Valimised on demokraatia pidupäev. Eesti on üks vähestest progressiivsetest riikidest maailmas, kus juba 16-aastastel on võimalik osaleda oma kodukoha volikogu valimisel. Vähe sellest, Eesti noored paistavad rahvusvahelistes uuringutes (näiteks kodanikuhariduse uuring ICCS) silma ka heade ühiskonnaalaste teadmiste poolest. Ometi on skeptikud olnud kahtlevad, kas 16-aastastel on olemas piisav ettevalmistus niivõrd kaaluka valiku langetamiseks nagu seda on osalemine demokraatlikel valimistel.
Hoolimata arvamusest, kas küpsus valiku langetamiseks tuleb tingimata koos vanuse ja elukogemusega või mitte, on demokraatia elujõulisuse seisukohast oluline, et annaksime juba varajases eas noortele nii teadmised, kui ka oskused, kuidas aktiivselt ühiskonnaelu korraldamises osaleda koos võimalusega seda teha. Teisisõnu, selleks et noored oleksid huvitatud ja “valmis” demokraatlikel valimistel oma häält andma, tuleb lisaks teadmistele ja oskustele luua neile ka varajasi võimalusi demokraatliku ühiskonnakorralduse kogemiseks. Näiteks läbi koolidemokraatia (õpilasesindused), vabatahtlike tegevuste (omaalgatused ja rahvusvahelised noorteprojektid), arvamuse avaldamise ning kaasa rääkimise neid puudutavates otsustes (noorte aktiivgrupid, osaluskogud või noorte organisatsioonid).
Kevadel valmis kaardistus, mis vaatles kodanikupädevuse kirjeldamist Eesti riiklikes õppekavades, teema käsitlemist õpetajate ja noorsootöötajate erialases taseme- ja täiendõppes ning erinevaid programme ja algatusi, mis kodanikupädevuste arendamist toetavad.
Osaluse ja demokraatia mõtestamine
Kool on sageli esimene koht, kus noored puutuvad teadlikult kokku demokraatia ja osalemisega. Selleks kokkupuuteks võivad olla otsesed valikuprotsessid, näiteks kellest saab klassivanem või kes kandideerib õpilasesindusse. Samas võib otsestest valikuprotsessidest olla määravam see, kuidas tajub noor oma positsiooni ja võimalusi koolis kui (demokraatlikus) organisatsioonis. Näiteks, kas noore mured leiavad ärakuulamist, arvestamist, tagasisidestamist või põrkub ta ükskõiksuse ning hoolimatusega. Eraldi väärib märkimist noore taju klassi kui kollektiivi suhtes. Näiteks, kas klassis – kui miniversioonis ühiskonnast – kogeb ta eelkõige arvamuste paljusust, mille tulemusel sünnib konsensuslik otsus või valitseb enamuse jõud ning “võitja-mentaliteet”, mis võib vormida ka noore arusaama ja hoiakuid ühiskonna suhtes laiemalt.
Põhikooli- ja gümnaasiumi riiklikud õppekavad käsitlevad kodanikupädevust ühena kaheksast läbivast teemast, mis peaksid ulatuma väljapoole konkreetse õppeaine piire. Seega vaatamata asjaolule, et ühiskonnaõpetuse kursuste arv mõlemas kooliastmes on limiteeritud, peaks kodanikupädevuse arendamine toimuma läbivalt kogu õppekava ulatuses. Lisaks sellele, et iga aineõpetaja peaks mõistma võimalusi kodanikupädevuse arendamiseks oma õppeaine raames, on ehk olulisemgi mõtestada, kuidas õpetaja hoiakud ja kasutatav metoodika kujundavad mõistete osalus ja demokraatia tähendusi klassiruumis.
Demokraatia, osalus ning klassiruum võivad ebavõrdseid võimupositsioone, kehtestatud nõudeid ja reegleid arvesse võttes kõlada vastanditena. Teisalt keskendub nüüdisaegne õpikäsitus üha enam keskkonna ja tingimuste loomisele, milles tekiks aktiivne ja koostöine õhustik ning mis võimestaks noori võtma vastutust oma õpingute eest. See eeldab õpetajatelt ka teadmisi ja oskuseid, kuidas õpilastele klassiruumis rohkem vastutust anda ning teadvustada seeläbi ka vastutust üksikisiku käitumise ja hoiakute mõjudest ühiskonna kontekstis. Ehk teisisõnu, õpetaja eneseväljendus, suhtumine, avatus ning koostöökultuuri kujundamine vormib õpilaste taju ja arusaama demokraatia ning osaluse võimalikkusest ühiskonnas.
Varajased kokkupuuted osalusvõimalustega kanduvad üle ka täiskasvanu ikka ning avalduvad näiteks usalduses demokraatlike institutsioonide vastu või vastutuse võtmisesse ühiskonna ees. Hoiakud demokraatia suhtes ei arene tingimata vanusega, vaid eelkõige läbi kokkupuudete ja kogemuste.
Noorte osalusvõimaluste puhul – olgu nendeks õpilasesindused, aktiivgrupid või noortevolikogud – kiputakse vahel alatähtsustama nende osalusvormide mõju demokraatliku kultuuri ja väärtushinnangute kujundamisele. Teisisõnu, kiputakse aegajalt mööda vaatama asjaolust, et “sõpruskonna põhimõte”, kus osaluskogu vanad olijad valivad uue liikmete koosseisu, toimib vastu esindusdemokraatia olemusele. Lisaks, taandades õpilasesinduse või aktiivgrupi vastutuse ja ülesanded üksnes kultuuriürituste korraldamisele, võib see anda vale ettekujutuse ühiskonnas osalemise tegelikust eesmärgist, mõjust ja väärtusest. Seetõttu on eriti oluline, et juba kooli keskkonnas omandaks noor arusaama ning praktilise kokkupuute demokraatia ja osaluse tegeliku olemusega.
Lahendus peitub koostöös
Kui üldhariduse roll ja vastutus on eelkõige eelduste loomine ning ettevalmistus ühiskonnas osalemiseks, siis noorsootöö keskendub peaasjalikult kogemusliku ja vabatahtliku osaluse võimaldamisele. Noortekeskused, osaluskogud ning omaalgatuslikud projektid pakuvad noortele keskkonda, kus oma ideid ellu viia ja vastutust võtta. Just noorsootöö annab sageli esimese tõelise tunde, et noorte enda algatus ja otsused muudavad midagi päriselt. Noorsootöötajatel on noortega sageli lähedasem ja vabam suhe (tulenevalt eelkirjeldatud võimupositsiooni puudumisest või võimu võrdsemast jaotumisest) – nende võimuses on luua keskkondi, kus noored tunnevad end turvaliselt katsetamaks oma ideid või väljendamaks oma mõtteid ja arvamusi.
Kuigi nii koolil kui noorsootöö on oluline roll noore arengu kujundamisel, tegutsevad need kaks institutsiooni sageli paralleelselt, mitte koostöiselt. Ühiseid programme, kus formaal- ja mitteformaalõpe süsteemselt põimuksid, leidub kahjuks vähe. Ometi peitub koostöös potentsiaal muuta kodanikupädevuste arendamine ja demokraatia ning osaluse kogemine teoreetilisest käsitlusest noore jaoks isiklikuks ja tähenduslikuks kogemuseks. Kui kool annab noorele teadmised ja noorsootöö võimaldab kogeda, loob kahe osapoole süsteemne koostöö eelduse tervikliku kasvu- ja arengukeskkonna loomiseks.
Kuidas selleni jõuda? Kokkuvõtvalt võib kaardistuse tulemuste põhjal anda neli peamist soovitust:
- Laiendada õpetajatele ja noortevaldkonna töötajatele suunatud täiendkoolitusvõimalusi, mis tutvustaks meetodeid ja põhimõtteid, kuidas varajasest east alates pakkuda lastele ja noortele eakohaseid osalemisvõimalusi.
- Täiendada õpetajate ja noorsootöötajate kutsestandardite tegevusnäitajate kirjeldusi, näiteks lisades ülesannetena noorte eneseväljenduse- ja argumenteerimisoskuste arendamise ning ühiskonnas osalemisvõimaluste tutvustamise.
- Leppida koolis kokku “keskne kontaktisik”, kelle koordineerida on kodanikuhariduse arendamine koolis, näiteks koostöö arendamine mitteformaalse õppe ning erinevate haridusprogrammide pakkujatega.
- Pöörata tähelepanu noortele suunatud osalusvõimaluste kvaliteedile ja selle arendamisele, näiteks tagades nii klassiruumis, õpilasesindustes kui teistes noorte osaluskogudes demokraatia põhimõtete järgmine.
—
Kaardistus valmis osana New Power in Youth koostööprojektist, mille eesmärgiks on toetada ja kasvatada noorte osalust demokraatlikus ühiskonnas. Projekti partneriteks on Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse riiklikud agentuurid ning SALTO Osaluse ja Infotegevuse, Kaasatuse ja Kultuurilise Mitmekesisuse ning Kagu-Euroopa piirkonna ressursikeskused.
Kaardistuse ingliskeelse täisversiooniga saab tutvuda noorteuringute andmebaasis.
Autor Karl Andreas Sprenk on varasem Eesti Õpilasesinduste Liidu ja Tallinna Ülikooli Üliõpilaskonna juhatuse liige. Alates 2022. aastast tegutsenud koolitajana rahvusvahelistes noortevaldkonna projektides ning külalisõppejõuna Tartu Ülikooli Narva Kolledži noorsootöö õppekaval.
Noorteseire blogi kaasrahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist.