Nimi: Mari Liis Keevallik
Gümnaasium: Keila Kool
Sihtriik: Suurbritannia
Kõrgkool: Arts University Bournemouth
Eriala: filmikunst
Stipendiumi saamise aasta: 2019
2019. aasta sügisel alustasin õpinguid Suurbritannia ülikoolis Arts University Bournemouth (lühendatult AUB). Õppisin filmikunsti erialal, spetsialiseerudes produtseerimisele. Otsustasin minna õppima välismaale ja täpsemalt Inglismaale mitmel põhjusel. Esiteks, tol suvel ei olnud Tallinna Ülikoolis BFMis filmikunsti erialale vastuvõttu ja vaheaastat ega midagi muud peale filminduse ma õppima minna ei tahtnud. Teiseks, alguses mõtlesin lihtsalt Suurbritanniasse ülikooli kandideerida – ei uskunud väga, et saan üldse sisse. Kui leidsin Arts University Bournemouthi filmikunsti eriala, mille kohta oli kirjas, et õpe on 90% ulatuses praktiline, teadsin, et just sinna ma tahan minna õppima. 12. klassi kevadel käisin Bournemouthis ka kohapeal ühel eesti neiul külas, kes juhuslikult õppis samal erialal, ning nägin oma silmaga, kuidas tudengifilmi tehakse ja siis teadsingi kindlalt, et see eriala ja ülikool on see õige. Välismaale õppima minek tundus muidugi hirmus ja keeruline, aga tegelikult oli kõik väga tehtav. Alguses oligi kõik keeruline – tegu oli siiski täiesti uue keskkonnaga, kus mul oli täpselt 0 tuttavat ja sõpra. Aga ma usun väga sellesse, et inimene peab oma mugavustsoonist välja astuma, et areneda, ja välismaale õppima minek on ju väljumine oma mugavustsoonist. Kohanemine läks lihtsamalt, kui ma arvasin.
Soovitan igal noorel vähemalt kord elus välismaale kolida, kas siis pikemaks (näiteks ülikool) või lühemaks perioodiks (erinevad projektid, vabatahtlik töö), sest see annab sulle nii palju juurde – uusi tutvusi ja kogemusi, avardab silmaringi ja mis minu meelest väga oluline – elades mujal, saad aru kui hea on tegelikult Eestis elada. Kui sa ei proovi, siis ei saagi kunagi teada.
Mari Liis Keevallik
Pildil: lõpufilmi “Orange Peel” võtetel produktsiooni meeskonnaga.
Mõned soovitused kui lähed välismaale ülikooli
● Uuri teistelt, kes on välismaal õppinud, (ka just selles linnas/koolis, kuhu plaanid minna) nende ülikooli kogemuste kohta;
● ole julge, käi üritustel ja suhtle inimestega, seda eriti ülikooli aja alguses;
● leia endale uus hobi või trenn ning hakka sellega tegelema, (mina hakkasin nt esimesel aastal võrkpalli mängima).
● Kui jõuad, käi kuskil (nt kohvikus) tööl, et lisaraha teenida. Mina käisin nt kõik suved Eestis tööl, et ülikooli ajal saaksin keskenduda ainult õpingutele. Välismaal õppimine tähendab ka palju suuremaid kulusid kui Eestis ülikooli minek. Mind toetasid mu vanemad ja lisaks oli mul omalgi raha kõrvale pandud, mille abil sain elada ilma, et oleksin pidanud ülikooli kõrvalt tööl käima. Suureks toeks oli ka Noore Õpetlase Stipendium (NÕS), mida annab välja Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Eesti ettevõtjatega noortele, kes lähevad peale gümnaasiumi lõpetamist välismaa tippülikoolidesse. Endalegi ootamatult osutusin üheks neist kahekümnest, kes sai 2019. aastal eelmainitud stipendiumi. Lisaks rahalisele toetusele on NÕS palju enamat – see on kogukond stipendiaate ja toetajaid, kes paaril korral aastas kokku saavad ja ka muidu suhtlevad. Igal NÕSi üritusel olen leidnud uusi tuttavaid ja sõpru, kellega suhtlen siiani. Soovitan igal noorel vähemalt kord elus välismaale kolida, kas siis pikemaks (näiteks ülikool) või lühemaks perioodiks (erinevad projektid, vabatahtlik töö), sest see annab sulle nii palju juurde – uusi tutvusi ja kogemusi, avardab silmaringi ja mis minu meelest väga oluline – elades mujal, saad aru kui hea on tegelikult Eestis elada. Kui sa ei proovi, siis ei saagi kunagi teada.
Rohkem infot stipendiumi kohta: https://harno.ee/noore-opetlase-stipendium