Küsimus, kuidas toetada noori, kes on erinevatel põhjustel sattunud ebasoodsasse olukorda ega õpi ega tööta, on viimastel aastakümnetel tõusnud nii Eestis kui ka Euroopas järjest enam arutelude keskmesse. Noorte muutunud vajadused on toonud kaasa ootuse teha noortepoliitikat senisest rohkem eri valdkondade ja tasandite koostöös. Seega üha enam oodatakse noortega seotud poliitikates ühist panust, et noorteni jõuda ja neid päriselt toetada.
Oma doktoritööd avab lähemalt Heidi Paabort, kes on uurinud, kuidas poliitikakujundus mõjutab NEET-noorte toetamise praktikaid ja millised lähenemised aitavad noori tegelikult paremini toetada.
Eestis ja Euroopa Liidus laiemalt oli 2024. aastal ligikaudu 11% noortest vanuses 15–29 aastat haridusest ja tööturult väljas. See tähendab 12 miljonit noort Euroopas, sealhulgas 23000 noort Eestis. Kuigi pooled neist on juba ise aktiivselt tööd otsimas, on statistilise näitaja tõus mitmete kriiside tõttu olnud pigem murettekitav (Joonis 1). Eestis ellu viidud eksperimentaaluuring toob välja, et sagedasemad põhjused, miks noor satub Eestis NEET-olukorda või -riski on välispäritolu, töökogemuse puudumine, ainult põhihariduse omamine või noorelt emaks saamine (Sõstra, 2023).
Noori, kes ei osale hariduses, tööl ega koolitusel, on juba 30 aastat kirjeldatud mõistega NEET (Not in Education, Employment or Training) (Mascherini jt, 2012). Kuigi NEET-olukorras noore mõiste on globaalselt nii poliitikates kui teaduskirjanduses laialt kasutusel, on sellel oluline probleem, see määratleb noori selle kaudu, kes nad ei ole. Fookus on pigem puudujäägil, riskidel ja majanduslikel näitajatel. Kuigi statistika aitab näha ülevaadet murekoha ulatusest, ei pruugi see aga anda täit pilti, kui erinevad on nende noorte lood ja vajadused. Tegelikkuses on noorte elud palju mitmetahulisemad. Just siin peitubki üks NEET-lähenemise suurimaid piiranguid, numbrite taga olev mitmekesisus võib jääda nähtamatuks ning poliitikad kipuvad reageerima nn keskmisele, mitte tegelikele noorte vajadustele.
Minu doktoritöö kinnitas, et mõiste NEET-olukorras koondab ühe nimetuse alla väga erineva taustaga noored, kelle kogemused, tugevused ja vajadused võivad olla täiesti erinevad. Mõne noore jaoks võib peamine takistus olla terviseseisund, teise jaoks perekondlikud või majanduslikud raskused, kolmanda puhul varasemad negatiivsed kogemused institutsioonidega, neljanda puhul vähene usaldus või kuuluvustunde puudumine. Selline heterogeensus tähendab, et ühetaolised poliitikad ja standardiseeritud teenusemudelid ei saa olla piisavad. Ometi pakutakse neile Euroopas, näiteks Euoopa Komisjoni algatuse noortegarantii kaudu, sageli nn standardlahendusi. Ka minu üks uuring näitas, et Eestis oli esimesel noortegarantii tegevuskava elluviimise perioodil noorte vajaduste ja olemasolevate toetavate tegevuste vahel lõhe. Hetkel on Eestis käimas teine noortegarantii periood, kus mitmed murekohad on juba arvesse võetud, aga palju on veel teha.
On küll arusaadav, et noortele suunatud toetavad tegevused on loodud eesmärgiga aidata neil liikuda tagasi hõivesse, ei lange nende eesmärgid tihti kokku noorte endi tajutud vajadustega. Noorte jaoks võivad esiplaanil olla pigem vaimse heaolu ja igapäevase toimetuleku taastumine, turvatunne, usaldus, enesekindluse suurendamine või sotsiaalsete sidemete kujundamine. „Kiire suunamine hõivesse“- lähenemine tegeleb pigem tagajärgede, mitte põhjustega. Lisaks on noori toetavad süsteemid veel endiselt killustunud erinevate valdkondade vahel ning ebaühtlaselt kättesaadavad ja sisenemiseks vähe paindlikud. Siin on sees ka paradoks. Poliitikakujundajatena püütakse tingimuste seadmisega eristada, kellele teenused on võimalikud, noored tunnetavad seda aga tihti kitsendusena ja sildistamisena. Kuna paljud noored tunnevad niigi häbi või süüd oma olukorra pärast, võib selline lähenemine viia olukorrani, et noored pigem väldivad abi küsimist. Vastuolud noorte tunnetatud tegelike vajaduste ja pakutavate teenuste vahel võivad noorel tekitada soovi teenusest loobuda või keelduda abi vastu võtmast. Mõlemal osapoolel on positiivne kavatsus, üks tahab pakkuda spetsiifilist tuge ja teine eluga toime tulla.
Heaolu peab olema esimene samm
Üks olulisemaid doktoritöö tulemusi oli see, et noorte püsiv muutus algab heaolust. Enne kui noor saab edukalt naasta õppesse või tööturule, vajab ta sageli turvatunnet, usaldust, enesekindlust, stabiilseid suhteid, vaimse heaolu tuge ja tugevamat sidet kogukonnaga. Seega on heaolu taastumine eeltingimuseks tulevaseks mõjusaks toeks. Noored rõhutasid korduvalt, et toetavad suhted täiskasvanutega on väga olulised ja usaldusel põhinev keskkond aitab neil abi vastu võtta ning oma elu üle kontrolli taastada. See tähendab, et edu ei tohiks mõõta ainult haridusse ja tööturule jõudmise kaudu. Sama oluline on heaolu taastumine ja noore tegelik kaasatus.
Uurimustöö kinnitas ka, et kui poliitikakujundajatel puudub ühine arusaam noorte tegelikust olemusest ja nende ees seisvatest probleemidest, võidakse toetavaid tegevusi kavandada pigem ühe valdkonna vaatest. Praktikas tähendab selline lähenemine, et nooreni on raskem jõuda ja kuna keskendutakse vaid ühele murekohale, võib noor loobuda kogu vajalikust toest. Nii jäävad noore tegelikud murekohad tähelepanuta. Sel põhjusel pakkusin oma töös välja vajaduse paradigma muutuseks, et mõtestada ümber täna kasutusel olev terminoloogia. Noori, kes ei ole hariduses, tööl ega koolitusel (NEET) asemel tuleks neid näha pigem noortena, kes on haridus ja tööelulistes üleminekutes (young people in Education or Employment Transitions ehk YET).
Miks YET? Not yet? Mida see muudab?
YET-lähenemine võimaldab noorte olukorra mõtestamiseks (Joonis 2) positiivsemat vaadet. Tegemist ei ole lihtsalt terminoloogilise asendusega, vaid pakun välja uue tõlgendusraami, mis võimaldab noorte olukorda käsitleda vähem sildistavalt, arengule suunatult ja noore perspektiivist. Uue mõistega tunnistame, et need noored on ennastteostavatest tegevustest eemal vaid ajutiselt. Kui nende olukord paraneb, saavad nad uuesti naasta haridusse, tööturule või leida muid viise eneseteostuseks.
Mõiste nihutab fookuse staatiliselt staatuselt üleminekulisele teekonnale, rõhutades haavatavuse ajutist ja olukorrapõhist iseloomu ning toetuse käsitlemist arenguprotsessina. Lisaks tagab see mõiste võrdse kohtlemise noortele, kes näiteks ei ole võimelised (kunagi) tervislikel põhjustel avatud tööturule sisenema, kuid soovivad samuti oma potentsiaali realiseerida. Seega noori lihtsalt NEET-staatusest välja nügides ei pruugi see meid viia püsivate tulemusteni, vaid võime noorte olukorda hoopis halvendada.
Uue terminiloogia tõlgenduse tõttu soovitan noorte toetamiseks ja poliitikate väljatöötamiseks kasutada toeõigluse (equisupport) mudelit, mis tuleneb sõnadest võrdne (equal) ja õiglane (equity). Nimetatud mudel aitab disainida nii poliitikaid kui ka sekkumisi noortele.
Toeõigluse mudel
Kuigi võrdne kohtlemine võib tunduda õiglane, ei taga see tegelikkuses võrdseid võimalusi olukorras, kus noorte võimekus, tugevused ja takistused on väga erinevad. Sellest arusaamast lähtub toeõigluse mudel ideel, et õiglane ja tõhus tugi peab olema vajaduspõhiselt kohandatud ning arvestama iga noore ainulaadset olukorda. Teoreetiliselt aitab see lähenemine täpsustada ka võrdsuse mõistet noortepoliitikas.
Toeõigluse mudeli keskne idee on lihtne: õiglane tugi ei tähenda kõigile sama abi, vaid igale noorele just talle vajalikku tuge. Sellega tunnistame, et iga noore elukäik, väljakutsed ja tugevused võivad olla ainulaadsed. Selles mudelis on kolm peamist sammu: noore vajaduste ja tugevuste mõistmine ehk igal noorel on erinevad väljakutsed, ressursid ja eesmärgid; kohandatud toe pakkumine ehk tugi peab olema paindlik ja vastama noore valmisolekule ning olukorrale ja pidev olukorra hindamine, sest noorte vajadused muutuvad ajas ning tugi peab kohanema. Selle mudeliga arvestamine sekkumiste loomisel aitab vältida olukordi, kus noori suunatakse liiga kiiresti lahendustesse, milleks nad pole veel valmis ja vähendab spetsialistide dilemmasid, kes peavad neid indikaatorite survel edasi suunama.
Selle mudeli keskmes on noored, kui võrdsed partnerid, sest nemad mõistavad oma elu kõige paremini. Nende kogemus peab olema osa teenuste disainist ja poliitikakujundamisest. Keerulised sotsiaalsed probleemid vajavad uusi lahendusi. Koosloome noortega aitab paremini mõista, milliseid takistusi noored kogevad, millised teenused päriselt töötavad ja miks mõned lahendused ebaõnnestuvad. Selleks sai mudeli tarbeks välja töötatud kaasavamad ja usaldust tõstvad noortega töötamise alusprintsiibid, millega arvestamine suurendab loodetavasti ka noorte usaldust toetavate süsteemide vastu.
Noortevaldkonna roll haridus ja tööelulistes üleminekutses (YET) noorte toetamisel
Noorte probleemid ei ole ainult tööturu või hariduse küsimus. Need on sageli seotud heaolu, usalduse, kuuluvustunde, pereolukorra ja kohaliku keskkonnaga. Kuna tänapäevases noorsootöös nähakse noort, kui tervikut, on noorsootöö roll siin palju suurem, kui sageli tajutakse. Seda võimaldas mõista ka perioodil 2019-2022 elluviidud Noorte Tugila, mille eesmärk oli eelkõige noorsootöö võimaluste kaudu toetada noorte heaolu ja pikas perspektiivis liikuda soovitud eesmärgi ja hõive suunas (Euroopa Sotsiaalfondist…, 2019).
Näiteks vajavad noored esmalt enne tööturule või haridusse liikumist sageli turvalist ruumi, usalduslikke suhteid ja enesekindluse taastamist. See on väga sageli just noorsootöö tugevus. Noorsootöötajad loovad mitteformaalseid ja paindlikke keskkondi, kus noored julgevad abi vastu võtta. Teiseks saab noorsootöö aidata vähendada süsteemi killustatust. Noored liiguvad sageli erinevate teenuste vahel ning võivad süsteemist väsida. Noorsootöötajad saavad olla sillaks erinevate teenuste vahel ja aidata noorel süsteemis paremini navigeerida. Kolmandaks aitab noorsootöö näha noore tugevusi. Paljud formaalsed süsteemid keskenduvad probleemidele ja puudustele. Noorsootöös nähakse sageli noorte potentsiaali, huvisid ja tugevusi, mis on kestlike muutuste jaoks väga oluline. Neljandaks on noorsootöös noorte osalus ja kaasamine juba aluspõhimõte, miks noored on altimad tuge vastu võtma just selles valdkonnas.
Mida peaksid noortega töötajad sellest mudelist üle võtma?
- Kuula enne lahendamist: kõik noored ei vaja sama lahendust, oluline on mõista, mis noore elus tegelikult toimub.
- Ära kiirusta “parandamisega”: mõnikord on noor vaja esmalt taastada turvatunne, motivatsioon ja heaolu.
- Tee rohkem võrgustikutööd: noorte toetamine ei saa olla ainult ühe spetsialisti vastutus, vajalik on koostöö erinevate valdkondadega.
- Kaasa noor otsustamisse ehk arvamus versus sisend: noored peavad olema aktiivsed partnerid, mitte passiivsed teenuse tarbijad, nii võtavad nad vastutuse oma valikute eest.
- Keskendu pikaajalisele mõjule: edu ei ole ainult see, kui noor läheb kiiresti tööle või kooli. Edu on ka see, kui noor tunneb end paremini, hakkab usaldama süsteemi ja liigub oma tempos edasi.
Uue arusaamise juurutamine eeldab aga muutust harjumuspärastes juhtimismudelites ja uute teadmiste lõimimist avaliku sektori poliitikaloomesse. Mida täpsemalt muudab NEET versus YET ja toeõigluse mudeliga arvestamine poliitikakujundamises, saab lugeda juba minu järgmisest blogipostitustest.
Artikkel põhineb Tartu Ülikoolis 2026.a kaitstud doktoritööl “Equisupport model for public sector policymaking with young people in education and employment transitions (Toeõigluse mudel avaliku sektori poliitikate kujundamiseks töötamisel noortega, kes on haridus- ja tööalastes üleminekutes).
Autor Heidi Paabort töötab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tööhõive osakonna nõunikuna ning on uurinud doktoritöös NEET-noorte toetamist ja neid puudutavat poliitikakujundust.
Noorteseire blogirubriiki kaasrahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist.
VIITED:
- Sõstra, K. (2023). Mis mõjutab noorte NEET- staatusesse langemist?. Statistikaamet. Haridus- ja Teadusministeerium.
- Mascherini, M., Salvatore, L., Meierkord, A., & Jungblut, J. M. (2012). NEETs. Publications Office of the European Union.
- Euroopa Sotsiaalfondist rahastatava meetme “Noorte tööhõivevalmiduse toetamine ning vaesuse mõjuvähendamine noorsootöö teenuste kättesaadavuse kaudu” eesmärgipärasuse ja tulemuslikkusevahehindamine. Lõpparuanne. (2019). Civitta Eesti AS. Haridus- ja Teadusministeerium.