Kiired muutused ühiskonnas eeldavad inimestelt kiiret kohanemist, valmisolekut ümberõppeks, uute ametite ja olukordadega toimetulekut. Noorte eesmärk haridussüsteemis ei saa olla seega mitte ainult see, kuidas saada kätte lõputunnistus, vaid kuidas leida oma kutsumus ja olla vajalikke oskusi omav elukestev õppija.
Oma doktoritööd avab lähemalt Kerli Kõiv, kes on uurinud, kuidas hinnata ja toetada NEET-staatuses noorte enesejuhitud õppimise oskusi, et tuua noored tagasi õppimise- ja hariduse teekonnale.
Meie kõrval on paraku palju neid noori, kelle õppimise teekond haridusasutuses on katkenud. NEET-staatuses noorte (noored, kes ei õpi, ei tööta ega osale koolitusel) üks enim esinev ühine tunnus on madal haridustase. NEET-staatuse tõenäosus väheneb haridustaseme tõustes, kuid kipub vanuse kasvades suurenema, mis toob esile varajaste haridusotsuste pikaajalise mõju1. Iga täiendav kooliaasta vähendab NEET-staatusesse sattumise tõenäosust2. Erinevate riikide andmed OECD (2020) näitajate põhjal toovad välja, et 25-29-aastaste ja keskhariduseta noorte seas on NEET-staatuses noorte osatähtsus lausa 39%. Võrdluseks keskhariduse omandanud noorte seas on see 17%. Euroopa Liidus oli 2023. aastal 15–29-aastaste noorte NEET-määr madala haridustasemega noorte seas 12,6%.Olen ise igapäevaselt seotud Võru ja Põlva maakonna noortegarantii tugisüsteemi rakendamise protsessi analüüsiga ning siinsed kogemused toovad samuti välja, et enamus noori, kellega noorte heaoluspetsialistid tegelevad, on madala haridustasemega. Seega on hariduse omandamine kriitilise tähtsusega juba varases toetusprotsessis ja valmisolek õppida ja huvi oma õpiteekonda jätkata oluline aspekt ka ennetustöös.
Valmisolek ja oskused ennast arendada ja oma õpiteekonda juhtida on olulised, et tagada mitte ainult haridustaseme omandamine ja töö leidmine, vaid olla oma valikutes ka teadlik ja jätkusuutlik. NEET-staatuses noortele suunatud toetusmeetmed või ka sekkumised koolist väljalangemise ennetuses ei saa keskenduda vaid noore nö süsteemis püsimisele, vaid ikka noore iseseisvusele, oskustele ning enda valmisolekule oma elu ja õppimist ise juhtida. Enesejuhitud õppimine ja ennastjuhtiv õppija on olulised sihid ka riiklikus haridusstrateegias.
Mis on enesejuhitud õppimine?
Kõige levinum definitsioon tuleb Malckolm Knowlesilt 3(1950): enesejuhitud õppimine on protsess, kus inimesed võtavad initsiatiivi teiste abiga või ilma oma õpivajaduste diagnoosimisel, õpieesmärkide sõnastamisel, inim- ja materiaalsete ressursside kindlakstegemisel õppimiseks, asjakohaste õpistrateegiate valimisel ja rakendamisel ning õpitulemuste hindamisel. Enesejuhtitud õppimise oskused võimaldavad inimestel kohaneda muutuvate ja keerukate sotsiaalsete tingimustega4. Piisavate enesejuhitud õppimise oskustega inimesed on oma eluga rohkem rahul ning neil on selgem arusaam oma tulevikueesmärkidest5. Ennastjuhtiv õppija suudab otsustada, mida on vaja järgmisena õppida ja kuidas õppimist kõige tõhusamalt ellu viia6, teadvustab õppimist mõjutavaid piiranguid, omab ligipääsu alternatiivsetele vaatenurkadele oma olukorra mõistmiseks ja elu tähenduse ning suuna kujundamiseks, on omandanud sotsiaalse suhtlemise tundlikkuse ja pädevuse ning omab oskusi ja võimeid, mis on vajalikud tulemuslikuks tegutsemiseks7. Seetõttu on eeldused ja oskused enesejuhitud õppimiseks elukestva õppe jätkumise ja tööturul konkurentsivõime tagamise seisukohalt määrava tähtsusega.
Kuidas mõista enesejuhitud õppimist NEET-kontekstis?
Arvestades ühelt poolt, et enesejuhitud õppimise oskustel on oluline tähtsus inimese edasise õpiteekonna kujunemisel ja edasiste kogemuste mõtestamisel inimese enda isiklikku arengut silmas pidades ning teiselt poolt on NEET-staatuses noored olukorras, kus formaalõppes rakendatavad meetodid enesejuhitud õppimise oskuste toetamisel nendeni ei jõua, tekkis uurimustööd tehes küsimus, kuidas mõista enesejuhitud õppimist NEET-noorte kontekstis. Analüüsides nii erinevaid teoreetilisi käsitlusi enesejuhitud õppimise osas kui ka teaduskirjandust, mis käsitleb NEET-staatuses noorte oskusi ja riskitegureid lõin oma doktoritöö raames järgneva definitsiooni:
“Enesejuhitud õppimine NEET staatuses noore puhul on toetatud protsess, kus isiku hoiak õppimisele paraneb ning ta arendab initsiatiivikust, iseseisvust ning võimeid oma õpirada positiivsest tulevikuvaatest lähetudes kujundada”.
Definitsioon toob esile nii toe vajaduse kui ka aspektid, mida eelkõige toetada. Noorte puhul, kes ei ole seotud ühegi ametliku asutusega ei saagi ju eeldada, et ta oskab iseseisvalt märgata oskuste puudust või ka teab, kuidas neid oskusi arendada. Seetõttu on oluline, et noortega töötavad spetsialistid tunneksid enesejuhitud õppimise toetamise protsessi ning oskavad seda eest vedada.
Selleks, et tulemuslikult toetada noorte enesejuhitud õppimise oskuste arengut on vaja esmalt hinnata nende taset. Maailmas on mitmeid hindamisinstrumente, millega enesejuhitud õppimise oskuste taset määrata, kuid nendega lähemalt tutvudes selgus, et kasutuses olevad hindamisvahendid lähtuvad asjaolust, et noor osaleb õppes. Sellest tulenevalt oli minu uurimustöö eesmärgiks luua hindamisvahend, mille toel enesejuhitud õppimise oskusi NEET-staatuses noortel hinnata.
Kuidas hinnata NEET-staatuses noorte enesejuhitud õppimise oskusi?
Arendasin välja hindamisinstrumendi – 6-faktorilise ja 34 väitega testi (Kõiv & Saks, 2024), mille abil on võimalik mõista, milline on inimese enesejuhtud õppimiste oskuste tase ja ka seda, millises faktoris ta enim tuge vajab. Arendusprotsessi jooksul analüüsisin 366 noore, kellest 66 olid NEET-staatuses noored ja 250 õppivad/töötavad noored, vastuseid. Selgus, et NEET-staatuses noorte kontekstis koosneb enesejuhitud õppimise konstrukt kuuest järgnevast faktorist:
- metakognitsioon ehk oskus mõelda oma mõtlemisest, sh ka õppimisest:
- raskustega toimetulek ehk resilientsus;
- avatus uutele kogemustele;
- hoiakud õppimisele;
- vastutusvõime;
- tulevikule orienteeritus.
Tulemuste võrdlus kahe grupi vahel (vt Tabel 1) näitas, et NEET-staatuses noortel on madalamad enesejuhitud õppimise oskused kui õppivatel/töötavatel noortel ning madalamad keskmised tulemused kõigis faktorites ning statistiliselt oluline erinevus kolmes faktoris: avatus uutele kogemustele, tulevikule orienteeritus ning vastutusvõime.
Tabel 1. Erinevused NEET-staatuses ja õppivate/töötavate noorte enesejuhtud õppimise faktorites (Kõiv & Saks, 2024)
Nendest tulemustest lähtuvalt on väga oluline, et kõikide noorte õppimise keskkond pöörab tähelepanu just nende faktorite arendamisele läbi erinevate tegevuste. Õppimise erinevad keskkonnad (kool, noortekeskus, huvikool, laager, malev jne) saavad anda panuse õppest väljalangemise ennetusele pöörates tähelepanu just eelpool toodud faktoritele. Samuti on väga oluline, et NEET-staatuses noorte toetusmeetmed arvestavad samuti nende oskuste arendamisega, mis tagavad noorte püsimajäämise valitud teekonnal ning toetavad noorte endi teadlikku edasiarendamist. Ülevaate sellest, millised tegevused toetavad enesejuhitud õppimise oskuste arengut, annab doktoritööd tutvustav teine postitus pealkirjaga: Kuidas toetada noorte enesejuhitud õppimist?
Artikkel põhineb Tartu Ülikoolis 2026.a kaitstud doktoritöö “Supporting NEET Youth in Continuing Their Learning Path Through the Assessment and Development of Preconditions for Sel-Directed Learning” (NEET staatuses noorte õpiteekonna jätkamise toetamine enesejuhitud õppimise eelduste hindamise ja arendamise kaudu).
Autor Kerli Kõiv on pikaajalise noortevaldkonna töökogemusega ning töötab Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudis nooremlektorina.
Juhul kui keegi tunneb rohkem huvi loodud hindamisinstrumendi järele, siis võib ühendust võtta kerli.koiv@ut.ee. Kuni 31.augustini saavad kõik blogi lugejad kasutada eesti keelset veebipõhist küsimustikku aadressil q.kogemuskeskus.ee ja parool H2026. Täpsem informatsioon käsitletud teema osas on leitav ilmunud teadusartiklites ja doktoritöös:
Kõiv, K. & Saks, K. (2023). The role of self-directed learning while supporting NEET-youth: theoretical model based on systematic literature review. International Journal of Adolescence and Youth, 28(1), 2242446. https://doi.org/10.1080/02673843.2023.2242446
Kõiv, K. & Saks, K. (2024). Development of an instrument to measure NEET-youth self-directed learning skills. International Journal of Adolescence and Youth, 29(1), 2306256. https://doi.org/10.1080/02673843.2024.2306256
Kõiv, K. (2026). Supporting NEET Youth in Continuing Their Learning Path Through the Assessment and Development of Preconditions for Sel-Directed Learning. [Doktoritöö]. Tartu Ülikool. https://dspace.ut.ee/items/8c327d04-8d1e-4720-844a-37127a566c44
- O’Higgins, N., & Brockie, K. (2024). The youth guarantee, vulnerability, and social exclusion among NEETs in Southern Europe. Politics and Governance, 12. https://doi.org/10.17645/pag.i378 ↩︎
- Alvarado, A., Conde, B., Novella, R., & Repetto, A. (2020). NEETs in Latin America and the Caribbean: Skills, aspirations, and information. Journal of International Development, 32(8), 1273–1307. https://doi.org/10.1002/jid.3503 ↩︎
- Knowles, M. (1975). Self-Directed Learning. A guide for learners and teachers. Prentice Hall/Cambridge ↩︎
- Morris, T. H. (2019). Self-directed learning: A fundamental competence i a rapidly changing world. International Review of Education, 65(4), 633–653. https://doi.org/10.1007/s11159-019-09793-2 ↩︎
- Edmondson, D. R., Boyer, S. L., & Artis, A. B. (2012). Self-directed Learning: A Meta-analytic review of adult learning constructs. International Journal of Education Research,7(1), 40-48. ↩︎
- Jossberger, H., Brand‐Gruwel, S., Boshuizen, H., & Van de Wiel, M. (2010). The challenge of self‐directed and self‐regulated learning in vocational education: A theoretical analysis and synthesis of requirements. Journal of vocational education and training, 62(4), 415-440. http://dx.doi.org/10.1080/13636820.2010.523479 ↩︎
- Kasworm, C. (1983). Self‐directed learning and lifespan development. International Journal of Lifelong Education, 2(1), 29-46. https://doi.org/10.1080/0260137830020103 ↩︎