Mõnikord võib üks inimene, üks võimalus või üks koht muuta noore elu rohkem, kui esmapilgul arvata oskame. Videograaf, BMX-entusiast ja endine noorsootöötaja William Kass teab seda omast kogemusest.
Noorena sõitis William ühe suve katkise ketiga BMX-rattaga, lükates end jalaga edasi. Raha remondiks ei olnud, aga sõitmata jätta ta ei saanud. Ratas oli tema jaoks rohkem kui sport. Ta õppis järjest uusi trikke, hakkas neid ka filmima ning avastas enda jaoks videomaailma. BMX-ist kasvasid välja kaks olulist suunda tema elus: videote tegemisest on saanud tema tänane elukutse ning oma kogemuse edasiandmine viis ta omal ajal treeneriameti ja noorsootööni. Nii sai temast aastateks teiste noorte jaoks jaoks täiskasvanu, kes oli olemas samal moel, nagu keegi kord oli olnud tema jaoks.
Kui küsida õpetajatelt, milline laps William Kass oli, kuuleks ilmselt kiitust. Ta oli viieline, käis olümpiaadidel ja käitus tunnis hästi. Kuid õpetajad ei näinud, mis toimus vahetunnis ja pärast kooli.
„Tunnis kuulasin ja tegin kõik ära. Vahetunnis läksin teisi tümitama,“ räägib William otse. „Hiljem olen aru saanud, kust need asjad tulid.“.
William oli üliaktiivne poiss, kes ei suutnud paigal püsida. Isegi sõpradel külas käies üritas ta nende vanemate voodi peal saltosid teha. Kodus oli raske ja tihti ta sinna ei tahtnudki minna. Kõrvalt vaadates see välja ei paistnud: hinded olid korras ja see tundus täiskasvanutele piisav.
See on Williami loo esimene sõnum. Väljast ei pruugi me näha, mis noore sees tegelikult toimub. Selleks peab olema noore kõrval piisavalt kaua ja looma siira kontakti.
Koht, kuhu emotsioonid panna
Võitlusspordid, mida William noorena proovis, olid rangete reeglitega ja ta pidi tegema täpselt seda, mida kästi. See talle ei sobinud. Rula ja BMX olid teistsugused: seal sai ta teha oma asja ja olla tema ise.
Teismeeas tulid keerulised ajad. Väljundi leidis William BMX-ist ja seadis eesmärgiks selles areneda. „Mul oli vaja kohta, kuhu kõik emotsioonid panna. Midagi, millele pühenduda,“ meenutab ta. Uued trikid, nende filmimine ja unistus võistlustest andsid tema elule suuna.
Täna ütleb ta, et just eesmärk ja liikumine aitavad noort, kellel on raske. „Sa saad toast välja, värske õhu kätte ja teiste inimeste sekka. See aitab meeletult palju.“
Ümber skatepargi tekkis ka kindel kogukond. Vanemad sõitjad olid eeskujud, kellele vaadati alt üles: kuidas nad sõidavad, riietuvad, käituvad. Kodus täiskasvanud eeskuju ei olnud, aga siin oli midagi, mille poole püüelda.
Usaldusväärse täiskasvanu roll
Kuigi Tartus avati siseskatepark juba 2009. aastal , siis William sai seal käima hakata alles 2011, sest varem polnud see talle majanduslikult võimalik. Kui see võimalikuks sai, siis veetis ta seal aega igal võimalusel. „Ma olin esimesena kohal ja läksin viimasena ära,“ meenutab ta.
Halli juhtis tol ajal selle koha üks algatajaid Martin, kellest sai Williami jaoks oluline täiskasvanu. Ta ei vaadanud noori lihtsalt skatepargi kasutajatena, vaid võttis nende mõtteid ja ideid tõsiselt. Kui noortel tekkis idee, mida pargis muuta, juurde ehitada või teisiti teha, said nad ise kaasa rääkida ja tegutseda. „Ta tuli alati ideedega kaasa ja võttis meid võrdväärsete partneritena,“ meenutab William.
Paljudele seal iga päev aega veetnud noortele oli see esimene kogemus, et nende arvamus päriselt loeb ja nad saavad ise oma keskkonda kujundada. Just selline võimalus kaasa rääkida, proovida, eksida ja vastutada on ka noorsootöö üks olulisi põhimõtteid.
Williami jaoks tähendas Martini kohalolu aga rohkemat. Kodus ei olnud tal täiskasvanut, kellelt ta oleks saanud vajalikku tuge ja nõu, ning tagantjärele on William mõelnud, et Martin täitis tema elus mingil määral isa rolli. Ta oli täiskasvanu, kes oli olemas, kuulas ja usaldas – ei teinud noore eest asju ära, vaid andis talle võimaluse ise proovida ja hakkama saada.
Kui saad ise selleks täiskasvanuks
Teise juhendamine ja toetamine tuli Williamil välja loomulikult. Juba algklassides tundis ta rõõmu, kui sai aidata kellelegi midagi selgeks teha. Kui ta ise oli raskustest läbi tulnud, tekkis soov seda teistele edasi anda. „Ma tean, mis tunne on, kui oled mingite probleemide küüsis. Tahtsin aidata ka teistel leevendust leida“.
Kui William sai kutse kaitseväkke, valis ta asendusteenistuse ja töötas aasta abiõpetajana Tartu Maarja Koolis. Seal kohtas ta ratastoolis poissi. Tema keha oli liikumatu, kuid William märkas kiiresti, kui tähelepanelik ja taibukas poiss oli. Nad hakkasid koos arvutimänge mängima ning just mängimise käigus selgus, et poiss suudab oma kätt sihipäraselt juhtida. See aitas leida talle sobiva ratastooli, mida ta sai ise juhtida. „Siis sain aru, et ma päriselt saan kedagi aidata,“ ütleb William.
Kohe pärast asendusteenistust tuli tööpakkumine: Martin kutsus ta skatehalli tööle. William oli alati unistanud oma skatepargist – kohast, kus saaks ise sõita, aga ka teistele noortele võimalusi luua, neid toetada ja oma kogemusi edasi anda. „Ma ei saanud tol hetkel arugi, mis asi on noorsootöö,“ tunnistab ta. „Minu jaoks oli Martini pakkumine see, mida ma olingi tahtnud teha.“
Töö skatepargis ei tähendanud ainult uste avamist, et noored saaksid sõitma tulla. Williami juhtimisel õppisid noored ise nullist võistlusi korraldama, kirjutama sponsorikirju ja projekte, ehitama rampe ja parandama rattaid, panema uusi laagreid ja seadma lenksu endale sobivaks. „Selle, mille ise ära õppisin, andsin teisele edasi,“ räägib William.
Kõige olulisem leidis aset aga trikkide vahel. Williami oskus sõita tegi temast noorematele eeskuju, keda kuulati. Sellest kasvas usaldus. „Noored hakkasid mulle oma asju rääkima. Sain jagada kogemusi ja seda, kuidas elus hakkama saada,“ ütleb ta. Ühise tegevuse kaudu on noorega lihtsam kontakti saada. Rambi kõrval tekib jutuajamine, milleni laua taga istudes ei pruugi jõuda.
Alles hiljem sai ta aru, et suur osa sellest, mida ta skatehallis tegi – noortega suhtlemine, nende ideede toetamine, juhendamine ja neile tegutsemisvõimaluste loomine oli noorelt noorele õppimine ja samas ka noorsootöö. Tasapisi sai Williamist mitmele noorele seesama inimene, kes Martin oli olnud talle.
Üks poiss skatepargis meenutas Williamile iseennast
Sarnane iseloom, sarnased probleemid kodus. William võttis ta oma tiiva alla ja nende vahel tekkis tugev side. Poiss hakkas teda kutsuma papsiks.
Siis läks William pooleks aastaks Uus-Meremaale ning kui ta sealt naasis, oli midagi muutunud. Poiss oli leidnud uued sõbrad, hakanud suitsetama ja skatepargist eemaldunud. William märkas, et nendevaheline side oli oluliselt kannatada saanud. Kui nad lõpuks rääkisid, ütles poiss talle, et just William oli teda õigel teel hoidnud. Kui ta ära läks, kadus ka see tugi.
Ühel päeval helistas Williamile poisi ema, kes ütles, et poisiga oli juhtunud midagi tõsist. Mõistes olukorra kriitilisust, aitas William poisil saada professionaalset abi ning skatepargi noorte toel leida tee tagasi ka skatepargi kogukonna ja spordi juurde. Täna on ta kooli lõpetanud ja töötab. „Väga hea on näha, et asjad on korras,“ ütleb William.
See kogemus pani Williamit järjest enam mõtestama ka enda rolli noorte kõrval. Üsna pea alustas ta tööd Tartu Noorsootöö Keskuses, kus töötas mõnda aega noorsootöötajana. Skatepargis intuitiivselt kujunenud roll sai nüüd ka professionaalse raami: noore märkamine, usaldussuhte loomine ja vajadusel õige toe juurde aitamine olid osa tema igapäevatööst.
See lugu muutis tema suhtumist oma töösse. „Kui sa võtad endale rolli, et oled noore jaoks olemas, peab see kestma,“ ütleb ta. „Elu muutvad asjad ei juhtu ühe nädala või ühe üritusega. Need sünnivad pika aja jooksul.“
Üks turvaline täiskasvanu võib muuta palju
Mõnikord võib paista, et treener või noorsootöötaja lihtsalt „hängivad“ noortega. William naeratab selle peale ja ütleb, et see on tugisüsteem, mis võib aidata noorel leida oma tee: millise huvialaga süvitsi tegeleda, mida õppida, millist karjääri valida, kuidas mõista maailma ja teisi inimesi.
„Noore kujunemisel on oma roll paljudel täiskasvanutel – õpetajatel, treeneritel, noorsootöötajatel ja teistel, kes temaga kokku puutuvad. Igaüks saab toetada noort veidi erineval moel,“ ütleb William.
Noored on väga erinevad. Ühe jaoks on oma koht skatepark, teise jaoks teatriring, kolmanda jaoks noortekeskus. Williami sõnul on oluline, et noorel oleks koht, kuhu ta tahab tagasi tulla, ning inimene või inimesed, kes teda seal märkavad, kuulavad ja ootavad.
Küsimusele, mida iga noor vajab, vastab ta kõhklemata: „Vähemalt üht täiskasvanut, kes annab turvatunde. Kui seda kodust ei saa, peab keegi teine näitama, et on olemas ka head asjad.“
Blogiartikkel on valminud 2026. aasta üle-eestilise noorsootöö nädala “Noore kõrval. Päriselt.” raames
Toimetas Kristjan Heinmets
