Autor: Mai Pitsner
Tallinna Ülikooli noorsootöö korralduse magistrant
Noored osalevad traditsioonilisel viisil poliitikas vähem kui vanemad põlvkonnad, kuid samal ajal see ei tähenda, et noorte poliitiline osalus oleks väiksem. Kõlab korraga nii vasturääkivalt kui ka tõeselt ning selle väite taga on noorte aktiivsus neile tuttavates uutes keskkondades virtuaalmaailmas.
Paula Joanna Sillat uuris 2022. aastal 18-26 aastaste noorte arvamusi noorte osalusest Twitteris. Twitter oli uuringu fookuses, kuna noored kipuvad ise seda kõrgelt hindama. Tegemist on sotsiaalmeedia keskkonnaga, mis on mikroblogi. Iga postituse ehk säutsu (tweet) pikkus on maksimaalselt 280 tähemärki. Teiste postitusi saab kommenteerida, meeldivaks märkida ja enda kontole jagada. Kasutajal on enda ajajoone üle kontroll ning võime seda isikupärastada.
Uuringus tuuakse välja, et kui vanem põlvkond käib hääletamas, kuulub parteidesse ja ühingutesse, siis noored eelistavad alternatiivseid osalusmeetodeid, millest üks olulisemaid on läbi sotsiaalmeedia. Sotsiaalmeedia võib uue osaluse vormina olla vaadete kujundaja, teemade teadvustaja, silmaringi avardaja, võrgustike aktiveerija ja mobiliseerija ning on noorte jaoks atraktiivne suurema anonüümsuse pärast. Twitteris jagatakse infot näiteks protestide ja annetamise kohta ning eriti aktiivselt jagavad noored infot nende teemade osas, millest rohkem teadlikumad ollakse. Uuringu läbiviimise ajal huvitasid noori sellised aktuaalsed teemad nagu Ukraina sõda, Iisraeli−Palestiina konflikt, sotsiaalne ebavõrdsus, vähemuste õigused, COVID, kohalik parteipoliitika, vabatahtlik töö ja tarbijaaktivism.
Noored kasutavad eri platvorme erinevatel eesmärkidel ja põhjustel. Professionaalse ja isikliku sisu jaoks kasutatakse pigem Instagrami ning Facebooki. Twitterit kasutatakse poliitilistel ja ühiskondlikel teemadel eneseväljendamiseks, arutamiseks ning kaasa rääkimiseks. Noored peavadki sotsiaalmeediat, eriti Twitterit, heaks vahendiks, mille abil teisi noori kaasata, sest nad kasutavad interneti keskkondi igapäevaselt ning veebikeskkonnad juba pakuvadki võimalust eneseväljendamiseks ja silmaringi avardamiseks. Twitterit nähakse platvormina, kus saab sõna võtta ning ennast harida – näiteks enda jaoks usaldusväärsete kasutajate jälgimine, sh poliitikute, annab võimaluse mõne teemaga paremini ja kiiremini kurssi viia.
Noored peavad oluliseks päevakajaliste, ühiskondlike ja poliitiliste teemadega kursis olemist. Ametlikke meediakanaleid näevad noored negatiivsena ja emotsionaalselt kurnavatena ning ei nähta põhjust neid tarbida, sest sotsiaalmeedias jõuab sama info inimesteni kiiresti, vahetult ja moonutamata. Twitterit nähakse usaldusväärse ja olulise infokandjana, kuid mõistetakse, et seal levib ka valeinfo. Samas varjutab kasu noorte arvates kahju üle: sotsiaalmeedia tõttu jõuavad teemad paljude inimesteni, kes muid meediakanaleid ei jälgi. Noored usuvad, et nad suudavad kriitiliselt mõeldes leida inimesi, kes usaldusväärset infot jagavad, olgu need siis kohalikud või välismaised kasutajad. Jälgitakse ka poliitikuid, kelle arvamused läbi säutsude kujundavad noorte seisukohti.
Noored, kellel on olnud isiklik kaasamise kogemus keskkoolist, suhtuvad osalusse, mis jääb virtuaalmaailmast välja, positiivsemalt. Samas noored tunnevad, et neid ei võeta füüsilise maailma osaluse puhul piisavalt tõsiselt, nende panust ei väärtustata ega tunnustata ning osalusvõimaluste kohta liigub info liiga kaootiliselt – juhuslikult, harva ja vähe.
Noored mõistavad osaluse all virtuaalmaailmas originaalpostituste loomist ning diskussioonides osalemist, lihtsalt postituste edasi jagamist ja meeldivaks märkimist osaluseks ei peeta. Samuti näevad noored osalust kui mingit erilist nähtust, mida ei tohi pisendada muude postitustega isiklikest argistest teemadest. Huvi poliitiliste ja ühiskondlike teemade vastu ei peeta veel osaluseks, sest nagu ütleb uuringus osalenud noor Maru (24):„tunnen, et ma teen liiga vähe võrdluses sõpradega, kes reaalselt ongi aktivistid ja veavad mingeid programme, üritusi, mida kõike.“
Motivatsioon sotsiaalmeedias (mitte)osaleda on sarnane silmast silma suhtlemisele – negatiivne tagasiside vähendab soovi kaasa rääkida, positiivne tagasiside ja tuttavate sõnavõtud julgustavad noori aktiivsemad olema. Uuringus intervjueeritud noored, kes ei osalenud parteipoliitikas, usuvad, et nende isiksus, välimus ja väljendusviis ei ole piisav erakonda kuulumiseks. Probleemina näevad nad ka aja ja motivatsiooni puudus ning vähest usku parteipoliitika tulemuslikkusesse.
Noorsootöö praktiku ja üliõpilasena näen positiivsena noorte usku sotsiaalmeedias osalemise samaväärsesse mõjusse traditsioonilisemate osalemise viiside kõrval. Noorte veendumus, et Twitteri aruteludel on võimalik päriselt ühiskonda muuta omab potentsiaali: huvi ühiskondlike ja poliitiliste teemade vastu on olemas virtuaalmaailmas ja see saab kanduda üle ka füüsilisse ruumi, kui noortele pakkuda võimalust neil teemadel diskuteerida.
Blogipostituse ja taskuhäälingu aluseks on Acta Politica Estica erinumbri 13 (2022) artikkel “Noorte poliitiline osalus Twitteris: kuidas noored ennast säutsudes väljendavad?”, autor Paula Joanna Sillat.
Tegevused viidi läbi Tallinna Ülikooli „Noorte osaluse suurendamine“ projektis. Projekti toetajad ja partnerid on Haridus- ja Teadusministeerium, Haridus- ja Noorteamet ning Euroopa Sotsiaalfond programmi „Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine“ vahenditest.
Sel teemal on võimalik podcaste kuulata Noorte Heaks Spotify kanalilt.