Esimene laagrilugu viib Harno peaekspert Birgit Villumi Viljandimaale Lahmuse kooli juurde, kus meid võttis vastu Tatjana Glückmann MTÜ OleLukoe-st. Konkreetne laagrivahetus keskendus erinevatele mängudele ning tol päeval olid kavas just klassikalised vanaaegsed õuemängud, mis lastes neile endale üllatuseks väga palju hasarti tekitasid.
Kuidas sa jõudsid üldse laagrite korraldamiseni?
No paistab, et see laagriarmastus oli juba ammu. Minu sõbranna Žanna on töötanud juba 42 aastat laagrikasvatajana ja varem me olime temaga koos Eesti õpilasmalevas. Elu aga tegi vahepeal omad korrektuurid, kuid kui laager on sinu missioon, siis toob see sind ikka tagasi. Juhtus nii, et Žanna ükskord murdis jala ja peale seda hakkasime rohkem koos olema, kui ma teda natukene aitasin. Siis leppisime kokku, et on aeg midagi jälle koos teha.
Mis on laagri juures sinu jaoks kõige tähtsam?
Atmosfäär ma arvan. Tunne, et sina oled elus ja sina võid muuta maailma paremaks. Sa ei pea liiga palju selleks tegema, lihtsalt sa avad selle uue põlvkonna hoopis teistmoodi. Noored annavad sulle energiat, sina annad neile oma teadmisi ja oskuseid. Nad õpetavad sind, sa õpetad neid. Koos sünnib mingi sünergia ja see on nii oluline. Paljud laagrilised räägivad, et see on nagu muinasjutt või -maailm.
Mis on laagri puhul kõige suurem mõju ühele lapsele?
Me ütleme lapsele, et ta on tähtis, et teda armastatakse, et talle on lubatud eksida. Kui me kirjutame laagri reegleid, siis ma alati ütlen, et ärge kirjutage ainult, mis on keelatud, vaid kirjutage ka seda, mis on lubatud. Näiteks eelmises teadusvahetuses oli reeglites kirjas, et katseid on lubatud teha ka valesti või ettevõtluslaagris on lubatud, et äri läheb pankrotti. Loomulikult on oluline ka see, et laagris me oleme koos – täiskasvanud, lapsed. Kõik suhtlevad omavahel. Alguses nad on väga kinnised, istuvad oma telefonis kogu aeg. Siin neil ei ole telefone ja nad on sunnitud omavahel suhtlema ning nad on avastanud, et teised inimesed on ka huvitavad.
Milline peaks olema üks tõeliselt hea laagrikasvataja?
Eelkõige peab ta lapsi armastama ning ei tohi neid karta. Kui inimene kardab, siis ta muutub rumalaks. Ta hakkab siis enda ümber kaitseseinu ehitama. Kui ta armastab lapsi ja on avatud, saab aru, et laps teeb midagi mingil põhjusel, kasvõi selleks, et tunnetada piire või et ta tunneb end halvasti mingil põhjusel või on tal halb tuju, sest tal on koduigatsus või tal ei ole oma toakaaslastega hea läbisaamine. Hea kasvataja fikseerib need probleemid ja saab aru põhjustest, miks laps üht- või teistmoodi käitub. Meil ei ole alati kõiki vastuseid ja vahel me ei ole valmis, kuidas lapsed võivad käituda. Kui oled avatud, siis leiad sa igal juhul mingi lahenduse.
Mida lapsed laagris ise kõige rohkem naudivad?
Ma arvan, et see on vabadus. Nad saavad olla nagu nad on. Nad võivad eksida, nad võivad suhelda. Vot see vabadus ja see peretunne. Kui me oleme kõik koos ja me võtame üksteist vastu ning suhtume teineteisesse austuse ja lugupidamisega, siis see on väga atraktiivne kõigi, sh täiskasvanute jaoks. See kasvatab vastutustunnet üksteise suhtes. Meil on suur meeskond ja suur pere. Mõne jaoks ei pruugi kodus seda tuge olla ning kasvataja on laagris positiivne eeskuju, kes temasse usub võib-olla esimest korda elus. Lisaks õpitakse lihtsaid asju – iseseisvus ja vastutus, millal lähed pesema, millal pesed hambaid jne. Me unustame tihti ära, et meil on väga mugav elu. Kui lapsed on metsas, siis nad ei tea näiteks, mis on mustikad ning et neid tohib süüa. Ja kui voodis on natukene liiva, siis võib-olla laps koristab selle sealt ära, et oleks mugavam magada.
Millised on need tegevused laagris, mida sa ise kõige rohkem naudid?
Mulle meeldivad psühholoogilised mängud. Eriti, kui ma kohandan täiskasvanute jaoks tehtud praktilisi tegevusi lastele sobivaks ja seletan keerulisi asju lihtsate mängude kaudu. See korrigeerib palju nende hoiakuid ja ellusuhtumist. Näiteks, kui ma seletan, et kui sa oled väsinud, siis pead puhkama. Kui ma niisama räägin, siis see ei aita. Kui me toome näite tühja patarei näitel, mille tõttu miski ei toimi, siis hakkavad nad aru saama puhkamise vajadusest. Mulle meeldivad ka öömängud, rollimängud, teatrid, kus me saame näidata mingit probleemi ja lapsed arutlevad ja vaidlevad selle üle ning pärast sa tunned, et lastel ei ole ükskõik. Mulle meeldib väga, kui me laagris õpetame midagi praktiliste tegevuste kaudu. Kuidas ma seletan, et nüüd me teeme laeva ja laeva tuleb ehitada nii? Teeme parem seda! Mulle meeldib, et laps on punktis A, sa tegid midagi ning sa said uusi teadmisi ja oskuseid ning lihtsamalt kui koolis. Ma ei ütle midagi, kool on väga vajalik, aga laagris sa õpid nii, et sa teed seda läbi mängu, sa naudid seda ja veel õpid ka midagi juurde.
Mida lapsevanemad peaksid laagri kohta teadma?
Laager on väärtuslik kogemus, mitte ainult majutus ja toitlustus ja see, et vanem tahab, et kasvatajad oleksid laste jaoks vaid animaatorid. Väärtus on just selles, et mitteformaalne õpe annab teadmisi ja oskuseid ning arendab lapsi. See on minu meelest ainuke meetod, mis töötab selliselt. Sport on hea, kool on hea, pere on super, aga mõningaid oskuseid ja teadmisi ei saa nad mitte kusagilt mujalt, kui ainult laagrist.
Laagri korraldamist toetatakse Haridus- ja Teadusministeeriumi määruse „Noorte püsi- ja projektlaagrite toetuse andmise tingimused ja kord“ alusel.
Artikli autor: Birgit Villum, Haridus- ja Noorteameti laagrite peaekspert