13. ja 14. augustil kogunesid Tartusse üheteistkümne välisülikooli eesti keele ja kultuuri lektorid, kes õpetavad Eestist sadu ja tuhandeid kilomeetreid eemal. Eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe programmi (EKKAV) võrgustiku suveseminar toimus Loomemajanduskeskuse hubastes ruumides ja kahe päeva sisse mahtus üllatavalt palju teemasid: tehisaru, töö häälega, arhiivifilmid, trükipress, noortekeel – ning üks pikk töötuba sellest, mida lektorid oma tööks päriselt vajavad.
Suveseminar on EKKAV programmi võrgustiku iga-aastane kokkusaamine. Kord suve jooksul tullakse Eestisse end täiendama, kogemusi vahetama ja üksteisega taas kohtuma. Üksinda välisülikoolis eesti keelt õpetades võib töö tunduda väikese saarena, kuid kohtudes selgub taas, et see saar kuulub suurde saarestikku. Iga nelja aasta järel asendab seminari suurem rahvusvaheline konverents.
Tehisaru, hääl ja arhiiv
Sisulise avalöögi andis Helena Metslang, Tartu ülikooli keeleõppe poliitika teadur, kes rääkis tehisarust õpetaja abilisena – kuidas selle toel õppematerjali koostada ja luua keeleõpet, mis kannab endas ka Eesti kultuuri. Ruumis oli korraga tunda kahte hoovust: uudishimu ja tervet ettevaatust. Just sellest pingest sündis kõige kasulikum arutelu, kus küsimused muutusid kiiresti üldistest arutlustest väga konkreetseks: milline ülesanne tehisarul õnnestub ja milline mitte ning kust jookseb piir tehisaru kasutamise ja sellele liigse toetumise vahel.
Pärastlõuna kuulus kehale. Tallinna Ülikooli kauaaegne kõnetehnika õppejõud Toomas Lõhmuste võttis ette hääle ehk õppejõu tööriista, millest räägitakse kõige vähem, kuigi just hääl on see, mis kulub kõige rohkem. Juttu tuli kõneaparaadist, pingekollete leidmisest, diktsioonist ja häälehügieenist – teemadest, mis puudutasid saalisolijaid ootamatult isiklikult. Kui tööpäev koosneb loengutest kuivas talvises auditooriumis või hoopis lõunamaises kliimas, on nõuanne selle kohta, mida enne auditooriumi ette astumist süüa-juua ja mida vältida, päris töövahend.
Päeva lõpetasid Rahvusarhiivi arhiivipedagoogid Edith Eskor ja Liisi Pabstel, kes tõid kaasa hoopis teise ajakihi. Veebiplatvorm Arkaader.ee ja Rahvusarhiivi digikogud on täis ringvaateid, dokumentaale ja filmikaadreid, mis sobivad ühtviisi keeletundi ja kultuuriloo loengusse. Mitu lektorit tõdes, et just niisugust autentset, tasuta ja veebist kättesaadavat materjali on välismaal töötades kõige rohkem tarvis.
Sama mõte kandus teise päeva hommikusse, mis viis lektorid Aparaaditehase hoovi trüki- ja paberikunstikeskusse TYPA. Soome-ugri rahvakunstimotiivide töötoas tulid mängu värv, press ja paber ning igaüks sai oma trükitud mustri koju kaasa. Käeline töö polnud siin eesmärk omaette. Kogetu andis konkreetse metoodilise idee, kuidas muuta päranditeemad tunnis käegakatsutavaks ja siduda keeleõpe soome-ugri kultuuriruumiga. Ning nagu üks osaleja märkis – seda saab oma kultuurikursusel kohe järele proovida!
Milline eesti keel jõuab noorteni
Tartu Ülikooli psühholingvistika professor Virve-Anneli Vihman kõneles noortekeelest ja sellest, kuidas inglise ja eesti keel omavahel põimuvad: mis toimub noorte keelekasutuses, milline on „chati keel“ ja mida see õpetamise seisukohalt tähendab. Noortekeel on kiiresti muutuv ja kontekstis sündiv, mistõttu ei piisa selle õpetamisel üksnes reeglite selgitamisest. Seda tuleb õppijatele avada päriseluliste näidete kaudu ning anda neile võimalus keelt eri olukordades kogeda, tõlgendada ja kasutada.
Kõige pikem ja tulemuslikum töölõik jäi seminari lõppu: lektorite õpiportfelli ja ühise virtuaalkeskkonna kavandamine. Lepiti kokku selle põhimõtteline ülesehitus. Näiteks ühisele töölauale koonduksid õppematerjalid, tähtajad, kontaktid, videoloengud ning lektorite omavahelise suhtluse võimalused. Samuti kaardistati õppevara hoidmise ja jagamise võimalused ning olemasolevad keskkonnad, millele lahendust rajada.
Ühtlasi tõdeti, et koostöö Eesti saatkondadega välismaal on väga eri nägu: mõnes linnas sujub see loomulikult, teises paigas tuleb kontakti teadlikumalt hoida. Kõik lektorid leidsid siiski, et ilma Eesti riigi nähtava kohaloluta on keeruline äratada ja hoida huvi eesti keele, kultuuri ning Eesti vastu laiemalt. Päeva tabavaim sõnastus lektori rolli kohta kõlas nii: eesti keele ja kultuuri lektor on akadeemiline diplomaat. Ta ei õpeta üksnes keelt, vaid aitab avada Eestit tervikuna – selle kultuuri, ühiskonda, ajalugu, kirjandust, tänapäevaelu ja mõtteviisi. Lektori töö on äratada tudengis huvi, mis võib alata ühest keelekursusest, kuid kasvada edasi õpinguteks, teaduskoostööks, Eestisse reisimiseks või pikaajaliseks sidemeks Eestiga. Edasiseks koostööks kavandati ülikoolidevahelisi õpperühmi, ajavööndeid arvestavaid ühisseminare ning virtuaalset keelekohvikut, mida lektorid saaksid külakorda vedada.
Miks kokkusaamine loeb
Kõige olulisem oli üksteist taas näha, tunda, et side on tugev, ja mõista kolleegide kogemuste kaudu oma töö laiemat tähendust. Iga tund Torontos, Riias või Pariisis on osa sellest, kuidas eesti keel ja kultuur maailmas edasi elavad. Palju sellest sündis ametlikust kavast väljaspool: õhtusöögilauas, jalutuskäigul Tartu tänavatel või vabaõhukinos Raekoja platsil, kus soovijad said esimese päeva lõpetada Tartuffi filmiga „Mängime kodu“. Just seal jõuti küsimusteni, mille jaoks päevakavas aega ei jäänud, ning vahetati nõuandeid, mida ükski veebikoosolek ei asenda.
Aitäh kõigile lektoritele ja esinejatele osalemast ning kohtumiseni juba järgmisel suvel Eestis!
Autor Kerttu Lõhmus on Harno stipendiumite ja toetuste büroo vanemspetsialist, kes tegeleb eesti keele ja kultuuri akadeemilise õppe toetamisega välismaal (EKKAV programm).
Kaanefoto: erakogu
Eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe programmi (EKKAV) rahastab Haridus- ja Teadusministeerium ning seda rakendab Haridus- ja Noorteamet. Programmi toel lähetatakse lektorid välisülikoolidesse eesti keelt ja kultuuri õpetama, tellitakse õppevara ning jagatakse stipendiume ja toetusi. Suveseminar on selle võrgustiku iga-aastane kokkusaamine: kord suve jooksul tullakse Eestisse end täiendama, kogemusi vahetama ja üksteisega taas kohtuma.