Nimi: Kairi Sosi
Gümnaasium: Tartu Jaan Poska gümnaasium
Sihtriik: Saksamaa
Väliskõrgkool: Frankfurt Hochschule für Musik und Darstellende Kunst
Eriala: instrumentaalõpe-metsasarv
Stipendiumi saamise aasta: 2022
Lõpliku lükke ja julguse välismaale minekuks andsid kindlasti paljud tuttavad, kes varasemalt olid raja „sisse tallanud”. Samuti oli ajendiks soov astuda enda mugavustsoonist välja ja enda erialane reaalsuskontroll ehk soov end erialaselt proovile panna. Frankfurdi Muusika- ja Esitluskunstide kõrgkool ja Saksamaa avar ning võimalusterohke kultuuriruum tundus valikufaasis ainuõige valik. Tegin katsed instrumentaalõppesse metsasarve erialal, kuhu mind ka vastu võeti. Hetkel õpin Esa Tapani, endise Soome Raadio Sümfooniaorkestri soolosarve käe all ning olen tänini väga rahul. Enda senise kogemuse põhjal julgen väita, et ka kõige põhjalikum välismaale suundumisega kaasnev ettevalmistusperiood ei ole suuteline Sind täielikult ette valmistama. Kui esialgsed eeldused olid, et sisseelamine võtab aega maksimaalselt paar-kolm kuud, siis praegu ütlen, et see protsess veel kestab.
Pildil: Junge Philharmonie Frankfurt RheinMain projekt koos Esa Tapaniga.
Vanasõna ütleb, et küsija suu pihta ei lööda. Olen tänulik, et minu ümber oli algusfaasis palju inimesi, kes mu lõpututele küsimustele vastata jaksasid, kui kuidagi hätta jäin. Oskus ja julgus küsida on uustulnuka kõige parem tööriist, mis veepinnal püsimise palju hõlpsamaks muudab. Küll aga küsimine võõras keeles, mida veel eriti hästi ei valda ka, on teine teema. Alustasin õpinguid ilma igasuguste kohaliku keele oskuseta. Minu üllatuseks olid samas paadis ka paljud teised uustulnukad. Ühinesin loomulikult kohe semestri algul keelekursustega, kuna üks õppimise tingimustest on siin koolis, nagu ka enamikes teistes Saksamaa kõrgkoolides, saksa keele B1-taseme sertifikaadi omamine. See ei ole oluline mitte vaid koolile, aga ikka Sinule endale, kuna õppetöö toimub kohalikus keeles. Tunne sama abitu kui vastsündinul, kes end väljendada ei oska, kui õppejõud Sinult tagasisidet ootab.
Õnneks muutub sõnade ülesnoppimine iga päevaga üha ladusamaks ning kohalikud on väga mõistvad ja abistavad, kuna isegi oma emakeelega pidevate keeleliste uuenduste tõttu hädas.
Paljud elulised asjad on omavahel tihedalt seotud. Hakkasin elupaiga intensiivsemate otsinguga pihta augusti keskel, kui sain aru, et õpilasliidu elamutes koha saamine on väga ebatõenäoline, kuna ootenimekirjas on ees 3000 noort tudengit. Frankfurdis, mis on sisserände tõttu väga multikultuurseks muutunud, on üleüldse väga keeruline elukohta leida. Elamiskoha otsimine 4h lennutunni kauguselt on aga järgmine tase, kuna enamus korteriomanik soovib tulevast üürniku siiski silmast silma näha. Seetõttu ei jäänud mul muud üle kui pill seljas ja kaks kohvrit näpus ilma ametliku elukohata minna täiesti võõrasse linna ning hakata kohapeal asju ajama. Välismaale kolimine tähendab väga palju paberimajandust, mis käib Saksamaal eriti vana kooli meetodi järgi, st. asju aetakse posti teel, mille käigus ka vahetevahel asjad kaotsi lähevad. Ilma ametliku elukoha aadressita jäävad paraku paljud asjad tegemata. Näiteks ei ole sul võimalik taotleda linna registreerimistunnistust või maksukohustuslasena registreerimise numbrit, mida on vaja, kui tekib vajadus avada pangakonto. Pangakonto puududes ei ole võimalik soetada saksa telefoninumbrit ning kohalikud üldiselt pelgavad välismaised numbreid. Nagu näha, kõik on omavahel tihedalt seotud. Viimses ahastuses peale kolme kuud otsinguit, viitekümment kirja ning paari nurjunud intervjuud õnnestus mul lõpuks tänu juhusele päris enda pesa saada. Mind ootas ees armas mööbeldamata ühiselamu korteri toakene, koos kahe teise toreda noore tudengiga. Paar IKEA mööblipoe seiklust, mille juures oli tohutu suureks abimeheks Noore Õpetlase Stipendium, kuna siia asudes ei olnud ma mööbli ostuga kuidagi osanud arvestada. Olen nüüdseks end kenasti sisse seadnud.
Kuigi kolimisprotsess oli keeruline arvan ma siiski, et sisseastumiskatsete nädal on ehk seni minu jaoks isegi kõige suurem seiklus olnud. Reisipäeval ehk päev enne esimest sisseastumiseksamit suutis süda peaaegu saapasäärde kukkuda, kui lennujaama jõudes avastasin, et olin piletid kogemata kuu aega hiljemaks ostnud. Kõik otselennud olid muidugi sellel päeval väljamüüdud ning lendamine järgmise päeva hommikul oli välistatud, kuna esimene eksam algas kell üheksa hommikul. Tekkinud situatsioon nõudis väheke improviseerimist. 6-tunnisest reisist sai 11-tunnine reis. Istusin Berliini lennu peale, millele oli veel juhtumisi üks vaba pilet. Tallinna lennujaamas tuli piiratud ajaga välja mõelda plaan, kuidas Berliinist Frankfurti saada. Valikus oli kiirrong (4h), Flixtrain (4,5h), Flixbus (7,5h) või BlaBlaCar (6h). Arvesse tuli võtta faktorid, et kiirrongi piletite hind reisipäeval on üpriski krõbe, Flixbus jõuaks pärale alles järgmise päeva hommikul ning BlaBlaCar, mis on nagu Eesti Tartu-Tallinn-Tartu Facebook’i grupp, tundus niigi ärevas olukorras liigekstreemne olevat. Minu lend väljus Eestist kell 15 ning viimane Flixtrain startis Berliinist Frankfurti kell 17:27. Ajavahe oli ainuke faktor, mis minu kasuks mängis. Tol sisetunne ütles, et halvim on juba juhtunud. Millega ma ei olnud arvestanud oli mõistagi asjaolu, et Berliini lennujaam on hiigelsuur ja ülekoormatud ning pagasi kättesaamine ei suju seal sugugi hõlpsasti. Lisaks sellele oli Berliini lend veel pool tundi graafikust maas. Nii ma sellest viimasest rongist maha jäin. Istusin Berliini lennujaamas higisena ja räsituna, oodates oma pagasit. Väljas oli 35 soojakraadi, lennujaamas ning metroos mõjus see kui saunana. Leppisin olukorraga, mõtlesin vahepeal kolm korda masti kodu poole tagasi pöörata, aga sain endast võitu ning ostsin uue pileti kiirrongile. Kartsin, et pean järgnevad 4 tundi rongis püsti seisma, kuna enamus istmed olid reserveeritud. Leidsin siiski ühe istekoha ning vajusin sinna kui värske laip maski tõttu hapnikupuuduses olles. Keha ja vaim olid küll väsinud, aga adrenaliin oli veel süsteemis sügaval sees, et magama ei suutnud ega julenud jääda. Asjade valvamine on üks suurtest üksinda reisimise võludest. Jõudsin Frankfurti veidi peale südaööd. Mind võeti vastu külma õllega nagu Saksas kohane. Iga päev valgustatakse mind uute saksapäraste kommete ning eluviisidega. Eriti huvitav on märgata kultuuriruumi erinevusi pisikestes igapäevastes toimetustes või liikumisviisides. Nagu näiteks elementaarne viisakus metroo eskalaatoritel paremale poole hoidmine, et kiirustajatel oleks võimalik sundimatult mööda pääseda või täiesti võõrale inimesele „Tschüss” ütlemine liftist lahkudes. Asjad, mille peale kodumaal inimesed sind veidrate pilkudega saadaksid.
Võimalusi on siin linnas lõputult palju ning rongiühendus teiste Saksamaa suurlinnadega on väga hõlbus. Muusikamaailmas elades pakuvad mulle enim huvi erinevad sümfoonilise muusika kontserdid. Kõige kõrgetasemelisemad kontsertüritused toimuvad siin linnas Alte Operis, mis ehitati 1880. aastal linna ooperimajaks. Kahjuks hävis originaalmaja pommitamise tagajärjel 1944. aastal nagu ka ülejäänud suur osa linnast.
Pildil: Alte Oper seest.
Kui vähegi aega leidub, käin maalapsena roheluse otsingutel. Lemmikkohaks on kujunenud Palmengarten ehk botaanikaaed.
Pildil: Palmengarten.
Mida soovitan neile, kes planeerivad õpirändesse minekut või kahtlevad, kas minna välismaale või mitte? Minu soovitus on olla veidike hulljulge ning mitte üle mõelda. Kuna tean, et see oli üks iseloomuomadustest, mis mind esmalt kahtlema pani. Rasketel momentidel sisendan endale, et alati saab taas koju tulla, kuid välismaale tuleku võimalus esineb võib olla ainult üks kord elus.
Rohkem infot stipendiumi kohta: https://harno.ee/noore-opetlase-stipendium