaluda. Sellised kohtumised on tähtsad, sest viivad inseneeria abstraktsest kujutlusest päris ellu.
Küsimus ei ole selles, kas tüdrukud sobivad IT-maailma ja inseneeriasse. Küsimus on selles, kui vara ja kui veenvalt aitab ühiskond neil seda võimalust enda omana näha.
Kui tahame olukorda muuta, tuleb tegutseda korraga mitmel tasandil. Vaja on varast kokkupuudet, mis jõuab nooreni enne stereotüüpide kinnistumist. Vaja on praktilisi kogemusi, mis näitavad, mida tehnoloogia ja inseneeria päriselt tähendavad. Vaja on eraldi tähelepanu tüdrukutele, kelle puhul ei piisa üldisest pakkumisest, vaid tuleb teadlikult kasvatada nähtavust, enesekindlust ja samastumisvõimalusi. Ning vaja on sidusat teekonda, kus huvi ei jää üksikuks sädemeks, vaid saab kasvada edasi õppimiseks ja valikuks.
Küsimus ei ole selles, kas tüdrukud sobivad IT-maailma ja inseneeriasse. Küsimus on selles, kui vara ja kui veenvalt aitab ühiskond neil seda võimalust enda omana näha. Sellega otsustame, kui suure osa Eesti tulevasest võimekusest me tegelikult kasutusele võtame.
Autor Liina Kanter on Harno haridusuuenduste juht, kelle töö keskmes on Eesti hariduse arendamine ja tulevikuvalmidus. Ta juhib valdkonda, mis otsib ja rakendab uuenduslikke lahendusi, et õppimine ja õpetamine vastaks muutuva maailma vajadustele.