Noorsootöö ei toimu ainult noortekeskuse seinte vahel. Mõnikord algab usalduslik vestlus hoopis bussijaamas, kaubanduskeskuses ühise kaardimängu ajal või sotsiaalmeedias. Täispikk vestlus ka Youtubes!
Polina Boberskaia töö keskmes on noorteni jõudmine seal, kus nad päriselt on – tänaval, bussijaamas või veebis. Selle kõige taga on erialased teadmised, eesmärgistatud töö ja oskus märgata, kuulata ning vajadusel noort edasi toetada. Riiklikul tunnustuskonkursil „Noorte heaks tänu“ pälvis ta veebruaris aasta hoolija tiitli.
Kontakt läbi mängu
Kaks noorsootöötajat istuvad kaubanduskeskuses noortega laua taga ja mängivad UNOt. Jutt käib koolist, sõpradest ja nädalavahetuse plaanidest. Siis ütleb üks noor muuseas, et ta pole täna midagi söönud.
„Mängu ajal saad teada asju, mida noor muidu ei räägiks,“ ütleb Polina Boberskaia. „Vahel seda, et ta pole söönud. Või et tal on jalanõud märjad ja pole kuskil neid vahetada.“
Sellist töömeetodit, kus noorsootöötajad on seal, kus paiknevad või kogunevad noored, nimetatakse mobiilseks noorsootööks ja see on üle-eestiliselt üsna laia levinud. Polina on selle tööga seotud juba aastaid ning hetkel juhib Eesti Noorsootöötajate Kogus mobiilse noorsootöö töörühma. Igapäevaselt toimetab ta Pärnu Noorte Vabaajakeskuses. Samuti töötab ta veebinoorsootöötajana, mis sai üle-eestiliselt äsja alguse tänu Haridus- ja Noorteameti eestvedamisele.
Ülikoolist noorsootöötajaks
Polina kasvas üles Narvas ja unistas juuksuri ametist. Juuksurikooli ta ei läinud, küll aga astus ülikooli. Noorsootöö eriala valides ei teadnud ta täpselt, mida see amet endast kujutab.
„Eriala kirjelduses oli paar lauset, mis mind kõnetasid. Mõtlesin, et ma tahan noori toetada ja olla noorte kõrval. See tundus äge,“ meenutab ta.
Noorsootöötajaga ta noorena ise kokku ei puutunud. Küll aga oli klassijuhataja see, kes tema potentsiaali märkas. Ta korraldas palju üritusi ja oli Polina jaoks olemas. „Ta ei olnud noorsootöötaja, aga tal oli samasugune vaist,“ ütleb Polina.
Ülikooliõpingute ajal omandas Polina eriala raames teadmisi ka psühholoogiat, suhtlemist ja arengupsühholoogiat. Vaba aja veetis ta laagrikasvatajana ja vabatahtlikuna töötades. Praktika viis ta Pärnu Noorte Vabaajakeskusesse ja seal talle pakuti ka tööd . „Ma ei kahetse, et minust juuksurit ei saanud,“ ütleb ta naerdes.
Esimese sammu teeb täiskasvanu
Kui Polina räägib võõrastele, mida mobiilsed noorsootöötajad teevad, kuuleb ta kahte stereotüüpi. Mõni arvab, et töö käib telefoni teel. Teine, et tegu on justkui abipolitseinikega, kes noori kontrollivad.
Tegelikult lähevad noorsootöötajad sinna, kus noored aega veedavad. Pärnus on need kohad näiteks bussijaam ja kaubanduskeskused. Nad liiguvad alati vähemalt paaris ja kannavad logoga riietust, Pärnus ka punaseid mütse. Enne väljaminekut postitavad nad sotsiaalmeediasse, kus nad on ja mis kellani. „Vahel kirjutavad noored ise, et tulge siia,“ räägib Polina.
Esimene kohtumine on tavaliselt lühike. Noorsootöötaja tutvustab end ja annab kleepsu, millel on teenuse kontaktid. Rohkem polegi alguses vaja. Kui noor peidab oma pilgu või pöörab pea ära, siis tema juurde me ei lähe „Kehakeel reedab juba kaugelt, kas noor on valmis suhtlema,“ ütleb Polina. „Kui ta pole, siis me ei proovi temaga kontakti võtta. Meil on omad põhimõtted.“
Teisel ja kolmandal korral on noored juba julgemad. Ilmselt on nad on jõudnud teenusega Instagramis või TikTokis tutvuda ja teavad, et me oleme selleks, et neid toetada ja kuulata.
Usaldus kasvab aeglaselt, sageli ühiste tegevuste kaudu – näiteks vestlus või lihtne kaardimäng. Kui ilmneb mingi mure, aidatakse sellele lahendus leida. Kui noor on sageli söömata või tal puudub võimalus regulaarselt süüa, märgatakse tema vajadust ning aidatakse leida sobiv tugi – näiteks noortekeskuse kokandustegevuse või toiduabi kaudu. Vajadusel kaasatakse lastekaitse või muu sobiv spetsialist. „Oluline on, et noor ei jääks oma murega üksi. Me märkame, kuulame ja aitame tal jõuda vajaliku toe või abini. Kui olukord nõuab kiiret sekkumist, võtame ise ühendust vastava spetsialistiga,“ selgitab Polina.
Veebis, sest noored on seal
Polina töötab ka veebinoorsootöötajana. „Miks me peame ootama, et noored tulevad noortekeskusesse? Noorsootöötaja peab olema seal, kus on noored. Sotsiaalmeediat me keelata ei saa,“ ütleb ta.
Tema sõnul on noortekeskuste töötajatel palju tööd: üritused, projektid ja noored kohapeal. Kui noored sotsiaalmeedias kirjutavad, ei ole sageli aega vastata. Mõnes vallas töötab noorsootöötaja vaid osalise koormusega. Veebi-noorsootöötajad jõuavad ka nende noorteni, kes ei julge kuhugi kohale minna või ei tea, et selline teenus on olemas.
Üks teema teeb talle aga muret: üha enam noori eelistab oma muredest rääkida tehisaru, mitte päris inimesega. „Ma küsin neilt vahel, miks nad valivad roboti, mitte inimese,“ räägib ta. Noorte vastused on erinevad. Mõned tunnevad, et neid ei kuulata niikuinii, teised ei usalda inimesi või ei julge oma muresid isegi noorsootöötajaga jagada. On ka neid, kes leiavad tehisaruga suheldes tunnustust ja positiivset tagasisidet, millest nad päriselus puudust tunnevad. Kuigi põhjused on erinevad, joonistub vastustest välja ühine vajadus – noored tahavad tunda, et neid kuulatakse, mõistetakse ja väärtustatakse.
Mõju näeb aastate pärast
Mõni aasta tagasi kohtas Polina tänaval noort, kes oli äsja Eestisse kolinud. Ta ei osanud eesti ega inglise keelt ja ei teadnud, millised võimalused tal on. Tasapisi hakkas noor käima noortekeskuses.
Hiljuti kuulis Polina, kuidas keegi kaugelt tema nime hõikas. See oli sama noor. Täna on tal eesti keele B2-tase ja uued eesmärgid. Ta kirjutab Polinale endiselt, jagab oma rõõme ja küsib nõu.
„See on nii huvitav, kuidas inimene, kes alguses midagi ega kedagi ei teadnud, seab nüüd ise endale eesmärke ja ütleb, et tahab veel ja veel,“ ütleb Polina.
Mõni noor tunnistab aastaid hiljem, et alguses Polina talle ei meeldinudki, aga tema abi oli oluline. Polina võtab seda rahulikult. „Minu töö on toetada, kuulata ja suunata. Aga valiku teeb noor ise. Iga noore jaoks on oma noorsootöötaja.“
„Me ei ole uksehoidjad“
Polina sõnul ei ole paljudele päris selge, mida noorsootöötaja töö endast kujutab. Vahel küsitakse näiteks, kas ta teeb tänavatel abipolitseiniku tööd. Ka tema enda tütrel pole ema igapäevatööst päris täpset ettekujutust. „Tema arvates istun ma vist lihtsalt arvuti taga ja joon kohvi,“ ütleb Polina naerdes.
„Ei, me ei ole uksehoidjad noortekeskuses ,“ ütleb Polina. „Paljud noorsootöötajad on omandanud erialase kõrghariduse või noorsootöötaja kutse. Meie töö eeldab kindlaid teadmisi ja oskusi, tegevused on eesmärgistatud ning valdkonnas on palju võimalusi oma pädevuste pidevaks arendamiseks.“
Ta õpib igal aastal midagi juurde. Mobiilsete noorsootöötajate võrgustiku kohtumistel räägitakse teemadest, mis hetkel noorte seas aktuaalsed, näiteks vaimsest tervisest või radikaliseerumisest.
Päriselt noore kõrval
Mida tähendab olla noore kõrval päriselt? Polina vastab, et see ei ole lihtsalt kohal olemine, vaid kuulamine.
„Kui noored õpetavad mulle Robloxi, siis mängin nendega. Minu jaoks on oluline olla kohal ja osaleda tegevustes, mis on nende jaoks olulised ja huvitavad,“ ütleb Polina. „Noored tahavad sageli väga palju rääkida – kodust, sõpradest, koolist ja kõigest muust. Minu roll on eelkõige kuulata.“
Sama soovitab ta vanematele. Pane oma asjad pooleks tunniks kõrvale ja ole lapsega. Mängi temaga, veeda temaga päriselt aega. Polina mõistab, et vanemad on sageli väsinud. Just sellist kvaliteetset aega jääb noortel tema sõnul aga puudu.
Igal noorel peaks Polina sõnul olema vähemalt üks täiskasvanu, kes teda toetab, kuulab ja kelle poole saab pöörduda. Mõnikord on selleks noorsootöötaja, kes tuli ise bussijaama ja küsis, kuidas läheb.
Blogiartikkel on valminud 2026. aasta üle-eestilise noorsootöö nädala “Noore kõrval. Päriselt.” raames
Toimetas Kristjan Heinmets