Viimasel ajal on ühiskonnas sagenenud arutelud noorte radikaliseerumise ja äärmuslike hoiakute leviku üle. Lapsevanemana võib olla murettekitav märgata, kui teismeline väljendab maailmast rääkides mustvalgeid või vastandavaid seisukohti ning usaldab sotsiaalmeediast leitud infot ilma seda kriitiliselt hindamata. Kuigi selline endale kohta otsiv mõtteviis võib kuuluda teismeea juurde, on oluline osata ära tunda, millal võib tegu olla millegi tähendusrikkamaga.
Noore toetamine sellises olukorras nõuab tasakaalu mõistmise, kannatlikkuse ja teadlikkuse vahel. Millised märgid võivad viidata äärmuslike hoiakute kujunemisele, kuidas ennetada radikaliseerumise riske ning milliseid praktilisi samme saab vanem astuda, et luua usalduslik ja turvaline ruum noore mõtete arendamiseks, arutleb Harno mobiilse noorsootöö peaekspert Marten Penu.
Miks võivad radikaalsed hoiakud noorte seas kujuneda?
Radikaalsed hoiakud noorte seas ei teki enamasti pahatahtlikkusest, vaid sellest, et noorel on küsimusi, ideid ja muresid, millele ta otsib vastuseid. Kui usaldusväärset täiskasvanut kõrval ei ole, võivad need vastused tulla allikatest, mis pakuvad lihtsustatud, kallutatud ja emotsionaalselt laetud tõlgendusi maailmast.
Radikaalsete vaadete tekkimist võivad mõjutada mitmed tegurid – noore isiklik kogemus, sotsiaalmeedia infoväli, varasemad traumad, tema ümber olevad suhted ning tugev rahulolematus. Haavatavamad on kahjuks noored, kes ei õpi, tööta ega koolita ennast ehk nn NEET-olukorras noored, kuid ka igapäevaselt koolis käivad noored võivad sattuda tugevalt kallutatud maailmavaadete mõju alla.
Kui „õiglus“ tahetakse ise jalule seada
Radikaalsus võib väljenduda näiteks soovis võtta „õiglus“ enda kätte. On ette tulnud olukordi, kus noored pidasid plaani kedagi iseseisvalt „karistada“. Sellistes hetkedes on võimalik sekkuda ja arutada – mitte ilma põhjendamata keelates või hinnanguid andes, vaid küsides, kas see on päriselt lahendus ning kuidas see võib mõjutada nii neid endid kui ka teisi.
See ongi ennetustöö olemus – märgata, sekkuda ja pakkuda alternatiivseid viise oma mõtete ja tunnete väljendamiseks.
Kuidas lapsevanemana märgata ja toetada?
- Kuula ja küsi – ära kohe hinnanguid anna. Kui noor väljendab äärmuslikke mõtteid, võib instinktiivne reaktsioon olla neid ümber lükata. Kuid see võib panna ta hoopis rohkem kaitsesse. Selle asemel küsi avatud küsimusi: „Miks sa nii arvad? Kus sa seda infot nägid? Kuidas sa tead, et see on tõsi?“ See aitab tal ise oma mõtteid analüüsida.
- Aita tal infot kontrollida. Noored satuvad sageli valeinfo lõksu, sest see on emotsionaalselt mõjuv ja pakub „lihtsaid lahendusi“. Näita talle, kuidas allikaid kontrollida, ja arutlege, miks teatud sõnumid võivad olla kallutatud.
- Ole teadlik sotsiaalmeedia mõjust. Kui noor jälgib kanaleid, mis pidevalt võimendavad radikaalseid vaateid, võib see hakata kujundama tema maailmapilti. Mitte keelates, vaid arutledes tasub tutvustada talle usaldusväärseid allikaid ja näidata, kuidas erinevad vaatenurgad eksisteerivad.
- Paku alternatiivseid väljundeid. Noored, kes tunnevad, et nende hääl loeb ja nad saavad ühiskonnas midagi positiivset teha, ei otsi nii suure tõenäosusega radikaalseid ideoloogiaid. Kodanikualgatused, noorteprojektid, huvitegevused ja aktiivne osalus annavad neile võimaluse oma ideid väljendada turvaliselt.
- Kaasa noorsootöötajad ja spetsialistid. Kui kahtled, kuidas olukorda lahendada, ei tasu jääda üksi – õpetajad, mobiilsed noorsootöötajad ja noorte heaolu spetsialistid võivad aidata leida viise, kuidas noort toetada.
Radikaliseerumine ja deradikaliseerumine on protsessid
Sageli kujutatakse radikaliseerumist kui hetkelist muutust – justkui noor langeks üleöö äärmuslikesse hoiakutesse. Tegelikkuses on see pikem protsess, mis võib alata juba väikestest märkidest: tugev „meie versus nemad“ mõtteviis, järsk huvi teatud ideoloogiate vastu, pettumustunne, usaldamatus institutsioonide ja meedia suhtes.
Ent sama kehtib ka vastupidise protsessi kohta – ka deradikaliseerumine võtab aega ja selle kujunemist mõjutavad elusündmused, suhted ja inimesed noore ümber. Mõtteviisi muutus ei toimu ühe vestlusega, kuid pidev hinnanguvaba kuulamine ja turvalise aruteluruumi pakkumine aitavad kaasa sellele, et noor hakkaks kaaluma erinevaid vaatenurki. Uuringud näitavad, et kõige edukamalt toimub see läbi usalduslike suhete – olgu selleks vanemad, õpetajad, noorsootöötajad või treenerid.
Millal on aeg sekkuda?
Kui noor muutub järjest suletumaks ega ole valmis alternatiivseid seisukohti kuulama, võib see olla ohumärk. Samuti tasub tähele panna, kui tema suhtumine muutub vägivalda õigustavaks või kui ta räägib järjepidevalt teatud gruppidest kui „vaenlastest“. Sellistel juhtudel tasub olukorda arutada ka teiste usaldusväärsete täiskasvanutega – näiteks õpetaja, noorsootöötaja või pereliikmega.
Oluline on hinnata noore käitumist, huvisid ja suhtumist tema konteksti ja keskkonda arvestades. Märkamine võib ilmneda näiteks riietuses, tegevustes või muutunud suhtumises. Enamasti ei ole üksik ohumärk iseenesest veel tõend radikaliseerumisest – see on kombinatsioon hoiakutest ja käitumismustritest, mis võivad olla iga noore puhul erinevad.
Kui aga tekib kahtlus, et noore käitumine võib muutuda ohtlikuks talle endale või teistele, tuleb kiiresti tegutseda ning kaasata vastavad spetsialistid.
Kust saada abi?
- Politsei ja Piirivalveameti radikaliseerumise infomeil: rad@politsei.ee
- Lasteabi infotelefon: 116 111
- Noorteinfoportaal Teeviit: teeviit.ee
- Spetsialistid: noorsootöötajad, õpetajad, noorte heaolu spetsialistid jt
- Hädaohu korral: helista numbrile 112
Turvaline suhe on parim ennetus
Kõige olulisem, mida noor vajab, on turvaline suhe ja hinnanguvaba kuulamine. Noorte sildistamine võib sulgeda ukse edasisteks vestlusteks, kuid mõistev ja avatud suhtlus loob pinnase, kus on võimalik mõtteid jagada, kahelda ja areneda.
Kui aidata noorel kriitiliselt mõelda, infot hinnata ja oma tundeid turvaliselt väljendada, saab võimalikku äärmuslikku suunda ennetada. Ja mis veelgi olulisem – toetada noort teel selleni, et tema maailmapilt kujuneks teadlikuks, mitmekülgseks ja vastutustundlikuks.
Autor: Harno mobiilse noorsootöö peaekspert Marten Penu. Foto: pexels.com