Harno rahvusvaheliste uuringute juhi Gunda Tire arvamuslugu ilmus algselt 1. oktoobril 2026 Postimehes.
Paar päeva enne PISA 2025 tulemuste avalikustamist helistas mulle Soome ajakirjanik. Ta oli jälginud Eesti hariduse kohta ilmunud uudiseid ja esitas küsimuse, mis võtab hästi kokku kogu PISA-ootuse: „Kas Eesti edulugu jätkub?“ Tulemused olid sel hetkel veel salastatud ja vastata ma ei saanud. Siis lisas ta mõtlikult: „Meediast jääb mulje, et Eesti hariduses on probleeme nii palju, et võib-olla on teie edulugu läbi.“
Nüüd, kui saladuseloor on langenud, võin vastata: Eesti hariduse edulugu jätkub! Peame valmistuma arvukate välisdelegatsioonide vastuvõtmiseks ja olema maailmale jätkuvalt inspiratsiooniallikaks.
Mida näitavad PISA 2025 tulemused Eesti haridussüsteemi kohta?
Eesti püsib PISA 2025 edetabelite tipus. 91 haridussüsteemi seas saavutada loodusteadustes kuues ning lugemises ja matemaatikas kaheksas koht on väga kõva sõna. Euroopas oleme kõigis kolmes valdkonnas esirinnas: loodusteadustes ja matemaatikas esimesed ning lugemises jagame Iirimaaga sisuliselt esikohta, sest ühe punkti võrra parem tulemus sisulist edumaad ei näita. See on kahtlemata pidupäev Eesti koolirahvale.
Kui edetabelite esmane eufooria vaibub, tekib suuremat pilti vaadates siiski küsimus: kas tegemist on jätkuva edulooga või hoopis häirekellaga? Paljudes riikides on PISA andmetel õpilaste teadmised tugevas languses, eriti matemaatikas ja lugemises. Aastatel 2018–2025 langes keskmine lugemistulemus märkimisväärselt kolmes neljandikus haridussüsteemidest – täpsemalt 56 haridussüsteemis 74st, mille kohta on olemas võrreldavad andmed. OECD riikides langesid lugemistulemused keskmiselt 25 punkti. Langustrend on märgata ka Eestis, eriti pikemas vaates: kümne aastaga on meie tulemused lugemises langenud 21, matemaatikas 15 ja loodusteadustes 8 punkti. Karm tõde on see, et edetabelis võib püsida kõrgel kohal ka siis, kui teiste tulemused langevad kiiremini.
OECD on eri aegadel erinevalt hinnanud, mitu PISA punkti vastab ühele kooliaastale. Viimases uuringus rõhutatakse, et see sõltub riigist, kuid Euroopas jääb üks kooliaasta ligikaudu 20–25 punkti vahemikku. See tähendab, et tänaste 15-aastaste lugemisoskus on umbes samal tasemel nagu kümme aastat tagasi 14-aastastel. Nii lugemises kui ka matemaatikas on Eestis kasvanud nende õpilaste osakaal, kes ei saavuta baastaset: nüüd on neid 17%. Siingi peitub paradoks: Eesti tulemus on Euroopas parim, kuid baastasemeni mittejõudvaid õpilasi on meil rohkem kui kunagi varem.
Kes on PISA 2025 põlvkond?
Tänased PISA õpilased on sündinud 2009. aastal ja alustasid kooliteed 2016. aastal. Juba esimeses klassis puutusid nad kokku uue õpikäsituse, digipöörde ja kujundava hindamisega. 4.–5. klassis viis COVID-19 nad kaugõppele ning põhikooli lõpus jõudis nende kooliellu ka tehisaru. Nende lapsepõlve saatsid juba nutitelefonid: iPhone oli koolilaste taskutes tuttav kaaslane, Instagram kogus hoogu ja TikTok ootas alles oma aega. Hariduspoliitika sõnavara rõhutab sel ajal sõnu nagu üldpädevused, kriitiline mõtlemine, probleemilahendamine, ennast juhtiv õppija jms. Kui suurel määral on need uuendused juurdunud, seda tuleks kindlasti põhjalikumalt uurida. Eesti õpilaste väga tugev tulemus arvutusliku probleemilahenduse testis viitab, et uuenduslik õpikäsitus on nende oskustes nähtav. Need ülesanded nõudsid lahendamiskäigus nii iseseisvat õppimist kui ka püsivust. Eesti sai selles testiosas 540 punkti, mis on selgelt üle OECD keskmise (500 punkti). Samal ajal näitab nõrgemate õpilaste osakaalu kasv, et nad vajavad rohkem õpetaja juhendamist ja tuge.
2025. aasta kevadel tegi PISA testi 6304 noort enam kui 200 Eesti koolist. Neist 75% õppis 9. klassis, ülejäänud peamiselt 8. klassis. Valimisse kuulusid koolid üle Eesti – alates suurtest linnakoolidest kuni väikeste maakoolideni. Uuring toimus esimest korda kevadisel perioodil, mil põhikooli lõpueksamite ajakava oli varasemaks toodud ning paljudes koolides valitses ebakindlus selle suhtes, kuidas kõik õppetööga seotud kohustused korraldada.
Kas Eesti laps on „pädev õppija“?
Kuna paljude riikide õpilaste õpitulemused on märkimisväärselt langenud, pöörab PISA raport tähelepanu ka õpilaste hoiakutele ja suhtumistele, mis toetavad õppimist ja teadmiste omandamist. Seda tehakse „pädeva õppija“ (competent learner) vaatenurgast. Selleks, et saavutada tulemusi, peaks õppija olema uudishimulik, juhtima oma õppimist, oskama vajadusel abi küsida ning suutma oma õppimisviisi muuta. Eesti õpilastest 69% nõustub väitega „Mulle meeldib uusi asju õppida“, 81% küsib õppimisraskuste korral abi ning 42% muudab oma õppimisviisi, kui see ei ole tõhus.
Pädev õppija peaks uskuma, et ebaõnnestumise korral saab ta ennast parandada. Seda usku väljendab hästi Eesti vanasõna: „igaüks on oma õnne sepp“, mis tähendab veendumust, et oma võimeid ja oskusi saab arendada lihtsalt pingutades. Eesti õpilased on selle näitaja poolest rahvusvaheliselt silma paistnud: 83% neist usub, et saab oma arengut ise mõjutada.
Kuigi Eesti õpilased ütlevad, et on valmis eesmärgi nimel pingutama, ei pruugi see PISA testis täielikult avalduda. Testi lõpus küsisime, kui palju nad testi tegemisel pingutasid ning kas oleks rohkem pingutanud, kui töö oleks olnud hindeline.
Õpilased hindavad oma pingutust 10-pallisel skaalal. Seda küsimust on esitatud kolmes järjestikuses PISA uuringus ning iga kord on Eesti õpilaste hinnatud pingutus veidi vähenenud: 2025. aastal oli see keskmiselt 7,3 punkti. Samas kasvab nende õpilaste osakaal, kes vastasid et pingutaks rohkem, kui test oleks hindeline: 2018. aastal oli neid 68%, 2025. aastal juba 76%. See tõstatab küsimuse hinnete rollist meie haridussüsteemis. Oleme palju rääkinud hinnete võimalikust negatiivsest mõjust õppimisele, kuid ehk tasub küsida ka vastupidi: millal võib hinne õppimist toetada? Kui hinne toimib nagu tunnustus või sotsiaalmeedia „meeldimine“, võib sellel olla ka motiveeriv mõju.
Kus näevad Eesti õpilased ise arenguruumi? OECD keskmisest tulemused näeme, et õpilased tunnistavad, et neil pole kannatust ja püsivust ülesannete lahendamiseks, liiga tihti segab nende elu taskus olev telefon. 36% Eesti õpilasetest väitsid, et nad on häiritud sellest, et loodusteaduste tunnis keegi pidevalt reageerib nutiseadme teadetele ja sõnumitele.
Kokkuvõttes paistavad Eesti õpilased „pädeva õppija“ mudelis silma tugeva akadeemilise soorituse, edenemismõtteviisi, kohanemisvõime ja kooli väärtustamisega. Kooli väärtust mõõdetakse väitega „kool on olnud aja raiskamine“ – sellega ei nõustu 79% Eesti õpilastest. Erinevalt paljudest riikidest on kooli väärtustamine Eestis võrreldes 2022. aastaga isegi 2,5% võrra kasvanud.
Millist arutelu on tekitanud PISA tulemused nii Eestis kui ka erinevates maailma riikides?
PISA uuring on Eestis kujunenud palju enamaks kui lihtsalt haridusstatistika avaldamine. See on jõudnud poliitikute, haridusjuhtide, õpetajate ja ka tavainimeste vestlustesse. Kogesin seda ise vahetult mõni päev pärast tulemuste avalikustamist. Enne Arvo Pärdi sünnipäevakontserdi algust Tallinna Jaani kirikus kuulsin, kuidas inimesed tagareas arutasid PISA tulemusi ja nende tähendust. Sama teema kerkis esile ka nädalavahetusel kirjandusfestivalil. Juttu oli lugemisoskusest ning sellest, kuidas säilitada süvenemisvõimet digiajastul.
Kui aga pilk Eestist kaugemale suunata, siis selgub, et sarnased arutelud toimuvad üle kogu Euroopa. Peamiseks mureks on peaaegu kõikjal lugemisoskuse langus. Taanis mõjus PISA tulemuste avalikustamisele järgnenud debatt lausa nagu suur lapsevanemate koosolek, kus arutati tõsimeeli, kuidas peatada noorte lugemisoskuse nõrgenemist.
Portugalis on tähelepanu keskmes hoopis haridusreformid. Seal meenutatakse sageli, kuidas esimeste PISA tulemuste järel 2000. aastate alguses alustati õppekava reformidega, mis rõhutasid teadmiste omandamise tähtsust. Järgnenud aastatel tulemused paranesid ning 2015. aastaks peeti Portugali üheks Euroopa hariduse edulooks. Seejärel toimus aga uus pööre. 2016. aastal keskenduti enam pädevustele ja kompetentsidele ning nüüd, kümme aastat hiljem, saadab Portugali PISA tulemusi märkimisväärne langus. Avalikus arutelus nähakse ühe võimaliku põhjusena just liiga kiireid või läbimõtlemata reforme. Samuti viidatakse sotsiaalmeedia kasvavale mõjule, tähelepanu killustumisele ja noorte vähenevale süvenemisvõimele.
Millest räägivad need riigid, kes paiknevad PISA edetabeli tipus?
Esimese hooga torkab silma hoopis see, millest nad ei räägi. Nad ei kiida ennast. Nad ei kuuluta, et on maailma targimad või hariduse vaieldamatud võitjad.
PISA 2025 võitjad, Hiina piirkonnad (Beijing, Shanghai, Jiangsu, Zhejiang), viitavad loodusteaduste ja matemaatika tugevustele, majanduse konkurentsivõimele ning kuidas toetada hariduses tehnoloogilist arengut.
Singapuri haridusministeerium ametlikult ei rõhutanud oma õpilaste saavutusi edetabelites, nende jaoks pole tipp eesmärk vaid valmisolek tulevikuks. Nende peamine sõnum oli, et noored peavad suutma kasutada teadmisi keeruliste päriselu probleemide lahendamiseks, mitte ainult testi hästi sooritama.
Edetabeli eesotsas olevad Jaapan ja Lõuna-Korea samuti ei rõhutanud oma kohti edetabelis, vaid pigem fookuses oli küsimus, kuidas säilitada kõrget õppekvaliteeti olukorras, kus noorte õppimisharjumused muutuvad ja tehisaru muudab teadmiste kasutamise viisi?
Tagasihoidlikus kaob aga liikudes Kesk-Aasiasse. Seal on võrdlemine naabritega vägagi moes. Seekordseks piirkonna staariks on Usbekistan. Usbekistaniga tegime koostööd ka Eesti venekeelse PISA versiooni tõlkimisel, olen nende juures külas käinud. Uuringu korraldamine toimub neil väga suure hoole all. Tulemuste avalikustamisel rõhutasid kohalik meedia ja haridusametnikud seda, et loodusteaduste tulemus paranes võrreldes 2022. aastaga PISA uuringuga koguni 83 punkti ning riik tõusis 80. kohalt 48. kohale. Kuigi OECD raport ei kajasta nende lugemis- ja matemaatika testi tulemusi, kuna nende andmetes esinesid ebakõlad, siis see vaikiti ilusti maha ja keskenduti peamistelt loodusteaduste saavutustele ja sellele, et haridusreformid on ennast õigustanud.
Esmakordselt osalesid PISA uuringus ka mitmed Aafrika riigid, kellest edukaim oli Mauritius. Rwandas, Keenias ja Sambias valdab haridusjuhte mure õpilaste baasoskuste pärast, suured probleemid on seotud õpetajate ettevalmistamisega, õpilased õpivad väga suurtes klassides ja koolide materiaalne baas on nõrk.
Huvitavaid sõnumeid tulevad ka Ladina-Ameerikast. Piirkonna positiivne edulugu on Uruguay, mis saavutas piirkonna parima tulemuse loodusteadustes ja matemaatikas. Ladina-Ameerika meedias kasutatakse mõtet, mida võiks tõlkida kui „allapoole koondumine“. See tähendab, et riikide tulemuste vahed vähenevad mitte sellepärast, et nõrgemad õpilased tõuseksid, vaid sellepärast, et tugevamad langevad. Sama nähtust näeme ka paljude Euroopa riikide (k.a Eesti) puhul. Nagu Euroopaski, on ka Ladina-Ameerikas lugemine suureks murekohaks. Siin aga räägitakse vähem tehisarust ja digiseadmetest ning rohkem elementaarsetest õpioskustest ja hariduse kättesaadavusest.
USAs ja Kanadas on samuti mureks lugemisoskuse langus ja vähenenud pere toetus õppimisele.
Kokkuvõttes, PISA tulemuste avaldamine on tekitanud arutelusid üle maailma ja see on ühe uuringu suur saavutus. Euroopa küsib: „Kuidas peatada lugemisoskuse langus?“ Aasia küsib: „Kuidas valmistada noori ette AI-ajastuks?“ Aafrika küsib: „Kuidas tagada kõigile põhioskused?“
Eesti eripära on aga selles, et meil tuleb hoida maailma tipptaset ja samal ajal tegeleda lugemisoskuse väljakutsetega, mis panevad muretsema kogu ülejäänud maailma.