Viis küsimust Raul Kadastele: kelle me päriselt Harnosse kutsusime? 

Kevadel kandideeris Rajaleidja keskuse juhiks 125 inimest. Valituks osutus Raul Kadaste, kes on olnud juhtivatel ametikohtadel üle 20 aasta. Seda nii Kaitseministeeriumi kui ka Justiitsministeeriumi valitsemisalas ning enne Harnosse tulekut Põlva Gümnaasiumi direktorina. Paberil on kõik selge, kuid kes on see inimene päriselt, kes veab eest tiimi, mis moodustab ligikaudu kolmandiku Harnost ja toetab iga neljandat Eesti last? Viis kuud pärast ametisse asumist palusime Raulil vastata viiele küsimusele. Selgus, et tema päev algab ajal, mil enamik meist veel magab ja tööpäeva lõpetab ta kohas, kuhu arvuti kaasa ei mahu. 

1. Sa oled töötanud väga eriilmelistes organisatsioonides ja seega on sul hea võrdlusmoment. Mis on Harnos ja Rajaleidjas midagi sellist, mida sa mujal veel ei ole kogenud ja mis sulle siin meeldima on hakanud? 

Sellist paindlikku töökorraldust nagu Rajaleidjas või ka Harnos tervikuna ei ole ma varem kohanud ega ole saanud ka enda juhitud organisatsioonides sellisel määral võimaldada. Kõige lähemal sellele oli ilmselt elu koolis, kuid seal seab töö iseloom omad piirid – suur osa tööst toimub ikka koos õpilastega ja koolis kohapeal, kuid ka seal oli õpetajatel võimalus kaasa rääkida oma tööaja sisustamise osas.  

Rajaleidjas on natuke samamoodi – just töö inimestega seab piirid sellele, kui palju paindlikkust on lubatud. Aga mulle väga meeldib, et saame sellist töökorraldust võimaldada ning inimestel on päris palju vabadust oma töö aega ja kohta ise määrata. 

2. Kas ja mida uut sa oled Harnos veedetud aja jooksul enda kohta õppinud? Kas juba oled pidanud oma eesmärke ümber sõnastama? 

Võib-olla olen enda kohta uuesti avastanud selle, kui oluline on mulle inimestega vahetu suhtlemine. Olen harjunud ja eelistan rääkida inimestega otse, näost näkku, mitte arvuti vahendusel. Rajaleidja on aga üle Eesti laiali ning sellises organisatsioonis ei ole lihtsalt võimalik kõigi inimestega nii sageli vahetult kokku saada, kui ma tahaksin. See on kindlasti üks minu enda ümberharjumise koht – kuidas hoida inimestega head kontakti ka siis, kui suurem osa suhtlusest peab paratamatult toimuma ekraani vahendusel. 

Suuri eesmärke ei ole ma seni pidanud oluliselt ümber sõnastama. Tundub, et olin enne tööle asumist teinud päris korraliku kodutöö ning see, mida arvasin siit eest leidvat, on olnud üsna lähedane tegelikkusele. Pigem on töö käigus saanud selgemaks, millises järjekorras ja kuidas nende eesmärkideni jõuda. 

3. Mis on see, mida sinu töökaaslased Harnos sinust ilmselt veel ei tea? Võib-olla mõni harjumus, varjatud anne, hobi või täiesti ootamatu asi, milleta su päev ei möödu. 

Ärkan peaaegu igal hommikul juba kell 5.30, mis paljude jaoks on natuke liiga vara. Aga seda selleks, et minna juba kella kuue paiku oma hommikusele jooksuringile või trenni. 

See on üks neist harjumustest, mida on päris raske endale sisse töötada, aga kui kord rutiinid paigas, annab see väga hea stardi kogu päevaks. Esiteks olen tööpäeva alguseks juba täiesti ärkvel ja täispööretel tegutsemas ajal, mil mõned alles end kohviga elule tuua püüavad. Teiseks jääb mul tänu sellele õhtul rohkem aega kodu, pere ja muude hobide jaoks. 

Selle tunnikese iseendale võtan ma pigem hommikul, kui kõik on veel vaikne. Mõnikord tähendab see sporti, vahel kõnniringi, mõnikord lihtsalt rahulikku ärkamist ja lugemist. Aga sellest hommikusest ajast on saanud minu jaoks päris oluline osa päevast. 

4. Mis on see, mis aitab sul tööpäeva seljataha jätta ja ennast välja lülitada?  

Mulle hullult meeldib see aeg aastast, kui mootorrattaga on mõnus sõita. Mitte nii, et pressid hambad ristis varakevadistel külmadel hommikutel või hilissügisel läbi udu ja saju, vaid umbes maist septembri lõpuni. Eriti hea on siis, kui saan mootorrattaga tööle ja tagasi sõita. 

Mootorratta seljas pead sa olema päriselt kohal, kõigi meeltega ja füüsiliselt. Tunned tuult, kuuma ja külma, teekonarusi ning lõhnu enda ümber hoopis vahetumalt kui autos. Tähelepanu on teel ja sellel, mis sinu ümber toimub. See on omamoodi meditatiivne seisund – keskendud ainult sellele, mis on siin ja praegu, ning kõige muu jaoks lihtsalt ei jää mahti. Proovi ka – sa kindlasti ei kahetse!

Seetõttu ongi just õhtune sõit minu jaoks väga hea üleminek tööpäeva ja ülejäänud päeva vahel. See pool tundi või tund aitab tööasjad päriselt selja taha jätta ja ennast mõnusalt ümber lülitada. 

5. Kujuta ette, et viie aasta pärast ilmub Rajaleidja kohta uudis. Milline võiks olla selle pealkiri, mis tekitaks sinus tunde, et oled oma tööd hästi teinud? 

See oleks näiteks: „Rajaleidjasse on hirmus raske tööle saada, vabu ametikohti lihtsalt pole.“ 

See uudis võiks rääkida näiteks konkursist, kus valitakse Eesti eelistatuimaid tööandjaid, ning sellest, kuidas Rajaleidjast on tugispetsialistide seas saanud töökoht, kuhu enim tahetakse tulla. Meie koosseisus olevad ametikohad on igas Eesti piirkonnas täidetud oma ala väga heade tegijatega ning inimesed tahavad Rajaleidjasse tööle tulla ja siin ka püsida. 

Tahaksin, et koolides töötavate tugispetsialistide jaoks oleks Rajaleidja eelistatuim järgmine samm nende professionaalses arengus. Sest see on koht, kus saad töötada koos oma ala parimatega ja ise edasi areneda ning kus sinu töö mõju ulatub igapäevastest kohtumistest laste, noorte ja peredega veelgi kaugemale.  

Kui viie aasta pärast räägitaks Rajaleidjast sellisel moel, siis oleks mul küll tunne, et oleme teinud õigeid asju õigel moel.