Intervjuu viis läbi Harno noorteprogrammide keskuse peaekspert Margit Kadak.
Vestleme Reelikaga ühel juunikuisel pärastlõunasel reedel Sauga Avatud Noortekeskuses. Reelika Rüütli on Sauga Avatud Noortekeskuse juhataja, ta on just tulnud Tori valla õpilasmaleva lõpu sündmuselt ning on lahkesti valmis jagama oma rahvusvahelise noorsootöö kogemust.
Lähme kohe asja juurde. Millest Sa alustad rahvusvahelise projekti ettevalmistamisel?
Tegelikult kõikide rahvusvaheliste projektide puhul on oluline, et sul on olemas kvaliteedimärgise akrediteering. Kui arvatakse, et see on selline tülikas dokument, mida täitma peab, siis tegelikult on see iseenda jaoks analüüsi koht. Isegi kui sa ei plaani teha ühtegi rahvusvahelist projekti, siis see, et sa võtad hetke analüüsid oma asutust, on ainult edasiviiv jõud. Ja kui ei taha algul ise kirjutada rahvusvahelisi projekte, siis peale akrediteeringut oled sa andmebaasis ning saad olla lihtsalt partner. Hea viis nagu nii-öelda jalg ukse vahele saada.
Aga kuidas Sa leiad projekti eesmärgi ja partnerriigid?
Tegelikult ju kogu noortekeskuse töö põhineb ja tugineb noortest lähtuvalt ehk see, mida noored tahavad ja mille poole püüdlevad, siis see ongi meie kui noorsootöötajate roll aidata neil saavutada oma eesmärke. Ja partnerriikidega on nii, et kui sa oled olnud juba kuskil andmebaasis, siis sealt tuleb aeg-ajalt projekti pakkumisi ning kui käia ise õpirännetel, siis ka sealt tekib. Riigi valik ma arvan eestlaste puhul on rohkem see, et kus päike paistab, neid valitakse rohkem. Atraktiivsemad on soojema riigid.
Kuidas Sa tavaliselt sihtrühma vajadusi kaardistad?
Noortekeskuse noored on meil põhiliselt neliteist pluss ja nende valmisolek ning soov minna välismaale peab ka olema. Igapäevaselt külastab meid kuni kuuskümmend noort, aga kui nad ei ole valmis välja minema, siis ongi keeruline.
Mis need peamised takistused tavaliselt on?
Ei olda nii enesekindlad oma keeleoskuse osas või selles, et ta peab minema totaalselt teise keskkonda. Ja kui eestlased teevad väga palju tööd neliteist pluss noortega, siis välisriigid eelistavad kuusteist pluss ja kaheksateist pluss noori.
Kas ja kuidas Sa planeerid tavaliselt projekti tegevuskava?
Siiani oleme eelistanud ise olla rohkem partnereid kui juhtiv organisatsioon. Aga nii nagu kõikide projektide puhul, olgu ta Eesti projekt või rahvusvaheline, tegelikult tuleb see siduda oma igapäevatööga. Kui Sa sead selle mingiks eraldi tegevuseks, siis on seda palju raskem ellu viia, aga kui teha oma töö sees, siis see ongi nagu noortekeskuse töö. Näiteks kui meie eesmärk on tegeleda prügi sorteerimisega, siis ka rahvusvahelises projektis räägime kliimast ja kliimamuutustest. See lihtsustab meie tööd ja hoiab inimesi, kes projekti ellu viivad.
Kui palju sul üldse rahvusvahelistes projektides osalemise kogemusi on?
Ma ei oskagi täpset arvu öelda. Esialgu sai võetud välisvabatahtlikke kooli. Noor olles käisin ise ja viimasel ajal noortekeskuses töötades on osalemine uuesti hoogustunud. Oluline on see, et me saaksime mitte ainult noortega, aga ka täiskasvanutega minna, sest õpirändel osalemine on noorsootöötajale väga motiveeriv.
Kas Sul on ka väljakutseid ette tulnud mõnes riigis?
Kui ma käisin Põhja-Makedoonias, siis ma sain aru, et ma olen väga ära hellitatud puhtusest ja puhtast keskkonnast, olgu ta nii noortekeskuse kui tänavapildis. Ma tegelikult sain päris hea kultuurišoki. Aga eks see jälle õpetab ja karastab. Sealne arusaam noorsootööst on hoopis midagi muud kui meil. Näiteks see, et me oleme avatud ja mingit konkreetset tegevust ei toimu, siis noored ikkagi tulevad ja leiavad ise endale tegevust, seal ei saada aru, kuidas see võimalik on.
Kas Sa oled märganud, kuidas projektides osalemine noorte arengule mõjunud on?
Just rääkisime noorsootöötajaga, kuidas üks poiss üllatas väga positiivselt ja tuli oma tavapärasest tagasihoidlikust kestast välja. Noore jaoks tekib selline teistmoodi usalduslik suhe noorsootöötajaga, sest ta näeb noorsootöötajat hoopis teises rollis. Usalduslik suhe tekib ka lapsevanemal, kui ta näeb, et tema laps viiakse turvaliselt kuskile riiki saama uut kogemust ja tuuakse ka päriselt õnnelik olles tagasi. Noorte jaoks on see tihti esimene kogemus, elu esimene lennureis, hotellis magamine ja et sa peadki kogu aeg välismaa keeles rääkima.
Kas sul on ka mõni meeldejääv kogemus või selline edulugu, mida sooviksid jagada?
Võib-olla see, et kui sa käid ise ja vastutad noorte eest, siis tegelikult arvatakse tihtilugu, et sa lähed lustima, täpselt nagu puhkusreisile, aga tegelikult on seal töö. Et see ei ole üldse lust ja lillepidu. Inimesed arvavad, oo jälle mingid fotod Facebookis, et sa oled kuskil puhkamas. Aga tegelikult sa vastutad 24/7 noorte eest. Sa vastutad, et nad jõuaksid õigel ajal igale poole, et neil kõhud oleks täis ja keegi haigeks ei jääks, kõik lennuki peale jõuaksid jms. Kuna meil see suurem reisimise periood jäi sinna covidi aega, siis see, et kas kõigil on maskid olemas, okei veel puudu, lähme ostame selle maski juurde ja siis aa okei, sealt tuli covidi triip välja tema jääb maha, mis me nüüd teeme? Sellised suured korralduslikud väljakutsed, mis on õnnestunud – need on edulood.
Eelmise COVID-i triibu näite põhjal – kas Sul on siis ka mingi riskiplaan alati olemas?
Tegelikult kogu noorsootöö on üles ehitatud sellele, et sa pead olema kogu aeg sammukese ees ja selline supervõime, et sa mõtled jooksu pealt lahendusi. Sest õnnetus ei hüüa tulles eksole ja iga juhtum on oma olemuselt unikaalne ning neid kõiki ennetada ei oska kõige kõvem ette ennustaja ka.
Kas Sa oled seda ka märganud välismaal olles, et mis on Eesti noorsootöös hästi?
Avatud noorsootöömeetod ja see, miks me seda teeme, on ju väga hea juba. Olles mõnes riigis, kus räägitakse kliima soojenemisest, aga juuakse vett plasttopsidest ja hommikusöögilauas pakutakse plasttopsist mahla. Me suudame eestlastena küll, vahel võibolla väga valusate võtetega, aga me suudame paremini orienteeruda ja jõuda tulemusteni, me ainult ei räägi, vaid ka teeme. Teadvustame päriselt ka seda, et isegi mingi väga väike asi, see sama plasttops näiteks, aga kui neid on kümme tükki vähem, ongi juba parem. Sellepärast ma arvangi, et kõik algab inimestest. Kui inimesi väärtustatakse, siis võimaldatakse talle ka töövahendid ja inimlikud töötingimused, siis ei lange ka noorsootöö kvaliteet.
Kuidas te tavaliselt oma projekte rahastate?
Tavaliselt on olnud see nii, et kui me oleme partnereid, siis näites ühes projektis oli meil kakskümmend protsenti omaosalus ja teises projektis meiepoolne panus sellele, et me maksame päevaraha oma inimestele, kes lähevad noortega välja. Rahastame ikka oma noortekeskuse eelarvest.
Kui ma nüüd olen noorsootöötaja, kes mitte kunagi ühtegi rahvusvahelist projekti pole teinud, siis äkki Sul on näiteks viis sammu, mis mind selleni viib.
- Et üldse rahvusvahelist projekti teha, võiks ise paar korda õpirändel käia.
- Võta välisvabatahtlik.
- Õpi inglise keelt, sest kui sa keelt ei oska, siis on väga keeruline partneritega suhelda. On võimalik ka mõne teise keelega, aga see kitsendab võimalusi. Üldjuhul on see, et ükskõik mis riigiga koostööd teed, inglise keelt ikka osatakse.
- Loo kontakte.
- Tee koostööd Eesti agentuuriga. Kui sul on soov olemas, siis seal on pädevad inimesed, kes aitavad. Tähendab, sa pead ikkagi ise ära tegema, aga nemad nõustavad ja annavad tagasisidet, kas sa oled oma tegevused piisavalt lahti mõtestanud enda jaoks.
Kas Sul on ka mõni järgmine projekt ettevalmistamisel?
Meil seisab ees septembris kohtumine Rumeenias. Eks me seal näe, kas sellest saab asja või mitte. Aga eks neid partner pakkumisi tuleb päris palju, kui hakkab hooaeg lähenema.
Kas Sul on oma unistuste riik ka, kuhu sooviksid väga minna?
Olin meeldivalt üllatunud Hispaaniast ja Sitsiiliast. Mulle meeldis Hispaania toidu puhtad maitsed ja Sitsiilia puhul need värvid. Me sattusime sinna maikuus, kus kõik õitseb veel enne, kui ära kõrbeb ja see lillede rohkus. Turul puu ja köögiviljade ning mereandide valik ja hinnatase oli seal ka väga noorsootöötaja palgasõbralik.
Aga siis ikkagi unistuste riik, kus Sa ei ole veel käinud.
Unistuste riik… igas kohas on ju midagi toredat. Ma ei oskagi niimoodi välja tuua, mul ei ole unistuste riike, sest minu meelest maailmas on nii palju erinevaid kohti, mida võiks minna avastama. Ja samas on alati hea koju tagasi tulla, siis tegelikult oskad paremini hinnata seda, mis meil on. Kui ma tulin Sitsiiliast, siis seesama, et seal oli ilus ja värviline, siis töölt koju minnes vaatan – issand kui tore, kui palju rohelisi põõsaid meil ikka on 🙂
Mida Sa tahaksid meie vestluse kokkuvõtteks veel lisada?
Kokkuvõttes tahaksin ikkagi julgustada, et muidugi tehke ja kaasake ning andke noortele võimalus, see kõik on seda täiega väärt! See annab väga palju juurde ka noorsootöötajatele, mitte ainult noortele. See kogemus paneb osalejaid hindama seda, mis neid kodus ees ootab. Ja õpetab ka noortele seda, kuidas käituda inimestega, kes ei ole kõik „sinu lauaga löödud“, vaid on oma kultuuriruumis ja pisut erinevad, aga erinevused teatavasti rikastavad!