Autor: Kadri Koort, Haridus- ja Noorteameti noorteosakond, noorteinfo valdkond
Tasemel digioskuste ja -pädevuse vajalikkuses ei kahtle ilmselt keegi. Digitehnoloogia järjepidev arendamine ja kasutamine on lihtsustanud ning kiirendanud mitmeid protsesse – töötamine, õppimine, kirjutamine, tõlkimine ja palju muud, aga seadnud meile ka suure väljakutse – kuidas iseenda oskusi ning teadmisi arenevas digitehnoloogilises keskkonnas tippvormis hoida ja sealjuures ka digitehnoloogia arengule kaasa aidata?
Digitehnoloogia, digipädevused ja –oskused kõlavad üsna ümaralt ning laialt – mis see ikkagi on? Õnneks oleme hakanud viimasel ajal aina rohkem kõnelema ja tegema samme konkreetsete võimaluste ning väljakutsete teemal alates infokriitilisusest, algoritmidest kuni vestlusrobotiteni ehk ChatGPT teema on vallutanud pea iga seltskonna arutelud. On selge, et mida rohkem me digitehnoloogiat kasutame, seda rohkem see areneb (ja arendatakse) ning seda rohkem on meil vaja teadmisi, kuidas hakkama saada. On rõõm, et nii noori kui täiskasvanuid toetatakse igakülgselt väljakutsetega hakkamasaamisel ning nügitakse takka oskuste ja pädevuste arendamisel. On ju vist õige öelda, et digilahendus või tehnoloogia peab olema sama tark kui tema kasutaja?
Aga miks on ikka nii, et me ei ole (siiski ikka veel piisavalt) oskuslikud ja pädevad?
Vastus ehk peitub selles, et digitehnoloogia pidev ja väga kiire, samas kõige taustal tiksuv ja kulgev, areng on inimese arendamise ja õpetamise võimalikust kiirusest mitu korda ees. Ei jõua oma vana telefoni lõpuni ära seadistadagi (näiteks paned kõikvõimalikud kaitsed ja lubade piirangud peale), kui juba on väljas uus ja palju vingem mudel. Rääkimata siis sellest, et osaks kõikvõimaliku digitaalse suhtes olla kriitiline. Kriitiline mitte selle negatiivses mõttes, vaid et ikka tajuda ning kaaluda objektiivselt võimalusi aga ka ohte. Sest, et miks tekitas ChatGPT pealelend nii suuri ja vastakaid tundeid ühiskonnas ning juhiseid-ülevaateid-katsetusi, justkui oleks see midagi enneolematut ja mille suhtes justkui mitte kellelgi ei ole eelnevaid kogemusi? Ärme aga unusta, et AI ja tehisintellektil põhinevad lahendused on olnud meie ümber juba aastakümneid ning oleme enamasti vaikides ja kaasa kulgedes nendega koos elanud, ilmselt tihtipeale ka nende kohaolekut mitte tajudes. Ja sealjuures oleme vast kõik ühe või teise arengule kaasa aidanud enese teadmata.
Kas me teame digitehnoloogiliste lahenduste kohalolekut siis, kui me otseselt sellele ei mõtle ja nendega koostööd ei tee?
See, et Sinu Facebook feed’i või Google otsingusse ilmub juba Sulle midagi omast või tuttavat, on selge, et algoritmid teevad oma tööd. On selge, et “Hey Siri” ja küsimus, kus on lähim tankla või “Alexa” ning käsk pane tuled põlema, on suhtlus tehisintellektiga. Ümbritsev elu ja igapäevased toimetused on muutunud lihtsamaks ja kiiremaks tänu digitehnoloogiale ja AI’le, aga seda suurem peab olema digioskuste- ja pädevuste pagas, et igapäevaselt ohtude ja ka võimalustega silmitsi seista. Tegelikult on olukord ka veidi hirmus ja hirmutav, kuidas selle kõigega küll hakkama saada? Kujutage ette, et väikelapsele tuleks enne nutiseadme kätteandmist viia läbi koolitus või et iga kord mõnd videot vaatama asudes tuleb kinnitada, et oskad ära tunda valeinfot või et järjekordset reklaami kohates on alati juures info “Reklaami näidatakse vastavalt Sinu viimase aja infootsingu eelistustele tuginedes”. See oleks vägagi vajalik, aga ilmselgelt on see ebarealistlik ja näitab selgelt, et oskuste ja pädevuste arendamisega tuleb tegeleda järjepidevalt, süsteemselt, vajaduspõhiselt ning arvestades nii digimaailmas kui ka ühiskonnas levivaid trende.
Millised need olulisemad digipädevused ja –oskused siis ikkagi on ning kuidas neid arendada saan nii, et sellest ka pikemaajaliselt kasu on?
Pädevuste ja oskuste kestuse ehk nende kõlblik kuni kehtib ehk vaid ajani, mil jälle tuleb mõni uus ja huvitav tehnoloogia välja, mis paneb meid õppima ja infot hankima. Samas on need oskused ja pädevused nii universaalsed, et käivadki ühiskonna, tehnoloogia ja trendide arenguga käsikäes. Kuid enamasti on oskuste ja pädevuse lihvimise võti just see – info + tegevus. Just läbi kogemuse, arutelu, probleemilahenduse toimub parimal viisil eneseareng. On ju koolitusest ja õpitust ka kasu kõige enam siis, kui see praktikasse rakendada. Ilmselt sellest ei ole meil digitehnoloogiliselt rikkas keskkonnas puudu. Olulisena tasuks panna tähele neid komponente:
- infokriitilisus ja üldine meediapädevus – ole digikeskkondaes leviva info, sh erinevate platvormide ja lahenduste kasutamisel (kui peab lisama isiklikku infot), tähelepanelik, kontrolli algallikaid ja nende usaldusväärsust;
- suhtlus ja infovahetus digikanalites – hoia oma identiteeti, jälgi netiketti ja vali võimalused, kanalid, platvormid jms, mis vastavad oskustele ja võimetele;
- arendusele kaasaaitamine – kasutajamugavuse ja üleüldise tehnoloogia olulisim arendaja on justnimelt kasutaja, kelle kõikvõimalik tagasiside (ka negatiivne) aitab kaasa arengule (nt turvalisusega seotud küsimused).
Loe rohkem Haridus- ja Noorteameti hallatavast veebist www.digipadevus.ee.
Kas on siis nii, et mida ChatGPT ei õpi, seda Juhan ei tea?
Ühtset ja õiget vastust ei ole, kuid selge on see, et iga klikk kujundab ja aitab kaasa digitehnoloogia arengule (sh ka taandarengule, kui seda võib nii nimetada).
Uuri ja loe lisa: