2026. aastal jõudis Eesti Gaidide Liidu ja Eesti Skautide Ühingu poolt korraldatav gaidide ja skautide suurlaager Baltic Jamboree taas Eestisse. Eesti, Läti ja Leedu gaidide ning skautide ühises suurlaagris osales 740 inimest 14 riigist. Seitse päeva kestnud laagri ettevalmistamine võttis ligi kaks ja pool aastat ning korraldamisse panustas umbes 70 inimest.
Baltic Jamboree korraldajad laagrijuht Kirke Kalamats ja finantsjuht Kaire Koronen rääkisid, mis teeb laagrist noore jaoks erilise kogemuse, mida seal õpitakse ning miks tasub mõneks päevaks argipäevast täiesti teistsugusesse maailma astuda.
Kuidas te jõudsite laagrite korraldamise juurde?
Kirke ja Kaire jõudsid laagrite korraldamiseni läbi pikaajalise gaidluse ja skautluse kogemuse, kus osalejast kasvab samm-sammult ise vastutaja ja korraldaja. Mõlema jaoks on oluline, et noortele ei pakutaks ainult valmis tegevusi, vaid võimalust ise algatada, otsustada ja õppida vastutust võtma.
Kirke kirjeldab laagrit kui argipäevast täiesti erinevat maailma: „Metsa vahele kerkiv laager on justkui täiesti uue maailma loomine – mõneks päevaks sünnib sinna oma küla, oma rütm, oma lood ja traditsioonid.“ Lapsena tundus talle laagri korraldamine millegi peaaegu kättesaamatuna, kuid järjest suuremate ülesannete kaudu jõudis ta lõpuks Baltic Jamboree korraldamiseni. Ta ütleb: „Iga järgmine laager tundub jälle eneseületusena ja õpetab, et oleme võimelised palju enamaks, kui alguses ise arvame.“
Kaire hakkas laagreid korraldama juba teismeeas, sest soovis üle Eesti elavate gaidisõpradega sagedamini kokku saada. Selle asemel, et oodata, kuni keegi teine võimaluse loob, hakati sõpradega ise matku ja laagreid korraldama. Ta võtab gaidluse ja skautluse olemuse hästi kokku järgmiselt: „Noort ei käsitleta ainult osalejana. Talle antakse võimalus ise algatada, otsustada ja vastutada.“ Sellest kasvabki järgmine põlvkond eestvedajaid: „Tänastest osalejatest kasvavad homsed korraldajad ja juhid.“
Mis on Baltic Jamboree?
Baltic Jamboree on Eesti, Läti ja Leedu gaidide ning skautide ühine suurlaager, mida korraldatakse kordamööda kõigis kolmes Balti riigis. 2026. aastal jõudis laager taas Eestisse ning toimus kuuendat korda. Seekord osales laagris 740 inimest 14 riigist ning seitsme laagripäeva ettevalmistamine võttis ligi kaks ja pool aastat.
Kirke sõnul näitavad need numbrid hästi ettevõtmise tegelikku ulatust: „Need arvud näitavad hästi, kui suur maailm tuleb mõneks päevaks metsa vahele üles ehitada.“ Ligikaudu 70 korraldaja vabatahtlik töö tähendas, et iga tegevuse, toidukorra, transpordilahenduse ja turvalisust puudutava otsuse taga oli pikk ettevalmistus.
Kaire rõhutab, et Baltic Jamboree on ennekõike rahvusvaheline kohtumispaik. Lisaks Balti riikidele osalesid noored ja täiskasvanud veel 11 riigist. Selline keskkond arendab noortes nii julgust, algatusvõimet kui ka oskust suhelda erineva kultuuritaustaga inimestega. „Alati ei pea kõiki õigeid sõnu teadma – noored leiavad ühise keele tegevuste, mängude, kehakeele ja koostöö kaudu.“ Kaire kirjeldab laagri rahvusvahelist mõõdet nii: „Maailm võib üheks nädalaks tulla Eestisse ning siin loodud sõprussuhted võivad kesta aastaid või isegi terve elu.“
Mis on teie meelest laagris kõige tähtsam?
Kirke jaoks on laagri üks suurimaid väärtusi võimalus luua päris kontakte inimestega, kellega noor igapäevaelus kokku ei puutuks. Laagris alanud tutvus võib kasvada aastatepikkuseks sõpruseks, viia uute kohtumiste, reiside ja koostöödeni. Eriti oluliseks peab ta seda ajal, mil digitaalselt ollakse küll pidevalt ühenduses, kuid vahetu kontakti loomine ei pruugi tulla sugugi lihtsalt. Ta ütleb: „Laager annab võimaluse jätta telefon telki, tulla tegevustesse ja avastada, kui palju põnevaid inimesi sinu ümber tegelikult on.“ Korraldajate ülesanne on tema sõnul luua keskkond, kus uutel suhetel oleks võimalik tekkida: „Sõprus ei teki käsu peale, kuid saame luua keskkonna, kus selle tekkimine muutub palju tõenäolisemaks.“
Kaire rõhutab, et laagris peaks iga noor saama kogeda eduelamust ja avastada enda tugevusi. Mitmekesised tegevused annavad selleks palju võimalusi – üks võib olla hea kaardilugeja, teine lõkke süütaja, kolmas ideede algataja ja neljas see, kes oskab keerulises olukorras teisi rahustada. Kaire sõnul ei pea kõik olema head samades asjades. Heas meeskonnas täiendavad erinevad tugevused üksteist ning laagri oluline ülesanne on aidata noorel mõista, et ka temal on meeskonda midagi olulist anda.
Mis teeb laagrist haridusliku ja arendava tegevuse?
Kirke rõhutab, et laager on väga hea näide mitteformaalsest õppimisest: noor tuleb eelkõige midagi põnevat tegema, kuid peaaegu iga tegevus õpetab samal ajal mõne uue oskuse või paneb ennast ületama. Olgu selleks sõlmede sidumine, veefiltri ehitamine, kandlemäng või kõrgseiklusrada – õppimine toimub läbi päris kogemuse. Tema sõnul on oluline, et laagris ei jää õpitav ainult teooriaks. Noor saab ise proovida, eksida ja uuesti katsetada ning lõpuks kogeda, et sai hakkama. „Kui õppimine tekitab noores endas uudishimu ja õhinat, jääb kogemus temaga palju kauemaks,“ toob Kirke välja.
Kaire jaoks on laagri suur väärtus iseseisvuse ja vastutuse õppimine. Nädala jooksul peab noor ise oma aega, asju ja valikuid juhtima, otsustama, millistes tegevustes osaleda, ning arvestama oma otsuste tagajärgedega. Rühmajuhid on küll kõrval toetamas, kuid ei tee kõiki valikuid noore eest ära. Kaire ütleb: „Just sellises turvalises keskkonnas saab noor harjutada iseseisvust ning õppida ka oma valikute tagajärgedest.“ Tema sõnul on see praktiline eluks valmistumine.
Mis muutub noores, kui ta laagris osaleb?
Kirke sõnul muudab laager noore iseseisvamaks ja õpetab oma valikute eest vastutama. Nädal, mil tuleb ise oma aega ja tegemisi korraldada, võib anda suure arenguhüppe ning see muutus jõuab sageli ka koju – noor on valmis rohkem ise algatama ja oma ideid ellu viima. Ta sõnas: „Kui sul on mõte või soov midagi muuta, ei pea alati ootama, kuni keegi teine esimese sammu teeb. Algataja võid olla sina ise.“ Sellest kasvab ettevõtlikkus – oskus märgata võimalusi, teha otsuseid, kaasata teisi ja võtta vastutus.
Kaire rõhutab laagri mõju noore maailmapildile ja empaatiavõimele. Koos eri paikadest ja kultuuridest pärit noortega tegutsedes õpitakse mõistma, et inimesed võivad mõelda, suhelda ja käituda väga erinevalt. Nagu Kaire ütleb: „Noor õpib arvestama, et teisel inimesel võib olla teistsugune kasvukeskkond, kogemus või vaatenurk.“ Laiem maailmapilt aitab olla tähelepanelikum, lahkem ja mõistvam ning tema sõnul on need oskused, mida vajame tugevate kogukondade ja hoolivama ühiskonna loomiseks.
Mis on noortega töötamisel kõige tähtsam?
Kirke jaoks on noortega töötamisel kõige olulisem näha noores tema potentsiaali – mitte ainult seda, milline ta täna on, vaid ka seda, milliseks ta võib kasvada. Selleks tuleb pakkuda noorele jõukohaseid, kuid arendavaid väljakutseid ning olla kõrval, et julgustada ja aidata tal ise lahendusteni jõuda. Kirke ütleb: „Täiskasvanu jaoks väike samm võib noore jaoks olla väga suur – mõnele noorele võib isegi esimese tiku tõmbamine olla täiesti uus ja oluline kogemus“.
Kaire rõhutab, et noortega töötamisel ei piisa ainult heast programmist. „Noor peab tundma, et teda kuulatakse, märgatakse ja võetakse tõsiselt.“ Täiskasvanu roll ei ole alati kohe lahendust pakkuda, vaid luua turvaline keskkond, kus noor julgeb rääkida, proovida ja eksida. Tema sõnul võib noore jaoks olla määrava tähtsusega teadmine, et tema kõrval on järjepidevalt vähemalt üks usaldusväärne täiskasvanu. Kaire võtab selle vastutuse kokku väga selgelt: „Meie vastutus on olla selline täiskasvanu.“
Mida te laagris kõige rohkem ise naudite?
Kirke jaoks on laagri korraldamise juures eriline just see, kuidas pikk ettevalmistus lõpuks päris eluks muutub. Ta naudib isegi korraldamise kaost, sest keerulised olukorrad õpetavad palju ja seovad meeskonda. Kõige suurem rahulolu tekib aga hetkel, kui kuude ja aastate jooksul tehtud plaanid saavad lõpuks nähtavaks. Baltic Jamboree ettevalmistust kirjeldab Kirke nii: „Me planeerisime kaks aastat seitset päeva.“ Veelgi värvikamalt kirjeldab ta laagri alguse tunnet: „Kõik need joonised, tabelid, koosolekud ja ideed olid äkki meie ümber päriselt olemas.“ Just siis muutub pikalt peas ja paberil olnud visioon reaalseks maailmaks.
Kaire naudib laagri korraldamise juures eelkõige väljakutset ja võimalust pidevalt õppida. Tema sõnul toob iga laager kaasa täiesti uusi olukordi, mis nõuavad kiiret otsustamist ja olemasolevate oskuste proovilepanekut. Ta toob välja: „Laagrit ei saa kunagi täielikult valmis harjutada.“ See on tema jaoks ka põhjus, miks laagrite korraldamine hoiab nii juhte kui organisatsiooni arengus: „Iga laager näitab, mida oskame hästi, mida tuleb muuta ja kuidas järgmisel korral veel paremini tegutseda.“
Kas ja milliseid traditsioone peaks laagris ilmtingimata säilitama?
Kirke jaoks on üks olulisemaid laagrivanuseid traditsioone matk. See õpetab koostööd, iseseisvust, probleemide lahendamist ja toimetulekut olukordades, kus kõik ei lähe plaani järgi. Samal ajal annab looduses liikumine võimaluse aeg maha võtta ja ümbritsevat märgata. „Matk õpetab alati midagi. Matkal on aega märgata, mõelda ja päriselt kohal olla.“ sõnab Kirke.
Kaire peab sama oluliseks lõkkeõhtut, mis loob eri vanuses ja erineva taustaga osalejate vahel tugeva kogukonnatunde. Lõkke ümber räägitakse lugusid, lauldakse, mängitakse ja jagatakse päeva jooksul kogetut. Kaire sõnul on lõkkeõhtu väärtus just selle lihtsuses: „Selle keskmes ei ole tehnoloogia ega keeruline programm, vaid inimesed ja koos veedetud aeg.“ Just seetõttu jäävad need hetked sageli kõige kauem meelde: „Just selliseid hetki mäletavad noored sageli laagrist kõige kauem.“
Rohkem infot laagri kohta leiate siit – https://bjam.eu/.
Artikli autor Birgit Villum on Harno noorte ja rahvusvahelistumise osakonna peaekspert. Tegutseb noortelaagrite ning projektlaagrite arendamise ja kvaliteedi tagamise valdkonnas.
Fotode autor: Marie-Johanna Kippar
Laagri korraldamist toetatakse Haridus- ja Teadusministeeriumi määruse „Noorte püsi- ja projektlaagrite toetuse andmise tingimused ja kord“ alusel.