Artikli autor: Annely Reile, 2023
On selge, et tänapäeva peadpööritava kiirusega muutuval ajastul, mis on mõjutatud
globaliseerimisest ja teistest megatrendidest, suudavad sammu pidada need, kellel on
palju infot, põhjalikud teadmised, ressursid ja valmisolek. Ühelt inimeselt või asutuselt
seda kõike nõuda ei tasu ja ei ole vajagi, sest selle kõik saab ära katta hästi toimiv ja
kvaliteetne võrgustikutöö.
Mida aeg edasi, seda populaarsemaks ja ka enesest mõistetavaks võrgustikutöö rakendamine
osutub, kuid väljakutseid ja takistusi kohtab igal sammul. Näiteks segadus mõistete
tõlgendamise ja arusaamade osas, rolliselguse ja tegeliku vastutaja puudumine, eesmärkide
paljusus, väärtuskonflikt – nimeta vaid. Nende aspektide olemasolu on loomulik, kuid nende
mitte tunnistamine ja tegelemata jätmine võib tuua kaasa selle, et õhinapõhiselt loodud
võrgustikutöö hääbub ja võimaluste uks pannakse pauguga kinni! Ei mängi siin ka rolli, mis
valdkonnast me räägime, võrgustikutöö põhiprintsiibid jäävad samaks.
Selleks, et uks taas avada ja ka seista selle eest, et see edaspidigi avatud oleks, on meil vaja
erinevaid võtmeid, millest iga üks on tähtis ja vastab vundamentaalsetele küsimustele:
Mida me teeme?
Mõistmaks, mida me teeme, tuleb vaadelda esmalt, mida mõeldakse võrgustikutöö all.
Võrgustikutöö all peetakse silmas peamiselt mitmete erinevate osapoolte vahel formaalsete ja
ka mitteformaalsete suhete loomise tulemusel info, kontaktide, ressursside ja teadmuste
vahetamist laiemalt, keskendumata konkreetsele juhtumi lahendamisele, vaid vaadates
üldisemalt väljakutsetele ja teemadele otsa. (Sarapuu 2022)
Võrgustikutööd samastatakse tihti koostööga. See on mõistetav, sest oma olemuselt ja
põhimõtetelt on need sarnased, kuid koostööd saab pigem pidada konkreetse teema või
juhtumi nimel koos töötamiseks. Koostöö võib olla projektipõhine, raamitletud ja isegi
lepingutega paika pandud kokkulepete põhjal toimiv vorm, kuid mitte alati. On tavapärane,
kui võrgustikutööst kujuneb välja koostöö või vastupidi. Näiteks võib võrgustikukohtumisel
olla aruteluks noorte tööhõive, kuna viimasest seirest on märgata NEET staatuses noorte arvu
tõusu just tööealiste noorte seas. Sealt edasi alustatakse koostöö loomist partneritega, kellega
ühiselt toetatakse noorte jõudmist tööturule, olgu selleks koolitused, tööpraktika, tööandja
toetamine vms.
Võti nr 1. Ole teadlik, mis eesmärki kannab endas võrgustikutöö!
Miks me teeme võrgustikutööd?
Võrgustikutöö on tänapäeval tõesti parim võimalus tuua ühe laua taha väga suur info,
kompetentside ja ressursside hulk. Iga osapool kannab endas teadmisi, mis võivad osutuda
teistele osapooltele uuteks ja olulisteks informatsioonideks. Tänu sellele saab iga liige osaleda
võrgustikus oma spetsialiseerumisega, tundmata muret, et tema teadmised teistes
valdkondades ei ole nii laialdased või puuduvad. See on ka põhjus, miks võrgustikutöö on
parim vahend käsitleda teemat nii laialt, et kaetud saavad kõikvõimalike osapoolte huvid,
vajadused jne.
Näiteks kohalikus omavalituses on kokku kutsutud võrgustik noorte tervist arendavate
tegevuste võimaluste mitmekesistamiseks linnaruumis ja arutluse all on ka rulapargi loomine.
Võrgustikus osalev noorsootöötaja ei pea siin olema rularampide ekspert ega teadma betooni
kuivamise aega, haljastusest või ehitusega seotud nõudeid. Tema rolliks võib olla noorte hääle
ja arvamuste toomine võrgustikule või veelgi parem – noorte kaasamine ja toetamine selles
samas võrgustikus. Nendel, kes vastutavad rahastuse eest, ei pruugi olla teadmisi noorte
kaasamisest, kuid sisendit saades arvestavad nendega. Iga järgnev osapool esindab oma
valdkonda ja ühiselt saadakse tervikpilt sellest, milline oleks kõiki osapooli ja võimalusi
arvestav parim lahendus.
Võti nr. 2. Võrgustikutööd tehes panusta teadlikult oma kompetentsi ja teadmistega
võrdse partnerina.
Kellega me teeme koostööd?
Võrgustikupartnerid kujunevad välja lisaks olemas olevatele kontaktidele ka vajaduspõhiselt.
Oluline on, et kaetud peavad saama erinevad teemaga seotud osapooled ja valdkonnad. Paljud
võrgustikud tegelevad tänapäeval vajadusest tingituna riskinoori puudutavate temaatikatega,
kaasates sihtgrupiga kokku puutuvaid osapooli – politseid, lastekaitse, noorsootöötaja,
kriminaalhooldus, haridustugiteenused, tervishoid jne. See kõik on ekspertteadmiste
kaasamine ja samas ka ressursside koondamine, mis annab meile võimaluse läheneda
väljakutsele tervikuna.
Väiksemates kogukondades, kus teatakse ja tuntakse erinevaid osapooli, ei ole ühest küljest
partnerite leidmine keeruline, kui neid muidugi piirkonnas leidub. Siin võib osutuda
takistuseks ka isiklikud suhted ja soov teatud osapoolt välistada. Tegelikult ei ole see ainult
väiksema piirkonna probleem. Kuna Eesti ise on väikeriik, kus ekspertide vähesus ja
ressurssipuudus on paratamatus (Randma-Liiv & Sarapuu, 2019), siis sellega on kokku
põrgatud ka üleriigilistes võrgustikes. Loomulikult on oluline, et võrgustikupartnerid saavad
hästi läbi ja suhted on head, kuid varem läbi jooksnud konflikt, mille lahendamisega pole
tegeletud, võib saada määravaks takistuseks ja vajalik osapool välistatakse. Samamoodi võib
kinni jääda mugavustsooni, kus valitakse kaasatavate sekka neid, kellega ollakse harjunud ja
ning saavutatud sünergia. See aga loob soodsa pinnase seisakule ja võimaluse, et täiesti uute
vaadete sisse toomist ei toimu. Siin on abi sellest, et väga teadlikult hoitakse avatuna
võimalus uute osapoolte liitumiseks, küsides alati – kes on veel puudu?
Suurimaks ohuks aga võib osutuda siin isikupõhine partnerlus. Paraku inimesed liiguvad ja
otsivad uusi väljakutseid üha sagedamini. See on loomulik. Kui võrgustikku on kaasatud
asutus/ühendus, siis lasub neil kohustus leida asendusliige, et teemaga edasi toimetataks. See
eeldab nende vahelist head kommunikatsiooni. Selle puudumisel või üldse asutuse, kui
partneri puudumisel võib jääda haigutama tühi auk ning toimuda tagasilöök protsessides.
Võti nr. 3. Ole võrgustikuliikmete kaasamisel alati avatud ning lähenege võimalusel
asutusepõhiselt!
Kuidas me teeme võrgustikutööd?
Siin on väga mitmeid nüansse, millele tuleb suurt rõhku panna, sest sellest, kuidas me teeme
võrgustikutööd, oleneb selle tulemuslikkus ja jätkusuutlikkus. Kui osapoolteks on kaasatud
erinevate valdkondade, organisatsioonide ja huvigruppide esindajad, peame olema valmis nii
mõnekski väljakutseks, millega tegelemata jätmine võib kaasa tuua tagasilööke või tulutu töö.
Võrgustikukohtumisest võivad saada tühjad kohtumised, millelt lahkutakse tundega, et seda
aega oleks võinud millekski muuks kasutada. Võrgustikutööd tehes peab paratamatult seisma
silmitsi komplekssusega, mis on tingitud osapoolte rohkusest ja süsteemisisestest
dünaamikatest (Klijn and Koppenjan, 2016).
Võrgustikutöö komplekssuse saab võtta laialt kokku Klijni ja Koppenjani hinnangul kolmes
osas, millega arvestamisel võime tõhusalt tööle panna oma olemuselt erinevad osapooled:
sisuline komplekssus – osapooltel on tegelikkuses erinevad arusaamad probleemide
olemustest, põhjustest ja tagajärgedest, neil võib esineda erinev tõlgendus, informatsioon ja
teadmised. Sellest tulenevalt ei tasu kohe alguses panna lukku probleemi kirjeldust, vaid anda
aega ja võimalus kõikidel avada oma vaade ja seisukoht ning info. Seejärel luuakse ühine
arusaam tuginedes erinevate osapoolte teadmustele.
Strateegiline komplekssus – võrgustikuliikmed pärinevad erinevatest asutustes, kus on välja
töötatud oma strateegiad ja lähenemised. Ka on nad mõjutatud erinevatest asutusesisestest
regulatsioonidest. Ollakse harjunud tegutsema oma normide ja agendade järgi erinevatel
areenidel. Siin oleks oluline võrgustikutöös disainida ühiselt oma strateegia. See protsess peab
olema teadlikult juhitud ning kõiki osapooli kaasav, tekitades seotuse ja kokkuleppe, mil viisil
ning kuidas edasi liigutakse.
Institutsionaalne komplekssus – võrgustikuliikmete rutiinid, töö- ja suhtluskultuur on
erinevad. Võib juhtuda, et ka väärtused on erinevad. See kõik mõjutab koostööd ja kõige selle
paljusus võib viia konfliktideni. Sellele teadmisele tuginedes tuleb panustada ühtse
suhtluskultuuri ja normide loomisele. Koos pannakse paika võrgustiku kokkulepped – millal
kohtume, kuidas infot edastame, mis on prioriteedid ning väärtused ja milliseid rolle me
kanname. Taolised kokkulepped toetavad osapooltes usaldust ning nendest kinnipidamine
usaldusväärsust ja turvatunnet, mille alusel on võimalus panustada avatult ja julgus säilitada
autonoomia. Siia alla kuulub ka teadmine, et andmine ja saamine on tasakaalus.
Võti nr. 4 Arvesta erinevate komplekssustega ning juhi neid teadlikult.
Kuigi see kõik võib kokkuvõtvalt tunduda üpriski keerulisena, sest arvestama peab paljuga, ei
ole see tegelikkuses mingi tuumafüüsika ega eelda dirigendi kutset. Tähtis on mõista, et
osapooled ongi erinevad ja see on väga hea! Lisaks teadmuste rohkustele saame jagada ka
ressursse ja nii tõstame ühiselt võimekust käia kiiresti muutuva maailmaga ühte sammu või
olla sellest pisut eeski – kasu saavad kõik osapooled!
Teades ja rakendades kõike seda, oled sa hindamatu võrgustikuliige!
Noorteseire blogi kaasrahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist.
Kasutatud allikad:
Klijn, E. H., & Koppenjan, J. (2016). Governance networks in the public sector.
Taylor & Francis Group.
Randma-Liiv, T. & K. Sarapuu. (2019). “Public Governance in Small States: From
Paradoxes to Research Agenda.” In A. Massey (ed.), A research agenda for public
administration.
Sarapuu, K (2022). Koordineerimine ja koostöö keeruliste poliitikaprobleemide
lahendamisel: „Koordineerimise kolm baasmehhanismi“. Loengumaterjali konspekt,
TalTech.