Viimastel aastatel on Eestis hoolimata üleilmsest COVID-19 pandeemiast toimunud mitmeid poliitilisi, ühiskondlikke või sotsiaalse õigluse teemalisi meeleavaldusi ja proteste – maskivastaste kogunemised aga ka just noorte osalejate poolest silma torganud LGBTQ õigustele ja kooseluseadusega kaasnevale pühendatud Heameeleavaldused, #BLM meeleavaldus, kliimateemalised streigid. Enamik tänavale jõudvatest meeleavaldustest saavad aga alguse internetis, enamasti sotsiaalmeedias, esmalt teemade püstitamise, siis nende raamistamise ja teema-, või tundepubliku loomise kaudu, viimaks korraldajate tööriista ja kaasatulijate mobiliseerijana. Hoolimata aktiivse poliitilise eneseväljenduse ja aktivismi osakaalu ning maine tõusust Eesti noorte seas on aktiivsed pigem vähemus, enamik langeb „valvekodanikeks,“ nimetatavasse kategooriasse (vt ka raportit “Mis on noorte osalus ja kuidas seda mõjutada”).
Noorte Osaluse Suurendamine projekti jaoks on EU H2020 Digigen raames kogutud andmete põhjal valminud uus analüüs, mis keskendub justnimelt end poliitiliselt mitteaktiivseks pidavate, eesti-, ja vene emakeelega noorte arvamustele ja hoiakutele selle osas, mis puudutab nende endi passiivsuse põhjuseid ning laiemalt sotsiaalmeedia ning poliitosaluse seoseid.
Uuritud noortele oli omane väita, et poliitika neid ei huvita, kuid sellest hoolimata on nad teadlikud rahvusvaheliste sotsiaalse õigluse liikumistega seotud teemadega, rohket (sotsiaal)meediakajastust leidvate välispoliitiliste teemadega ja mingil määral ka polariseerivate kohalike igapäevapoliitiliste teemadega. Isegi nende noorteni, kes süsteemse eneseharimisega ei tegele, jõuab sedalaadi info (nt BLM; kliima, LGBTQ jms teemade kohta, aga ka USA presidendivalimiste kohta) sotsiaalmeedia suunamudijate, sõprade ja meemide kaudu justkui „iseenesest.“
Sotsiaalmeedia ja poliitosaluse puutepunkti analüüsides eendus viis olulisemat mõtet:
- Eesti noorte jaoks olulised need teemad, mil on kõrge globaalne kandepind, kuid mis on samal ajal ka kõrge sotsiaalmeedialeviku potentsiaaliga. Seega ei eendu end poliitiliselt mitteaktiivseks pidavate Eesti noorte poliitilised ja ühiskondlikud vaated igavaks ja nõmedaks peetavast kohalikust parteipoliitikast või isiklikest igapäevakogemustest, vaid peegeldavad globaalseid ja sotsiaalmeediapõhiseid tähelepanuvoogusid.
- Noortel on sedalaadi poliitilist ja ideoloogilist sisu pea võimatu vältida, kuna see jõuab nendeni „iseenesest.“
- Ka end mitteaktiivseks pidavad noored vestlevad poliitilistel teemadel aktiivselt sõpradega, seda eriti kinnistes sotsiaalmeediapõhistest sõbragruppides ja tšättides.
- Noorte poliitiline sotsiaalmeediapõhine eneseväljendus sõltub lisaks ka sellest, kes on noorte eeldatav ja tegelik sotsiaalmeediaauditoorium, milline on noorte enesekindluse tase ja millised nende hinnangud sotsiaalmeedia aruteluruumile. Mida agressiivsemaks ja toksilisemaks peetakse sotsiaalmeediat, seda väiksema tõenäosusega soovivad ja julgevad noored enda seisukohti väljendada. Toksiline aruteluruum on noorte poliitilisele osalusele väga pärssi, uuritud noorte jaoks on sotsiaalmeedias poliitilistel teemadel arvamuse avaldamine raskem ja riskantsem kui näost näkku olukordades.
- Kui selle kohta pole meemi, pole see järelikult piisavalt oluline. Meemidel ja emotsionaalsetel kogemuslugudel on äärmiselt oluline roll noorte poliitosaluslikes repertuaarides, nii info tarbimise, keskustelude algatamise kui teemade oluliseks raamimise kontekstis.
Loe tervet raportit: