Eesti kõrgkoolides õppivad välisüliõpilased ei ole üksnes õppijad, vaid ka potentsiaalsed tulevased spetsialistid, ettevõtjad ja teadlased. 2025/2026. õppeaastal õpib Eesti kõrgkoolides ligi 3900 rahvusvahelist tudengit ning nende teadmiste ja oskuste rakendamine Eestis on oluline nii majanduse arengule kui ka ühiskonna kestlikkusele. Et välisüliõpilased sooviksid pärast õpingute lõppu siin töötada ja oma elu Eestiga siduda, on tähtis toetada nende lõimumist ning eesti keele omandamist juba õpingute ajal.
Haridus- ja Noorteameti ning Study in Estonia 7. augustil Arvamusfestivalil korraldatud arutelus „Kes tegi müüdi, et eesti keel on raske?“ otsiti võimalusi, kuidas toetada välisüliõpilaste eesti keele õpet ja siduda neid tugevamalt Eesti ühiskonnaga. Panelistide kogemused näitasid, et keeleõppes on määravad motivatsioon, toetav keskkond ja võimalus eesti keelt päriselt kasutada.
Müüt raskest keelest võib õppijaid eemal hoida
Arutelus tõdeti, et eestlased aitavad ise kaasa kuvandile eesti keelest kui ühest maailma raskeimast keelest. Selline sõnum võib tunduda süütu vestluse alustajana, kuid potentsiaalsetes õppijates võib see tekitada ebakindlust juba enne õpingute alustamist.
Harno esindaja Eero Loonurm juhtis tähelepanu sellele, et meedias levinud väide eesti keele kuulumisest maailma viie raskeima keele hulka põhineb algallika ekslikul tõlgendamisel. Keele keerukus sõltub õppija emakeelest, varasemast keeleoskusest, motivatsioonist ja õppimiskeskkonnast ning keeli ei saa järjestada universaalse raskusastme järgi.
„Kui me kuidagi sellest müüdist lahti saame, oleks juba pool võitu,“ ütles Loonurm.
Eesti kõrgkoolide tasemeõppes õpib 2025/2026. õppeaastal 3879 välisüliõpilast. Rakenduskõrgharidus-, bakalaureuse-, magistri- ja integreeritud õppes õpib neist eestikeelsetel õppekavadel 225 ehk ligikaudu kuus protsenti. Neile lisanduvad doktorandid, kelle õppekeelt ei ole võimalik sama täpselt määratleda.
Isiklik motivatsioon vajab toetavat keskkonda
Oma keeleõppimise kogemusi jagasid Integratsiooni Sihtasutuse projektijuht Berk Erdem, Eesti Maaülikooli tõenduspõhise veterinaarmeditsiini lektor Marina Erm ning Eesti Kirjandusmuuseumi teadur ja Eestimaa Rahvuste Ühenduse juht Natalia Ermakov.
Saksamaalt pärit Marina Erm jõudis Eestisse Erasmuse programmi kaudu ning jätkas eesti keele õppimist ka pärast kodumaale naasmist. Hiljem tuli ta Eestisse doktorantuuri ja töötab nüüd Eesti Maaülikoolis lektorina, õpetades nii eesti kui ka inglise keeles.
Türgist pärit Berk Erdem alustas eesti keele õppimist ülikooli valikainetes. Bakalaureuse- ja magistriõpingute jooksul jõudis ta B2-tasemeni. Eesti keele oskus avas talle võimaluse läbida praktika Rahandusministeeriumis ning aitas kaasa sellele, et ta sidus oma edasise tööelu Eestiga.
Ersalanna Natalia Ermakov õppis pärast Eestisse saabumist kaheksa kuud eesti keelt ning jätkas seejärel eesti keeles bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppes. Tema sõnul mängisid õpingutes olulist rolli toetavad õppejõud, stipendium, kontaktid kohalike inimestega ning võimalus õppida keelt koos Eesti kultuuri ja ajalooga.
Keeleõpe toimub ka väljaspool klassiruumi
Panelistide kogemustes kordus mõte, et kursustest üksi ei piisa. Keeleoskus areneb siis, kui õppija saab eesti keelt kasutada igapäevastes olukordades ning tunneb, et eksimine on lubatud.
Marina Erm kirjeldas, kuidas Karula rahvuspargis tehtud doktoritöö käigus elas ta viis nädalat kohaliku pere juures. Koos veedetud aeg ja igapäevased vestlused lõid keelekeskkonna, mida klassiruumis pole võimalik täielikult asendada. Natalia Ermakovi keeleõpet toetasid omakorda muuseumikülastused, kultuurielus osalemine ning eestlastest sõbrad ja õppejõud.
Arutelu üks praktilisi soovitusi oli jätkata õppijaga eesti keeles ka siis, kui tema kõne pole veel ladus. Kiire üleminek inglise või vene keelele võib võtta õppijalt võimaluse oma oskusi arendada. Vajaduse korral saab rääkida aeglasemalt, kasutada lihtsamaid sõnu ja aidata leida õiget väljendit.
Keeleoskus aitab siduda oma tuleviku Eestiga
Arutelus rõhutati, et keeleõpe ei ole ainult õppija, kõrgkooli või esimese tööandja ülesanne. Selle toetamine eeldab koostööd kõrgkoolide, tööandjate, riigiasutuste ja kogukondade vahel.
Oluliseks peeti kvaliteetseid keelekursusi, stipendiume, kultuuriõpet, praktikavõimalusi ja teadlikult loodud kontakte Eesti üliõpilaste ning kohalike kogukondadega. Mida tugevamad sidemed õppijal Eestis tekivad, seda suurem on võimalus, et ta soovib pärast õpinguid siin töötada ja ühiskonda panustada.
Arutelu juhtis Eesti Rahvusringhäälingu teadusportaali Novaator ajakirjanik Johannes Peetsalu. Paneelis osalesid Berk Erdem, Marina Erm, Natalia Ermakov ning Haridus- ja Noorteameti esindajad Eero Loonurm ja Kalmar Kurs.