Oma doktoritööd avab lähemalt Kerli Kõiv, kes on uurinud, kuidas hinnata ja toetada NEET-staatuses noorte enesejuhitud õppimise oskusi, et tuua noored tagasi õppimise- ja hariduse teekonnale.
Minu doktoritöö koosneb kahest osast. Esimese osa fookuses on see, kuidas käsitleda enesejuhitud õppimist NEET staatuses noorte kontekstis ning kuidas neid oskusi mõõta. Käesolev kokkuvõte tutvustab doktoritöö teist osas, mille väljundiks on enesejuhitud õppimise eeldusi toetava sekkumise loomine ja piloteerimine.
Noorte toimetulek ja kohanemine kiiresti muutuvas maailmas eeldab oskusi, mis aitavad noorel tundma õppida iseenda vajadusi, seada eesmärke, võtta vastutust oma arengu eest ning kohaneda uute olukordadega, NEET-staatuses noorte puhul on oskuste omandamine ja õppimise teekonna jätkamine kriitilise tähtsusega, sest madal haridustase on üks olulisemaid riskifaktoreid NEET-staatuse puhul. Noortele suunatud toetusmeetmed peavad seadma fookusesse noorte õppimise valmisoleku ja oskuste arengu, et tagada meetmete pikaajaline positiivne mõju.
Doktoritöö esimeses etapis uurisin enesejuhitud õppimise kontseptsiooni NEET-staatuses noorte kontekstis, arvestades, et noored tegutsevad väljaspool formaalset haridussüsteemi ning tegevused, mis toetaks vajalike oskuste arengut, ei ole nii lihtsasti kättesaadavad. Enesejuhitud õppimise puhul käsitleme inimese õpi- ja arengutee planeerimise ja elluviimise oskusi ehk inimese teadlikkust iseendast, oma vajadustest, oskust kohaneda muutustega, toime tulla väljakutsetga ning järjepidevalt enda arengut ja õppimist juhtida. Minu varem tehtud uuringu tulemused tõid esile, et enesejuhitud õppimise eelduste ja oskuste areng peab olema NEET-staatuses noorte puhul toetatud protsess. Samuti kujunesid hindamisinstrumendi loomise käigus välja kuus peamist enesejuhitud õppimise faktorit, mis loovad aluse noore võimekusele oma õpiteekonda ise juhtida:
- metakognitsioon,
- resilientsus,
- hoiak õppimisele,
- vastutusvõime,
- tulevikuvisioon ja
- avatus uutele kogemustele.
Uuring, mis võrdles NEET-staatuses noorte ja õppivate/töötavate noorte enesejuhitud õppimise oskusi näitas, et NEET-staatuses noortel on enesejuhitud õppimise oskused madalamad kui õppivatel eakaaslastel. Saadud tulemus kinnitas, et kui puuduvad eeldused kujuneda ennastjuhtivaks õppijaks võib see viia õppest väljalangemiseni ning olla takistuseks ka edasise õpiteekonna elluviimisel. Sellest tulenevalt tõstatuski küsimus, kuidas toetada noorte enesejuhitud õppimise oskuste arengut NEET-staatuses noorte puhul ehk väljaspool formaalharidust? Doktoritöö eesmärk oli leida tegevused, mis oleksid praktiliselt rakendatavad NEET-staatuses noortega töötamisel ning toetaks muutust eelpool nimetatud kuues faktoris ning samuti piloteerida loodud sekkumist ja hinnata selle mõju.
Kuidas toetada NEET-staatuses noorte enesejuhitud õppimise oskuste arengut väljaspool formaalharidust?
Doktoritöö tulemused pakuvad uuenduslikku vaadet, tuues esile,- et sekkumise peamised komponendid peaksid olema:
- koolitus spetsialistidele,
- hindamisinstrument,
- õpilepe,
- individuaalne mentorlus/coaching,
- noorelt-noorele õppimine,
- mitteformaalõppe tegevused,
- projekt- või huvipõhine õpe.
Kombineerides erinevad tegevused tervikuks lõin alljärgneva sekkumismudeli (vt Joonis 1).
Sekkumismudeli piloteerimises osales kokku 56 NEET-staatuses noort, sh 30 noort kui eksperimentgrupp ning 26 noort kui kontrollgrupp Eestis, Maltal, Põhja-Makedoonias ja Türgis. Esmalt toimus individuaalne mentorlus noortega omas riigis kohapeal ning siis tulid noored kaheks nädalaks ühistegevusteks Põhja-Makedooniasse. Sekkumise kestvus oli kuus kuud, millest 3 kuud oli individuaalne mentorlus, seejärel kaks nädalat noorte ühistegevust ning seejärel kuni 3 kuud järelmentorlus. Sekkumise täpsem programm koos tegevustega on välja toodud joonisel 2.
Sekkumise mõju hinnati eel- ja järeltestidega ning viidi läbi ka intervjuud osalejate ja mentoritega.
Tulemustena saab esile tuua, et sekkumine avaldas positiivset mõju osalenud noortele, sh eelkõige sellistes faktorites nagu metakognitsioon, hoiak õppimisele, tulevikule orienteeritus, avatus uutele kogemustele (vt Tabel 1). Resilentsus ja vastutusvõime keskmine hinne tõusis samuti, kuid satistiliselt ei olnud muutus oluline. Nende faktorite puhul võib olla vajadus pikemaajalisemks sekkumiseks, sest asjaolud, mis neid faktoreid mõjutavad võivad olla peitunud paljudes varasemates kogemustes või elukorralduses.
Tabel 1. Enesejuhitud õppimise eelduste võrdlus eksperimentgrupi ja kontrollgrupi vahel
Osalejad tõid intervjuudes välja, et sekkumises osalemine aitas neid välja mugavustsoonist, aitas luua sotsiaalseid suhteid teistega, mõista iseeennast ja seada eesmärke. Oluliseks peeti nii mentorite tuge kui ka miniprojektide väga suurt positiivset mõju. Mentorid tõid esile, et kriitilise tähtsusega oli sekkumise eel toimunud koolitus, mis aitas mõista enesejuhitud õppimise kontseptsiooni ja tõi erinevad osapooled ühisele arusaamisele. Enesejuhitud õppimist aetakse tihti segi enesereguleeritud õppimisega. Siinkohal võib lihtsustatult lugejatele välja tuua, et kui enesejuhitud õppimine on see kui inimene teab, mida ta õppida tahab ja miks, siis enesereguleeritud õppimine on see, kuidas inimene õpib.
Kokkuvõtlikult
Kandes doktoritöö tulemused üle Eesti igapäevasesse haridus- ja noortevaldkonna konteksti, siis saab esile tuua järgmist:
- mitteformaalõppekeskkond, sh noorsootöö on oluline ressurss õppest väljunud või väljumisriskis noorte puhul nende õppimise teekonnale tagasipöördumise toetamiseks;
- projektõpe, huvipõhine õpe või noorte omaalgatusprojektid, mis lähtuvad noore huvidest ja mida juhivad noored ise vastavalt oma individuaalsetele eesmärkidele, on oluline meetod toetamaks noorte avatust uutele kogemustele, vastutusvõimet, raskustega toimetulekut (resilientsus);
- mentorlus, õpilepe ning pidev refleksioon on olulised meetodid, et aidata noortel mõista enda olukorda, tugevusi, vajadusi, seada tulevikuvisioone ning osata kogemusi, sh ka negatiivseid kogemusi, enda jaoks mõtestada;
- noortele tuleb pakkuda erinevaid õppimise kogemust pakkuvaid tegevusi ning kogemusi noortega koos mõtestada, et aidata näha noorel õppimise toimumist ka väljaspool koolitundi ning suurendada noorte positiivset hoiakut õppimise suhtes;
- uuringus toodud meetodite kombineerimine konkreetseks programmiks läbi laagri, maleva vms tegevuse, või integreerimine õppetegevusse koolis, noortekeskuses või NEET-staatuses noortele suunatud tugimeetmetesse, on lahendus, mis ennetaks nii õppest väljumist kui ka toetaks tagasipöördumist just läbi enesejuhitud õppimiseks eelduste toetamise kaudu;
- rahvusvaheline lähenemine toetab noorte avatust uutele kogemustele ning õppimise suhtes positiivse hoiaku kujunemist;
- noortega töötavate spetsialistide koolitamine enesejuhitud õppimise teemadel on olulisel kohal, sest uuring näitas, et ühise arusaamise saavutamine enesejuhitud õppimise kontseptsioonist ja meetodite tundmine aitab teadlikumalt õppimisprotsesse ja – keskkondi kavandada.
Soovin kõigile lugejatele võimalust luua noortele toetav õppimist väärtustav keskkond, kus kesksel kohal on õppija ise, noorte tugevused ja huvid ja piisavalt aega ning oskusi koos noorega reflekteerida tema seniseid ja uusi kogemusi, sh lahti mõtestada ka negatiivne kogemus oluliseks õppimise allikaks.
PS! Koostamisel on järeluuring osalenud noorte osas eesmärgiga selgitada välja enesejuhitud õppimise oskuste tase 1,5 aastat peale sekkumist ning millised muutusi on nende elus toimunud peale sekkumist. Uuringu tulemused avaldatakse hiljemalt 2027.aasta alguses.
Artikkel põhineb Tartu Ülikoolis 2026.a kaitstud doktoritöö “Supporting NEET Youth in Continuing Their Learning Path Through the Assessment and Development of Preconditions for Sel-Directed Learning” (NEET staatuses noorte õpiteekonna jätkamise toetamine enesejuhitud õppimise eelduste hindamise ja arendamise kaudu).
Sekkumise loomist ja piloteerimist toetas Haridus- ja Noorteamet läbi Erasmus+ programmi projekti “Self-directed learning Competencies for NEETs”, projekti number: 2022-2-EE01-KA220-YOU-000095464.
Autor Kerli Kõiv on pikaajalise noortevaldkonna töökogemusega ning töötab Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudis nooremlektorina.
Kaanefoto: Unsplash
Täpsem informatsioon käsitletud teema osas on leitav ilmunud teadusartiklites ja doktoritöös:
Kõiv, K. & Saks, K. (2023). The role of self-directed learning while supporting NEET-youth: theoretical model based on systematic literature review. International Journal of Adolescence and Youth, 28(1), 2242446. https://doi.org/10.1080/02673843.2023.2242446
Kõiv, K. & Saks, K. (2024). Development of an instrument to measure NEET-youth self-directed learning skills. International Journal of Adolescence and Youth, 29(1), 2306256. https://doi.org/10.1080/02673843.2024.2306256
Kõiv, K., Saks, K., Gencel, I. E., Güven, K.M., Azzopardi, A., Todoroska, V., Matic, V. & Petrovska, E. (2024). An intervention model for developing self-directed learning skills in NEET-youth: a literature review. Frontiers in Education, 9, 1433484. https://doi.org/10.3389/feduc.2024.1433484
Kõiv, K., Saks, K. Todoroska, V., Azzopardi, A. & Şen, E. (2025). Empowering NEET youth: Assessing the impact of self-direcled learning skills intervention. International Journal of Educational Research, 129, 102497. https://doi.org/10.1016/j.ijer.2024.102497
Kõiv, K. (2026). Supporting NEET Youth in Continuing Their Learning Path Through the Assessment and Development of Preconditions for Sel-Directed Learning. [Doktoritöö]. Tartu Ülikool. https://dspace.ut.ee/items/8c327d04-8d1e-4720-844a-37127a566c44