Oma esimeses blogipostituses tutvustasin doktoritöö tulemusel loodud toeõigluse mudelit, mis võimaldab noorte toetamisel lähtuda iga noore ainulaadsest teekonnast ning rõhutab vajadust paindliku ja kohandatud toe järele. Samuti pakkusin NEET-olukorras (noored, kes ei õpi ega tööta ning osale koolitustel) olevate noorte kirjeldamiseks välja toeõigluse mudelist lähtuva mõiste „noored haridus- ja tööelulistes üleminekutes“ (YET). See uus mõiste aitab nihutada tähelepanu staatiliselt kategoorialt noorte arengulisele teekonnale ning rõhutab haavatavuse ajutist ja olukorrast sõltuvat iseloomu. Tõenäoliselt on sarnane arusaam noortega töötavate spetsialistide seas olnud juba ammu olemas, kuid olemasolevad struktuurid suunavad meid siiski teistmoodi tegutsema. Seetõttu tekib küsimus: mida tuleks poliitikakujundamises muuta, et toeõigluse mudelit saaks päriselt rakendada?
Oma doktoritööd avab lähemalt Heidi Paabort, kes on uurinud, kuidas poliitikakujundus mõjutab NEET-noorte toetamise praktikaid ja millised lähenemised aitavad noori tegelikult paremini toetada.
Minu töö kinnitas, et noorte parema mõistmise kaudu saab kujundada sobivamat poliitikat. Kui noori nähakse probleemina, keskenduvad poliitikad sageli nende kiirele “suunamisele”. Kui aga mõistame, et noorte teekonnad on erinevad, saab poliitika muutuda paindlikumaks.
Tänane poliitikakujundamine lähtub liiga sageli majanduslikust loogikast ja on suunatud ülevalt alla. See ei ole enam toeõigluse mudeli elluviimiseks piisav. Keskmes peab olema tasakaal noore enda toevajaduse ja poliitiliste eesmärkide vahel. Lisaks ei piisa enam ühele valdkonnale tuginemisest, sest noorte olukorrad, takistused ja tugevused on väga erinevad — neid ei saa käsitleda ühe sihtrühmana. Valdkondlik killustatus vähendab noorte toetamise tõhusust ja noored jäävad süsteemide vahele.
Seega on oluline tunnistada, et noorte toetamine ei ole enam mõistetav haridus- või tööturupoliitika küsimusena, vaid nõuab ökosüsteemset ja valdkondadeülest käsitlust, kus võtmerolli mängivad ühine koordineerimine, koosloomine ja koostoimimise võimaldamine. Koostöö on vajalik eelkõige hariduse, noorsootöö, sotsiaaltöö, kultuuri, tööhõive (karjäär), siseturvalisuse, lõimimise ja tervishoiu valdkondade vahel. Noori toetavate poliitikate koordineerimine mõjutab otseselt seda, kas noor jõuab vajaliku toeni ning kas tugi on tema jaoks järjepidev ja tähenduslik.
Kuidas saaksime veelgi paremini poliitikaid kujundada?
Siin tulebki mängu doktoritöös analüüsitud uus avatud valitsemine ja sotsiaalne innovatsioon, mille põhimõtetega arvestamine võimaldab poliitikaid kujundada inimkesksemalt ja koos seotud osapooltega (ökosüsteemiga).
Sotsiaalne innovatsioon (Joonis 1) noorte toetamise kontekstis tähendab eelkõige poliitikate eesmärgi ja kasu (sh indikaatorid) ümbermõtestamist, uute lahenduste katsetamist, õppimist ka ebaõnnestumistest, valdkondadeülest koosloomet, noorte ja kogukondade kaasamist ja paindlikkust. See eeldab, et riik liigub sirgjooneliselt ja prognoosipõhiselt juhtimiselt rohkem tsüklipõhise, õppiva poliitika ja koostööpõhise juhtimise suunas, kus noortel endal, seotud ökosüsteemil ja ühiskonnal laiemalt on oluline roll.
Uue avatud valitsemise kontekstis ei ole noored passiivsed abisaajad, nad on inimesed, kes on hetkel keerulistes elusituatsioonides ja neid sobivalt toetades, võimaldab see neil edasi liikuda. Edasiliikumise võimaldamiseks tuleb noori aga võtta, kui aktiivsed osalejaid oma elus ja arengus. Nende tegeliku kaasatuse (osalus versus sisend) kaudu on võimalik teadvustada nende heterogeensust ja sellesse olukorda sattumise põhjuseid, mis omakorda võimaldab välja töötada sobivamaid meetmed, mis vastavad noorte tegelikele vajadustele. Eesti on küll väike aga võimalused ei ole endiselt võrdselt kättesaadavad. Seetõttu saab noorte kaasatuse kaudu tajuda ka kohaliku konteksti eripära ja erinevate riiklike poliitikate vastastikust mõju. See omakorda võimaldab riiklikult teha paremaid otsuseid.
Toeõigluse mudeli alusel poliitika loomise võtmesõnadeks on ka see, kuidas me kujundame õigusloomet ja mõtestame tõhusust. Õiguskeel ei ole neutraalne, vaid määrab ära, mida peetakse võimalikuks, mõõdetavaks ja seaduslikuks. Detailsete õiglusloome ettekirjutuste asemel tuleb ühiselt kujundada õiguslikud raamid, mis võimaldaksid paindlikku koostööd üle asutuste ja sektorite. Tõhususe puhul tuleb keskenduda arengulistele lähenemistele, kus hinnatakse lisaks arvulistele näitajatele ka uute meetmete katsetamist ja nende tegelikku vastavust noorte vajadustele (sh toimetuleku ja teenuses osalemise valmisoleku kasvu). Ainult nii saame luua tugisüsteeme, mis ületavad valdkondade piire, seada heaolu taastumine esikohale enne hõivesse liikumist ning õppida üksteiselt ja teha rohkem koostööd kohalikul tasandil.
Hea näide on siin noortegarantii tugisüsteemiarendustöö (Noortegarantii tugisüsteemi…, 2023), mille iga etapp on loodud ja eksperimenteeritud koosloomes kohalike omavalitsustega, mistõttu muudeti esmakordselt ka avatud taotlusvooru rahastuse saamise põhimõtteid. Tavapärase konkursi asemel hindab koordineeriv ministeerium taotlusi vastavushindamise kaudu, mis võimaldab taotlejaga dialoogi astuda. Nii saab iga piirkond luua just oma noorte vajadustest lähtuva tugisüsteemi. See aitab meil liikuda projektipõhisuselt pikemaajalise ja õppiva lähenemise suunas — katsetada ajaliselt piiritletud, kuid püsivale lahendusele suunatud tegevusi ning neid pidevalt kohandada. Nii on lootust noorte tegelike vajadustega sammu pidada.
Seega on meil ühine väljakutse – muuta olemasolevaid süsteeme, mis on mõnikord liiga jäigad ja noorte tegelikust vajadustest veidi kaugenenud. Tuleb arvestada, et poliitiline tahe, koordineerimine, õigusloome ja kasutatav terminoloogia (keel) mõjutavad otseselt seda, kas noor jõuab vajalikku toeni, kas ta võtab toe vastu ning kas tugi on tema jaoks mõjus. Tõhus poliitika ei tähenda rohkem meetmeid, vaid usaldust loovaid spetsialiste ning paremini sihitud ja koordineeritud tuge, mis lähtub noore tegelikest vajadustest.
Artikkel põhineb Tartu Ülikoolis 2026.a kaitstud doktoritööl “Equisupport model for public sector policymaking with young people in education and employment transitions (Toeõigluse mudel avaliku sektori poliitikate kujundamiseks töötamisel noortega, kes on haridus- ja tööalastes üleminekutes).
Autor Heidi Paabort töötab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tööhõive osakonna nõunikuna ning on uurinud doktoritöös NEET-noorte toetamist ja neid puudutavat poliitikakujundust.
Noorteseire blogirubriiki kaasrahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist.
VIIDE
- Noortegarantii tugisüsteemi pilootprojekti taipamised 2021-2023. 2023. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Sotsiaalkindlustusamet.