Eelmise aasta lõpus avanes seitsmel Eesti noorel võimalus tänu Jaapani Valitsuskabineti poolt ellu kutsutud INDEXi noorteprogrammile külastada Jaapanit. Lisaks eestlastele osalesid programmis delegatsioonid Saksamaalt, Mehhikost, Dominikaani Vabariigist ning Jaapanist. Kümne Jaapanis veedetud päeva jooksul jõuti osaleda intensiivses aruteluprogrammis, tutvuda Jaapani kultuuri eri tahkudega ja külastada nii Chibat, Tokyot kui Kagawa prefektuuris asuvat Takamatsu linna.
Oma kogemusi noortevahetusest jagavad Triinu-Liis Tarros, Valentina Moskaljova, Johannes Aaron Vilu ja Hanna Marrandi.
Programmi sisuline osa oli jagatud kaheks: eurooplased ja osa Jaapani delegatsioonist tegelesid oma IT-alaste lahenduste tutvustamise; ladinaameeriklased ning teine osa Jaapani delegatsioonist vahetasid mõtteid katastroofide ohjamise teemal. Aruteluprogrammi kõige põnevamaks osaks olid siiski kõigi osalejate ühised diskussioonid, kus saime oma kogemusi ja teadmisi pärismaailma probleemide lahendamiseks kasutada. Saime teada, et eri riikidel on IT-valdkonna arendamisel küllaltki erinevad väljakutsed ja prioriteedid. Näiteks on Jaapanis välja töötatud interaktiivne rakendus (Manhole Holy War), mis võimaldab inimestel katkistest või kaaneta kanalisatsioonikaevudest võimudele teada anda. Kogu ettevõtmine on üles ehitatud võistlusliku mänguna, tänu millele on inimesed kaasalöömisest huvitatud. Jaapanis on palju tähelepanu pööratud ka robotite arendamisele ning robotite juhtimise kaudu on võimalik aktiivselt tööelus osaleda erivajadustega või liikumisraskustega inimestel. Saksamaal on põhiliseks IT-alaseks väljakutseks riigi killustatus: igal liidumaal on oma IT-alased seadused ja teenused ning keskvalitsus ei ole veel hakanud tegelema nende ühtlustamisega. Eesti IT-alastest saavutustest pakkusid teistele osalejatele kõige enam huvi e-kodakondsus ja erinevad e-riigiga seotud teemad.
Lisaks sisulistele aruteludele jõudsime õppida tundma kohalikku eluolu, suhelda teiste osalejatega ning kogeda täiesti teistsugust kultuuri. INDEXi programmi korraldajad olid osalistele kõik viimse detailini ära korraldanud. Ülihoolitsev ja äärmiselt viisakas suhtlus mõjus eurooplastele küll esialgu veidi võõrastavalt, kuid samas mõistsime, et olime nende jaoks olulised külalised, kelle heaolu kindlustamine oli kohalikele tähtis.
“Jaapanlaste põhilist liigutust – kummardust – sai kogeda nii söögi alla kui peale ja Eestisse tagasi jõudes tahtsin seda mehaaniliselt sooritada.
Kirjeldab Triinu-Liis
Kummardus oli vabandus, tänuavaldus, tervitamise vahend jne. Linnapildis avaldas muljet see, kui liigeldes ekselnud ja teistele liiklejatele jalgu jääv turist kummardusega vabandust palus, siis tuli kummardus ka teiselt poolt vastu. See pani mõtlema, kas jaapanlased ei taha oma pahameelt välja näidata või nad ei tunnegi seda? Mis on kaitsekilbi põhjus? Samuti oli väga populaarne viisakussõna “ありがとうございます” [Arigatōgozaimasu], pea iga lause ees või lõpus. Sellist viisakust jään tagasi Eestis olles kindlasti igatsema.”
Mitme eestlasest osaleja jaoks andis kõige ehedama elamuse kohaliku algkooli külastus
Kohaliku programmi raames külastasime Kagawa prefektuuris asuvat Asano algkooli. Kooli juhtkond ja õpilased võtsid meid vastu suure külalislahkusega. Õpilased olid meile ette valmistanud esitluse, traditsioonilised tantsud ja käsitööna valminud kingitused. Esimene klass esines hingedele pühendatud tantsuga. See oli traditsiooniline hingedepäeva tants, mida tantsitakse üks kord aastas lahkunud hingedele, kes taas on tulnud maale lähedasi külastama. Kolmas klass esitas hoogsat popkultuuri jäljendavat Jaapani tantsu ning kuuenda klassi õpilased tantsisid traditsioonilist kalameeste tantsu. Kõik kavad olid perfektselt sooritatud ning võimsad. Meile kahele tuletas see meelde lapsepõlve unistust saada ninjaks. Omalt poolt rääkisime lastele suure rõõmuga ka Eesti kultuurist ning tantsisime nendega koos Kaera-Jaani. – Valentina ja Triinu-Liis
Järgmisena saime näha koolitunde ning sealseid õppemeetodeid. Mina sain osa võtta muusikatunnist, kus lastele anti proovida kohalikku populaarset rahvapilli Kotot. Sain ise ka pilli proovida – näpu otsa pandi pikka küünt imiteeriv ja medika põhimõttel kasutatav pikendus. Kui väljaprinditud nooti järgisin, tuli mängides ka kaunis lugu välja. Lõunapausi ajal “lülitasid” lapsed endas tööle täiskasvanulikkuse ning iseseisvuse ja hakkasid endale ise toitu tõstma ning söögikohta valmis sättima. – Triinu-Liis
Söömisele järgnes lustlik mänguaeg õues, mille ajal lapsed tõesti mängisid, jooksid ja turnisid väljas. “Koolikülastuse kõige eredam hetk oli minu jaoks see, kui meil oli aega õpilastega jalgpalli mängida, maalida ja vestelda. Hoolimata sellest, et me ei rääkinud lastega ühes keeles, mõistsime üksteist hästi ja tundsime, et meil on väga palju ühist!” – lisab Valentina
“Kooli külastamine tekitas minu sees sooja ja lootustandva tunde, et maailmas on veel kohti, kus on näha, et lapsed tõesti tunnevad rõõmu koosmängimisest ning väljas ringijooksmisest.”
tõdeb Triinu-Liis
Lisaks algkoolile oli meile korraldatud ka ametlik visiit Kagawa kuberneri juurde, samuti külastasime Chiba ja Kagawa ülikoole ning tutvusime Weathernews firmaga. Käisime ka Ritsurini aias, mis vastas traditsioonilisele ettekujutusele Jaapani aiast.
“Aed koosnes bonsailikest Jaapani mändidest, endisest jõesuudmest ja tiigikestest, kus ujusid Nishikigoi kalad, ning Jaapani arhitektuuri stiilis majadest. Pargis peitus teemajake, kus ka meie saime teetseremoonias osaleda. See oli mäng matcha tee ning täppisliigutustega, mida jaapanlanna meile graatsiliselt esitles. Pealtvaatajad said pärast teed maitsta ning lasta maitsetel kanda end sajanditetagusesse aega. Peale pargis jalutamise said mõned eestlased kogeda gondlisõitu pargi veekogus. Meile pandi pähe koonusekujulised peakatted ja sõit võis alata. Liikusime aeglaselt ja rahulikult, kaugelt võis tunduda, et oleme justkui tulnukad, kes vaikselt maailma avastavad. Vahva oli näha ka Eesti veekogude ümbruseski elutsevat jäälindu, kes vapralt kivikamakal seisis ning lasi meil endale üpris lähedale sõita. Külastatud park oli väärt turismimagnet, mis pakkus silmailu ning avastusrõõmu.” – Triinu-Liis
Programmi lõpetuseks veetsime paar viimast päeva Tokyoga tutvudes. Sedavõrd suurt linna muidugi kahe päevaga tundma õppida ei jõua, kuid andsime endast parima. Muuhulgas organiseerisime endale ise külaskäigu Eesti saatkonda Jaapanis, mis oli väga silmiavav kogemus. Saatkonna töötajad olid külalislahked ning saime kohaliku kultuuri eripärade kohta teada nii mõndagi, millest oleks kogu senise reisi vältel kasu olnud. Lisaks saatkonna külastamisele sukeldusime Harajuku piirkonna tänavamellu, külastasime kohalikke templeid, saja-jeeni-poodi ja sõitsime Tokyo metrooga.
Jaapani reis oli kui värviline unenägu. Kui tavaliselt unenägusid pildistada ei saa või ei ole olnud selleks oskusi, siis Jaapanis olles sai õnneks jäädvustusi teha.
Oleme tänulikud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumile, Haridus- ja Noorteametile ja INDEX programmile, et on loodud selline platvorm, mis võimaldab ühiskondlikel teemadel arutleda ning annab võimaluse täiesti erinevate kultuuride kohtumiseks ja põimumiseks. Jaapan oma omapärase kultuuriga on kindlasti riik, kuhu tahaksime tagasi minna. Seal veedetud päevad on uskumatu kogemus, mis jääb mällu kogu eluks.
Jaapanis käisid Triinu-Liis Tarros, Valentina Moskaljova, Johannes Aaron Vilu, Hanna Marrandi, Aivar Kamal, Timmu Õunapuu, Laura Maria Kull, Riin Tamm.