Lapsevanem küsib: Minu 2. klassis käival tütrel on tekkinud koolis tõsised enesehinnanguprobleemid. Otseselt teda ei kiusata, aga keegi klassi tüdrukutest temaga sõbrustada ka ei taha ja sünnipäevadele teda ei kutsuta. Tütar on veendunud, et asi on selles, et tal pole kalleid brändikaupu nagu teistel. Nüüd laps nutab hommikuti, et ta ei taha kooli minna. Ma ei pea õigeks lapsele kalli iPhone’i või Vansi tenniste ostmist selleks, et ta klassiõdede seas popp oleks. Tahtsin pöörduda koolipsühholoogi poole, et tema aitaks mu lapsel enesehinnangut tõsta ja nõustada ülejäänud klassi, et asjad ei määra inimese väärtust. Üllatusena sain õpetajalt teada, et meie koolis polegi psühholoogi. Miks osades koolides lapsed saavad tasuta abi, aga teiste koolide õpilased peavad minema oma raha eest psühholoogi juurde?
Vastavad Rajaleidja võrgustiku juht Nele Labi ja Rajaleidja Lääne-Eesti büroo juht Tiina Kütt: Igal koolilapsel on õigus psühholoogi abile. Enamasti on lapse koolitõrke põhjus sügavam, kui põhjus, mida laps ise öelda oskab. Kui laps vajab abi, ei tohi mingil juhul leppida vastusega, et „meie koolis psühholoogi ei ole“. Igal lapsel on seaduse järgi õigus saada haridusteel tasuta tuge psühholoogilt ja teistelt tugispetsialistidelt.
Kallid asjad ja nende puudumine võivad olla põhjuseks, mida laps ise oma kehvade suhete põhjuseks peab, aga sageli ei ole see tegelik või ainus põhjus lapse ebakindluseks või sõprussuhete puudumiseks.
Mõni laps ütleb hommikuti nuttes, et ei taha kooli minna, sest kõht valutab. Teine ütleb, et ei taha kooli minna, sest pole sama uhket telefoni nagu kaaslastel. Laps tõesti tunneb ja arvab nii, aga algne põhjus võib olla midagi muud, mida laps ei oska ise ära tunda või sõnastada – näiteks õpiraskus, suured muutused elus nagu uue pereliikme sünd või kolimine, jne.
Tasub mõelda küsimustele: kas probleem oli juba lasteaias? Kas probleem on ka teistes kollektiivides, näiteks huviringides? Kas lapse elus on toimunud muutuseid? Kuidas lapsel õppetöös läheb?
Esimene, kellega rääkida, on kindlasti lapse õpetaja. Kas tema on ka probleemi märganud? Mida õpetaja lapse koolitõrke põhjuseks peab? Mida on õpetaja klassis probleemi lahendamiseks juba ära teinud? Õpetajad on pädevad laste muresid märkama ja esimesi samme astuma.
Kui vanem ja õpetaja leiavad, et laps vajab tuge, on lapsel õigus tuge ka saada – olenemata koolist, kus ta õpib. Haridusteel lapsi nende muredes toetavaid töötajaid nimetatakse tugispetsialistidest.
Tugispetsialiste on kokku neli: sotsiaalpedagoog, psühholoog, logopeed ja eripedagoog. Sotsiaalpedagoog tegeleb lapse probleemidega suhetes õpetajate, kaaslaste või perega, aitab lapsel toime tulla käitumisprobleemide või erivajadusega. Psühholoog aitab, kui lapsel on probleeme vaimse tervisega, näiteks ärevus, kurvameelsus, hirmud, seletamatud valud või muutused käitumises. Logopeed toetab kõnemurega ja eripedagoog õpiraskustega last.
Lasteaialastele tuleb igal kohalikul omavalitsusel tagada vähemalt logopeedi ja eripedagoogi teenused. Kooliteel peab lapsele olema vajadusel kättesaadav ka psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi nõu.
Seega on sul igati õigus oodata, et enesehinnanguprobleemide tõttu kooli vältiv laps saab tasuta tuge kas psühholoogilt või sotsiaalpedagoogilt ning kui klassis on probleeme suhete või kiusamisega, siis vestlevad tugispetsialistid ka terve klassiga.
Abi tugiteenuste keskusest
Traditsiooniliselt töötavad tugispetsialistid haridusasutustes kohapeal, näiteks on koolis oma psühholoog. Paraku pole tugispetsialiste Eestis täna nii palju võtta, et igas lasteaias ja koolis oleks kõik neli tugispetsialisti. Võib-olla on ka teie koolis psühholoog puudu, kuid sotsiaalpedagoog olemas? Ka tema saab antud juhul aidata.
Eesti hariduse infosüsteemi EHIS järgi on koolipsühholoog tööl 205 koolis ehk 40% koolidest ja sotsiaalpedagoog 303 koolis ehk 60% koolidest. Kõik neli tugispetsialisti on koolis tööl vaid 10% kõigist koolidest. Õnneks ei tähenda see, et ülejäänud lapsed on toetamata. Omavalitsused on tugispetsialistide puuduse leevenduseks töötanud välja eri lahendusi.
Üks tõhus lahendus on luua omavalitsuse juurde tugiteenuste keskus või osakond. Keskuse tugispetsialistid pakuvad teenust kõigile oma piirkonna lasteaedadele ja koolidele. Lihtsalt öeldes: selle asemel, et ühes koolis on psühholoog ja samal ajal on teine kool on psühholoogist ilma, võtab psühholoog lapsi vastu kahel päeval ühes, kahel päeval teises koolis ja viiendal päeval näiteks lasteaias. Kümme esimest omavalitsust – Haapsalu, Kuressaare, Viljandi, Tallinn, Tartu, Pärnu, Kuusalu, Rõuge, Lääne-Harju ja Lääne-Nigula – on sellise süsteemi juba loonud.
On ka hädaabilahendusi: mõned omavalitsused ostavad teenuse sisse või hüvitavad perele erapsühholoogi teenuse. Kiire lahendusena saab uurida, kas laps saaks erandkorras naaberkooli psühholoogi või sotsiaalpedagoogi juures käia.
Pikemas plaanis hädaabilahendused siiski ei toimi ja omavalitsus peaks tugispetsialistide töö ümber korraldama nii, et olemasolevaid spetsialiste rakendataks tõhusamalt.
Mida teha, kui psühholoogi ikkagi ei ole?
Mitte ükski laps ei tohiks jääda hätta sellepärast, et täiskasvanutel pole veel õnnestunud seadusi täita. Kui kooli juhtkonnalt abi ei tule, pöördu kohaliku omavalitsuse haridusosakonna poole, et selgitada välja, kuidas on tarvilik tugiteenus meie lapsele tagatud.
Kui pingutustest hoolimata kooli ja omavalitsuse tasandilt lapse murele lahendust ei leia, pöördu Rajaleidjasse. Rajaleidja on riiklik õppenõustamisteenuste võrgustik, mida korraldab Haridus- ja Noorteamet. Ka siin töötavad psühholoogid, sotsiaalpedagoogid, eripedagoogid ja logopeedid.
Üldjuhul tulevad meie juurde lapsed, kes on koolis juba tugispetsialisti juures käinud. Anname nõu lapsevanematele, õpetajatele jt täiskasvanutele, kuidas murega last toetada. Kuid võtame vastu ka lapsi, kes tugispetsialistide puuduse tõttu ei saa oma kooli või omavalitsuse kaudu abi. Samuti on meile oodatud õpilased, kes ei julge, taha või saa mingil põhjusel oma koolist abi küsida. Pakume ka erapooletut hinnangut juhul, kui vanemad ja kool on lapse toetamise osas eri meelt. Näiteks leiab vanem, et laps vajab psühholoogi, kuid kool ütleb, et seda pole tarvis. Meie juurde saad aja broneerida või tasuta veebinõustajaga vestelda lehel rajaleidja.ee.
Mida saab vanem ise ära teha?
Algklassilapsed vajavad veel suhete loomisel ja hoidmisel tuge. Peamine, mida vanem saab teha, on oma lapsega rääkida.
Kindlasti võiks rääkida läbi, mis on sõprus. Laste ettekujutus sellest võib väga erineda. Mõni laps võib leida, et kõrvuti istumine söögivahetunnis on sõprus, teine aga, et tal polegi sõpru, on vaid teised õpilased, kellega kõrvuti istuda.
Lastele teeb ikka haiget, kui mõni laps on ja teine pole kutsutud sünnipäevale. Ühest küljest võiks väikeste laste vanemad omavahel kokku leppida, kuidas vahetada kutseid meie kollektiivis nii, et keegi haiget ei saa (näiteks ei tasu teiste ees kätte anda või kappi panna kutseid enamikele lastele, kui mõned pole kutsutud – parem kutsuda vanemate kaudu).
Teisalt on see võimalus lapsega rääkida olulisest õppetunnist terveks eluks – kõik inimesed peaksid olema teineteise vastu sõbralikud, aga kõik inimesed ole sõbrad. Me ei tohi kedagi kiusata, aga kõiki ei pea oma sünnipäevale kutsuma ja kõigil sünnipäevadel ei pea ise käima.
Iga päev võiks lapsega tema koolipäeva läbi arutada. See, kuidas vanem oma küsimusi sõnastab, on väga oluline. Kui vanem küsib, kas keegi täna sinuga sõber oli, kas keegi kiusas ka, siis see annab lapsele ette tooni, kuidas vastata. Laps hakkab otsima vastuseid, mis sobiks ema küsimustele. Kuidas lapselt tema elu kohta küsib, mängib olulist rolli selle juures, mida laps ise oma elu kohta arvama hakkab ja milliseid arvamusi ta edaspidi kinnistama hakkab.
Küsi avatult: mida te täna tegite koolis? Mis täna hästi läks? Mis oleks võinud teistmoodi minna? Kellega sa täna koolis rääkisid? Kui lapsel on tõesti sõprade leidmisega probleeme, siis märka väikseid positiivseid erandeid ja kinnista just neid, mitte reeglit, et lapsel on vähe sõpru.
Oluline on kontrollida lapse sotsiaalmeediakasutust. Sotsiaalmeedias võivad lapsed üksteisele haiget teha, sest nende sotsiaalsed oskused, enesekontroll ja võime kujutada ette inimest ekraani taga ei ole veel piisavad. Seepärast on nt Facebooki, YouTube’i, TikToki jt tuntud rakendustega liitumine lubatud 13+ ning lapsele ei peaks enda vanemaks valetamist ja täiskasvanutele mõeldud meelelahutusega tegelemist lubama.
Artikkel ilmus ajakirja Pere ja Kodu novembrinumbris.