Digitehnoloogiad on saanud hariduse loomulikuks osaks, kuid tõeline muutus ei sünni tehnoloogiast endast. Selle taga on õpetajad, koolijuhid ja õppijad, kes oskavad uusi võimalusi eesmärgipäraselt kasutada.
Vestlesime Haridus- ja Noorteameti üldhariduse digitiimi juhi ja ProgeTiigri programmi arendusjuhi Kirke Kasariga sellest, millised on hästi toimivate digimuutuste eeldused ja millist rolli mängib ProgeTiiger Eesti hariduse tuleviku kujundamisel.
Oled aastaid tegelenud hariduse ja digiteemadega. Mis sind selle valdkonna juures esialgu köitis ning miks see sind endiselt innustab?
Minu esimene haridus ja tööalane taust on seotud noorsootöö ehk mitteformaalharidusega. Töötasin aastaid noortega ning veetsin ka ühe aasta õpetajana Austraalias. Juba siis puutusin palju kokku digiteemadega. Pidevalt olid päevakorral näiteks digiturvalisuse, infootsingu ja ka nutisõltuvuse teemad. Alles hiljem olen mõistnud, et suuresti tegelesin juba siis digipädevuse arendamisega.
Huvi valdkonna vastu süvenes veelgi siis, kui otsustasin teha karjääripöörde ning läbisin programmeerimiskursuse “Vali IT”. See avas minu jaoks täiesti uue maailma ning pärast seda liitusin ProgeTiigri programmiga, mis tegutses tol ajal veel HITSAs. See oli ka aeg, kui astusin Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia magistriõppesse.
Sellest ajast peale ongi mind paelunud digihariduse kiiresti muutuv maailm. Ühest küljest loovad uued tehnoloogiad pidevalt uusi võimalusi õppimise toetamiseks, teisest küljest tuleb tänu nendele kogu aeg õppida ja muutustega kaasas käia. Eriti inspireeriv on aga kogukond, kes selle valdkonna arengut Eestis veab. Mul on olnud võimalus töötada koos väga pühendunud õpetajate, koolijuhtide ja teadlastega. Just nende inimeste uudishimu, loovus ning valmisolek uusi ideid katsetada ja ProgeTiigri tegevustega kaasa tulla on põhjus, miks see valdkond mind ka täna endiselt innustab.
Kas digipööre koolides tähendab eelkõige tehnoloogia kasutamist või midagi palju laiemat?
Digipööre on kindlasti palju enamat kui arvutid, rakendused või uued seadmed. Tegelikult on selle keskmes muutused õpikäsituses, juhtimises ja koolikultuuris. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas tehnoloogia on olemas, vaid kuidas seda kasutatakse õppimise toetamiseks. Edukas digimuutus tähendab, et koolis mõistetakse tehnoloogia rolli tervikuna ning tehakse teadlikke valikuid, mis aitavad arendada õppijate oskusi ja toetada õpetajate tööd. Just seda, kuidas viia koolides ellu jätkusuutlikku digitaalset innovatsiooni kogu kooli tasandil, uurin nüüd ka oma doktoritöö raames.
Milliseid häid näiteid oled Eesti koolides näinud, mis näitavad digitehnoloogiate teadlikku kasutamist?
Eesti koolides on palju häid näiteid sellest, kuidas tehnoloogiat eesmärgipäraselt kasutada. Näeme koole, kus programmeerimine, robootika või digiturvalisus on lõimitud erinevate õppeainetega ning õpilased saavad projektide kaudu lahendada päriselu probleeme. On koole, kus informaatika on süsteemselt tunniplaanis ja samal ajal pööratakse digipädevuse arendamisele teadlikult tähelepanu ka teistes õppeainetes. Samuti leidub koole, kus õpilastele antakse rohkem võimalusi tehnoloogiaga katsetada ning oma teadmisi ja oskusi kaaslastega jagada. Enamasti ei paista kõige tugevamad näited silma tehnoloogia enda tõttu, vaid pigem selle poolest, kui loomulikult on need õpetamisesse ja õppimisse integreeritud.
Mis eristab koole, kes on digimuutustega hästi kohanenud, neist, kelle jaoks muutused on keerulisemad?
Minu kogemus ütleb, et kõige suurem erinevus ei tulene tehnoloogiast, vaid inimestest ja kooli ühisest visioonist. Hästi kohanenud koolides on selge arusaam, miks ja kuidas erinevaid digilahendusi kasutatakse, ning muutustesse on kaasatud nii juhtkond, õpetajad kui ka õppijad. Samuti väärtustatakse koostööd ja pidevat õppimist. Keerulisem on muutustega toime tulla siis, kui tehnoloogiat ja digipädevuse arendamist nähakse üksnes järjekordse kohustuse või lisategevusena. Edukamad on need koolid, kus mõistetakse, kuidas digilahendused ja digioskused toetavad kooli laiemaid eesmärke ning õppijate arengut. Selleks oleme ProgeTiigri raames ellu kutsunud ka IThoog programmi, mille toel saavad koolid hinnata oma digiküpsust ning luua just oma vajadustest lähtuva strateegia informaatikaõppe, digipädevuse arendamise ja tehisintellekti kirjaoskuse toetamiseks. Käesoleval õppeaastal liitus programmiga viisteist kooli.
Millist rolli mängib ProgeTiiger Eesti hariduse digimuutuste toetamisel?
ProgeTiigri roll on aidata koolidel IKT-õpet teadlikult ja eesmärgipäraselt ellu viia. Sageli seostatakse seda eelkõige tehnoloogia või seadmetega, kuid meie jaoks on olulised õpetajad, koolijuhid ja õppijad ning nende oskuste ja valmisoleku arendamine. Toetame koole erineval viisil. Arendame informaatika ainekava ja toetame selle rakendamist, loome õppematerjale, pakume koolitusi, mentorlust, korraldame õpilastele erinevaid üritusi ning jagame häid praktikaid. Viimastel aastatel oleme järjest rohkem keskendunud sellele, et toetada koole tervikuna. Heaks näiteks on eelpool mainitud IThoog programm. Kõige olulisem on aga see, et aitame kujundada õppijaid tehnoloogia teadlikeks kasutajateks, arendajateks ja loojateks. Just see eesmärk on olnud ProgeTiigri tegevuste keskmes juba programmi algusaegadest peale.
Intervjueeritav Kirke Kasari on Harnos IKT hariduse arendusjuht. Tema juhitud ProgeTiigri programmi eesmärk on toetada õpilaste kujunemist tehnoloogia tarbijatest selle arendajateks ja loojateks. Vestluse viis läbi ProgeTiigri projektijuht Triin Kaasik.
Kasutatud fotod on tehtud ProgeTiigri uue videosarja „Nihe – haridus muutuvas digimaailmas“ salvestuspäevadel. Fotode autor on Kertu Lepvalts. Videosarja kohta leiab rohkem infot aadressilt https://harno.ee/nihe.