Kristiina ja Sergei[i] on aktiivsed Eesti noored, kes valutavad südant abivajajate pärast, löövad käed külge kogukondlikus tegevuses ning tahavad muuta ühiskonda. Nende kirjeldus on justkui väljavõte noorsootöö õpikust ja vaat et ideaalilähedane, sest just selliseid noori vajame Eesti ühiskonna ehitamisel. Ometi on mõlema puhul trobikond pisikesi agasid, mis pahatihti jäävad noorte osalusvõimaluste arendamisel tähelepanuta.
Aeg kaob käest!
Kristiina elas väikeses maakohas linna lähedal. Kuni põhikooli lõpuni võttis ta aktiivselt osa kogukondlikest tegemistest, osales laagrite ja laatade korraldamisel, muretses külaelu edendamise pärast ning aitas teha kohalikku valimiskampaaniat. Põhikooli lõpetades polnud tal kahtlustki, et soovib edasi õppida, ning valik langes linnagümnaasiumi kasuks.
Sujuvaks kooliskäimiseks otsis ta linna elamise, kuna igapäevane sõitmine olnuks liiga kurnav. Omaette elamine pole aga majanduslikult kerge ja nii tuli tal gümnaasiumiõpingute kõrvalt tööle asuda. Sageli nappis aega pelgalt nädalavahetusel kojusõidukski, rääkimata kogukonnaellu panustamisest. Linna tegemistes Kristiina aga kaasa rääkida ei soovinud, sest kodukoha asjad olid hingelähedasemad.
Mujal on huvitavam
Sergei on Vene kodanik, kes elas Ida-Virumaal. Ka tema osales aktiivselt erinevates ühendustes, klubides ja mobiilsusega seonduvates projektides ning huvitus välispoliitikast. Erinevalt paljudest eakaaslastest uskus ta, et valima tuleb minna, ning mõlgutas mõtteid tulevikus poliitikaga tegeleda.
Olles aga Vene kodanik ja elades venekeelses meediaruumis, polnud Sergeil paraku ambitsioone Eesti ühiskonnas kaasa rääkida. Pigem tundis ta, et siin teda kuulda ei võeta. Juba gümnaasiumis õppides oli ta veendunud, et soovib minna õppima Peterburi, ning oma edasist elu nägi ta Venemaal. Tal õnnestuski pääseda Peterburi ülikooli ning selles linnas elades osales ta näiteks ühe pargi säilimise eest võitleval demonstratsioonil. Eesti keele õppimise vajadust ta ei tundnud ning sünnimaaga end siduda ei soovinud.
Miks soovist ei piisa?
Noorsootöö ja -poliitika üks eesmärke on alati olnud noorte võimestamine ning nende aktiivsuse ja osaluse suurendamine. On loodud koolitusvõimalusi, osalus- ja mobiilsusprojekte, võimalusi osaleda „päris“ otsustajate töös (volikogude komisjonides) jne. Kõik see lähtub aga eeldusest, et hakkaja ja tahtmist täis noor leiab kiiresti väljundi Eesti ühiskonnas osalemiseks, piisab vaid temas see soov üles leida ning aktiveerida.
Sergei ja Kristiina lood näitavad, et sellest soovist alati ei piisa. On noori, kes on tahtmist ja hakkamist täis, ent nende aktiivsus takerdub neist sõltumatute asjaolude taha või leiab kanali Eestist väljaspool. Selliseid noori leidub palju kahe grupi seas, kes on seni osalusuuringute puhul pisut varju jäänud: maapiirkondade elanikud ning venekeelsesse kultuuriruumi kuulujad. Tihti jääb neil gruppidel puudu infost (eriti vene noortel) või napib neil võimalusi liikuda osalusvõimaluste juurde (eriti maanoortel).
Projektis ’Noorte osaluse suurendamine’ mõtleme ka selliste noorte osalusvõimalustele Eesti ühiskonnas. Üks lahendus oleks digikeskkonnad, mis võimaldaks parandada info liikumist, osaleda distantsilt ning tuua kokku sarnaseid inimesi erinevatest keelekeskkondadest ja piirkondadest. Kuidas integreerida need sõnumid sinna, kus noored juba aega veedavad, ning mil moel teha info atraktiivseks? Võimatu see pole, aga oluline on kaardistada, keda ja miks me tahame osalema suunata.
[i] Nimed on muudetud. Näited on noortest, kellega on perioodil 2015–2018 tehtud 3 intervjuud RAY võrgustiku uurimisprojekti Long-term effects of Erasmus+:Youth in Action on participation and citizenship raames.