Julgustan kõiki lapsevanemaid – mõneaastased lapsed ei ole üldjuhul agressiivsed kasvatamatusest. Me võime ja peamegi oma lastega kodus järjepidevalt sellest rääkima, et vägivald on vale, teistele inimestele haiget teha ei tohi. Väikeste laste puhul on aga tavapärane, et ta saab kodus vanema jutust justkui aru, vastab “mhmh” või “jaa”, kuid lasteaias uuesti häirivasse olukorda sattudes ei ole ta võimeline oma käitumist kontrollima. Lapsed on selles vanuses väga minakesksed, seda ei saa neile pahaks panna. Ta ei tee seda meelega.
Ka ei tähenda agressiivsem periood kohe seda, et lapsel on mõni käitumishäire (näiteks aktiivsus- ja tähelepanuhäire ehk ATH). Käitumishäiret on põhjust kahtlustada ja abi otsida siis, kui laps käitub agressiivselt pikema aja jooksul ja seda igal pool: lasteaias, kodus, mänguväljakul, vanemaga ja vanemata olles. Alustada võiks oma perearstist.
Enamasti on aga lugu lihtsam: agressiivsust põhjustab lapses stress, ärevus või kehv kõneoskus.
Levinuim põhjus – stress
Rajaleidja nõustamispraktika näitab, et kõige levinum agressiivsuse põhjus lastekollektiivis on stress. Lapsed on erinevad – mõni harjub lasteaiakeskkonnaga kiiresti, teisel kulub selleks kauem
aega, kolmanda loomusega aga ei hakkagi suur kollektiiv sobima. Laps on pikki päevi ja nädalaid lasteaias veetes seetõttu alaliselt stressis ja ärev. Oskamatus oma stressi ja ärevusega toime tulla tingib omakorda agressiivsust. Seda esineb enim just üksikutel lastel, sest pere ainus laps on vanemasse hästi tugevalt kiindunud ja tema stress turvaisikust eemalviibimisest eriti suur.
Teine levinud põhjus, miks laps lasteaias lööb ja hammustab, on see, et lapse kõne areng pole veel piisav. Ta ei suuda sõnadesse panna, mis talle muret teeb, mis ei meeldi, ja seetõttu väljendab ta oma mõtteid nii, nagu suudab. Näiteks tahab laps mänguasja, mis on teise lapse käes, aga ei oska seda küsida või ei taha teine anda – kõne areng ja sotsiaalsed oskused pole piisavad omavahelisteks läbirääkimisteks. Laps läheb ja hammustab, misjärel saab mänguasja teiselt kätte. Selline käitumine kinnistub, sest ta saab positiivse kogemuse: kui ma ütlesin anna-anna-anna, siis ma ei saanud oma tahtmist, aga kui hammustasin, siis sain.
Teine näide. Mõni laps ei taha, et teised talle väga lähedale tulevad, aga ei oska seda tunnet sõnadesse panna, mistõttu ta reageerib soovimatule lähedusele agressiivsusega. Väikesed lapsed püüavad kollektiivis toime tulla nende väheste sotsiaalsete oskustega, mis neil on.
Ka suhtlusprobleeme esineb enim üksikutel lastel, kellel pole kodus õdesid-vendi. Nad lihtsalt ei ole veel saanud võimalust õppida ja harjutada omavanustega suhtlemist, toimetulekut sotsiaalsetes olukordades.
Põhjuse-tagajärje seos
Et saada teada, miks just sinu laps agressiivselt käitub, tuleb hoolikalt jälgida, mis hammustamisele või löömisele eelneb – me nimetame seda käitumise ABC kaardistamiseks. Probleemi lahendamise eeldus on seega pere ja õpetajate koostöö. Kui probleem esineb lasteaias, on õpetaja see, kes saab last jälgida ja märgata: millal ta midagi teeb, mis sellele eelneb, mis võis seda põhjustada. Kas lapsel on lasteaiastress, vajakajäämine verbaalsetes oskustes või midagi muud.
Kindel on see, et riidlemine tulemust ei anna. Muidugi tuleb lastega juhtunust alati ka rääkida. Selgitada, et kui sa kaaslast hammustad, saab ta väga haiget, seepärast ei tohi nii teha. Kuid rääkima peaks lasteaias – kohe, kui asi juhtub. Laps näeb, et kaaslane nutab, tal on valus, ning tundes empaatiat, ta vabandab või teeb pai. Rääkides juhtunust tagantjärele kodus, on seoste loomine väikse lapse jaoks keerukam.
Piisav puhkus
Peaasjalikult tuleb aga tegeleda käitumise algpõhjusega. Aidata lapsel üle saada murest, mis agressiivsust tingib. Kui lapse käitumise ABC näitab, et ta on kollektiivis viibimise tõttu stressis ja ärev, on soovitus number üks aeglustada lasteaiaga harjutamise protsessi, anda lapsele rohkem puhkust ja pöörata talle jagamatut tähelepanu. Kas vanem saaks võimaldada lapsele lasteaiavabu päevi? Poolikuid päevi? Veidi lühemaidki päevi?
Hea on last lasteaiaga harjutada aeglaselt, et lapsel säiliks turvatunne. Kui vähegi võimalik, soovitan alustada lasteaiaga harjutamist varem – siis, kui vanem ei pea veel tööl olema. Lasteaiareegleid tuleks harjutada ka kodus. Vahel muutub lapsevanem ise klammerduvaks ja näitab lapsele välja, et tal on väga raske tööle minna. Siis ei saa ka laps rahulikult lasteaeda jääda –
tema stressi ja ärevuse allikaks on vanema ärevus.
Üksikute laste puhul on abi sellest, kui rühmas on abiõpetaja, kes saab pakkuda turvaisikust eemal olemisega harjuvale lapsele rohkem tähelepanu, füüsilist lähedust, näiteks last rohkem süles hoida.
Logopeedi abi
Kui aga käitumise ABC näitab, et agressiivsust põhjustab lapse ebapiisav suhtlusoskus, on just hea, kui laps veedab rohkem aega suhtluskeskkonnas. Ta peab teiste lastega suhtlemist õppima ja tema kõne arenema.
Olenevalt lapse vanusest võib ta vajada tugispetsialisti teenust. Kui kolmeaastane laps ei räägi või neljane lapse ei suuda kõnes oma vajadusi välja tuua, tuleb minna logopeedi juurde.
Kui sulle lapsevanemana või õpetajatele tundub, et laps vajab abi, pöördu lasteaia tugispetsialisti (logopeedi, eripedagoogi, psühholoogi, sotsiaalpedagoogi) poole. Kui kohapeal vajalik spetsialist puudub, saad pöörduda kohaliku omavalitsuse tugiteenuste keskusesse. Kui see ei too oodatud lahendust, on järgmine samm pöörduda Rajaleidja keskusesse.
Räägi kannatanu vanematega
Kuigi agressiivsus kollektiivis on osade laste puhul arengufaas ega tule mitte kasvatamatusest ega vanemate hoolimatusest, ei pruugi teised lapsevanemad seda teada. Seetõttu tuleb ikka ette, et
vanemad, kelle laps on saanud hammustada või kriimustada, süüdistavad agressiivselt käitunud lapse vanemaid.
Ma soovitan agressiivselt käitunud lapse vanemal kohe ise haiget saanud lapse vanemaga ühendust võtta. Rääkida, et oled juhtunust teadlik, sul on väga kahju ja et teie pere tegeleb probleemiga. See annab signaali, et sa hoolid nii enda kui ka teiste lastest. Nii õpivad vaikselt kõik lapsevanemad, et väikeste laste vaheline agressiivsus ei ole hoolimatuse või kasvatamatuse tagajärg, vaid levinud arenguprobleem.
Kui soovid lapse agressiivsuse põhjustesse rohkem süveneda ja oma lapse toetamisele pühenduda, loe järgmisi raamatuid: Jesper Juuli “Agressiivsus”, Bo Hejlskov Elvéni ja Tina Wimani “Pahurad lapsed”, Isabelle Filliozat’ “Minu mõistus on otsas!”, Thomas Gordoni “Tark lapsevanem” või veebilehte tarkvanem.ee.
Pille Korsten,
sotsiaalpedagoog