Artikli autor: Anu Ratasep, Tallinna ÜhisgümnaasiumI inglise keele õpetaja
Õpetaja amet on väga pika ajalooga ja väidetakse, et ulatub tagasi viiendasse sajandisse enne Kristust, Confuciouse aegadesse. Selle ajaga on see amet väga palju muutunud nii vormilt, sisult kui kättesaadavuselt. Samas, muutused on toimunud väga kaua ja aeglaselt. Kui mõtleme tänasele klassiruumile ja sajandi tagusele klassiruumile, võime leida väga palju sarnast. Olles olnud õpetaja pisut üle 20 aasta, julgen öelda, et hetkel on meie kool muutumises. Mul on äärmiselt hea meel, et ma saan just sellel põneval ajal kaasa mõelda, kaasa rääkida ja nendesse muutustesse panustada. Väga pikka aega on õpetamise stiiliks olnud n-ö katekismuse kool. Õpetaja ütleb ees ja lapsed kordavad järel. Pigem on koolipäev olnud õpilase jaoks kui kummut, kus lisaks sahtlite seintele on iga sahtli vahel ka kummuti enda vaheseinad. Iga õppeaine on kui eraldiseisev üksus või sahtel, mis kuidagi teise õppeainega kokku ei puutu. Nüüd hakatakse neid vaheseinu lammutama ja järjest enam liigume avatud riiulite süsteemile – lõimitud õppele, kus on seosed kõigi erinevate õppeainete vahel. Minu usku lõimitud õppesse kasvatas vabariiklik projekt „Lugeda on mõnus“, mida 15 aastat juhtisin, ja mis 2005. aastal pälvis ka Euroopa Lugemisühingu autasu. Toona lõimitud õppest veel ei räägitud, tänasel päeval on see pidevas arutelus.
Me kõik oleme kuulnud väljendit, et õpetaja on maa sool, mida Eesti keele seletav sõnaraamat defineerib kui vaimuelu edendajat, kui vaimset juhti. L. Promet on öelnud, et maale on üheks hävimise tunnuseks see, kui õpetaja lakkab olemast maa sool. Meie võimuses on oma maad, oma riiki hoida, arendada ja edasi viia, suunates noori õppima, otsima, avastama, arenema ja kujundada õpetaja ametist positiivset suhtumist.
Kunagi ütles keegi, et kõik inimesed ei pruugi elu jooksul sattuda arsti juurde, aga kõik peavad käima koolis ja satuvad õpetaja juurde. Õpetajal on tegelikult nii oluline roll õpilase elus. Kõige pindmisena nähakse õpetaja ametis teatava õppeaine õpetamist, faktiteadmiste jagamist. Samal ajal on selle töö sisse peidetud palju enamat. Õpetaja on sageli murede kuulaja, suunaja, toetaja, julgustaja, väärtushinnangute kujundaja. Küll see on hea tunne, kui alguses nii ebakindel laps leiab ennast, avastab oma võimed ja muutub julgeks, enesekindlaks ja tegusaks. Kui suudad mõjutada oma õpilast sel määral, et ta ongi valmis tegema mõni aeg pisut rohkem tööd ja seeläbi ka õppeaines edenema, on see tegelikult suur rõõm ja parim töötasu tehtule. No ja preemia tehtu eest on kümme või kakskümmend aastat hiljem kuulda oma õpilase edusammudest. Tippsportlased, kunstnikud, moeloojad, teadlased, sotsiaaltöötajad, õpetajad. Eriti hea meel on mul nendest õpilastest, kes tänaseks ongi lõpetanud õpingud ja asunud koolis tööle õpetajana.
Õpetaja ameti juures ongi põnev see, et me saame alustada ühte protsessi aga oma töö lõplikke tulemusi näeme aastate, aastakümnete pärast. Algul rõõmustame oma õpilaste väikeste edusammude pärast. Kasvame nendega koos. Noored lõpetavad kooli, kuid sageli kontaktid õpilastega jäävad ja siis saame juba rõõmustada nende eduka karjääri üle. Selle kogemuse nimel peab olema päris pikka aega õpetaja. Neid vilju ei saa nautida, kui koolis töötada vaid mõni aasta. Samas, need viljad on eriti magusad ja selle nimel tasub olla õpetaja.
Vahest kuulen ütlemist, et õpetaja peab olema kuri. Ei. Kurjusega ei saavuta koolis midagi. Nii vähe on vaja teha, et klass kuulaks, et lapsed mõtleks kaasa, kui räägid headuse keeles, kui püüad neid mõista, näitad välja, et tegelikult hoolid ja oled valmis neid ära kuulama. Õpilaste käest vastu saab selle eest nii palju siirust, nii palju säravaid silmi, ilusat suhtlust, põnevaid vestlusi noorte inimestega.
Õpetaja amet on kõige rutiinivabam amet. Selles töös peab olema paindlik ja leplik. Ma võin hommikul tööle minna teatud ootustega, teatud plaaniga, kuid mitte ükski päev ei kulge nii nagu hommikul plaanitud. Alati juhtub midagi, alati toimub midagi. Ka ühe tunni andmisel ei saa jääda oma jäikadesse raamidesse. Iga tund on seotud hetke olukorraga. Kui ikka näed, et täna on lapsed väsinud, tuleb muuta tegevusi selliselt, et lapsed oleks kaasas, et vajalik info jõuaks lasteni. Tuleb olla hetkes ja selles hetkes loominguline. Õpetamine ei ole kindlasti õpetaja soolo klassi ees, vaid ühislooming õpilastega. Ka kahes paralleelklassis ei ole sama teema tund mitte kunagi samasugune. Selline pidev olukorrale avatud olek arendab mind ennast. See on põnev ja seeläbi on ka ise võimalik alati õppida. Usun, et õpetaja parimad õpetajad on just tema õpilased.
Õpetaja töö ei ole ainult töö oma klassiga, oma õppeainega. Kes vähegi soovib, saab proovida teha ka väga paljusid erinevaid asju, mis otseselt õpetamisega seotud ei ole, küll aga muudavad koolielu laiemalt põnevaks või paremaks. Mida ja mil määral keegi teeb, sõltub igast inimesest endast.
Õpetaja ei saa jääda kunagi seisma oma teadmistes, et käisin koolis ära ja rohkem ei olegi vaja. See on pidev õppimine, arenemine, enese arendamine. Seni kuni on lapsi, on ka tööd. COVID-i aeg oli selle kõige parem näide kui paljud kaotasid töö ja sissetuleku, oli õpetajatel tegemist küllaga.
Õpi õpetajaks, see on üks äärmiselt tore töö!