Artikli autorid: Ilona-Evelyn Rannala, Katrin Karu
Usaldusest laiemas vaates
Usaldus on tundlik teema, millest ühiskonnas räägitakse pigem vähe ja pinnapealselt. Eesti Vabariigi President Alar Karis ütles 24. veebruaril 2022 muu olulise seas järgmist: “Me ei oska tihti hoida suhteid lähedastega, meil napib neid, kelle poole abi saamiseks pöörduda. Sageli häbenevad noored ka abi otsida ja jäävadki endaga üksi. Kuid ennekõike ei räägi me sellest teemast piisavalt, ei mõista probleemide tõsidust ega oska märgata hädasolijad ja kipume pidama nende muret nõrkuse tunnuseks.”
Usaldus on hästi toimivateks inimsuheteks ja kooseksisteerimiseks vajalik nii isiklikus elus, töös kui ka laiemalt. Usaldusest saame rääkida erinevatel tasanditel ja kontekstis, näiteks inimeste usaldusest mõne institutsiooni vastu – politsei, presidendi, valitsuse, ülikooli või usaldusest inimeste vahel – näiteks perekonnas, sõprade seas, koolis või ka töökohal. Olulisel kohal on eneseusaldus, sest seeläbi kogeme usalduse tähendust kõige lähemalt. Eneseusaldus loob aluse headele ja hoolivatele suhetele ning saab alguse juba lapsepõlvest – keskkonnast, kus elame ja tegutseme, ning lähedastest inimestest, kes meid ümbritsevad. Kui noored ei ole kogenud usalduslikke suhteid lähedastega, siis on neil raskem usaldada ka teisi täiskasvanuid ning ühtlasi ei ole neil tekkinud kõrget eneseusaldust eduelamuste ja positiivse tagasiside puudumise tõttu. Eesti noorte subjektiivse heaolu tajumist uurides on leitud, et alates 12. eluaastast väheneb ligi pooltel noortel tunne, et õpetajad hoolivad nendest või et nendega saaks oma muredest rääkida ja abi paluda[i]. Usalduslike suhete puudumine toob pikemas perspektiivis kaasa huvi puudumise koostegutsemise vastu, aga ka võõrandumise kogukonnast ja ühiskonnast.
Uuringust praktikasse
Usaldusliku suhte loomisel on võtmeisikuks positiivne täiskasvanu, kelleks võib pereväliselt olla näiteks noorsootöötaja, huvijuht, õpetaja, treener jt.
Projekti “Noorte sotsiaalne tõrjutus” raportist “TASK-U: Noorte mitmetasandilise sotsiaalse kaasatuse dünaamiline mudel” loeme analüüsi peamise järeldusena välja, et lahendamist vajab usaldusprobleem. Usaldusprobleem valitseb noorte ja spetsialistide vahel, kuid usaldust oleks vaja ehitada ka spetsialistide endi vahel, et noore lähivõrgustik saaks tõhusamalt tegutseda. TASK-U mudeli rakendamise võimalikkust ja teostatavust uurisid Tallinna Ülikooli noorsootöö korralduse I kursuse magistrandid 2022/2023. õppeaastal aines „Noortevaldkonna võrgustikud ja arendus“. Alustuseks töötati põhjalikumalt läbi teaduslikud allikad usalduse teemal, mille põhjal sõnastati usalduse ehitamise olulised põhimõtted ja töövõtted. Seejärel uuriti disainmõtlemise metoodikat kasutades spetsialistide ja noorte arvamusi ning ootusi usalduse ehitamise osas ja arendati välja konkreetsete projektide/tegevuste ideed.
Usalduse ehitamise põhimõtted
Usalduse ehitamine algab kontakti loomisega. Selleks sobib näiteks ühine tegevus, mille käigus saab luua neutraalse ja positiivse sideme teise inimesega, maandada liigseid ootusi ja kontrolli (võimupositsiooni). Hea kontakti loomine ja selle hoidmine eeldab ühist väärtusruumi ja vastastikust tahet. Kõige olulisemad põhimõtted, mida usalduse loomisest rääkides esile tõstetakse, seonduvadki väärtuste ja isikuomadustega, milleta usaldust luua on raske. Oluline lähtekoht on siirus ja ehedus, mis käivad käsikäes huvi üles näitamise ja austusega teise inimese vastu. Huvi- ja siiruse puudumine on tajutavad. Ehedus sisaldab ka vastastikkust, s.t spetsialisti valmisolekut enda avatuseks mingil määral.
Olulisteks väärtusteks usalduse loomisel on empaatia ning hoolimine. Tõrjutusriskis noored võivad olla kogenud mitmesuguseid pettumusi, hooletusse jätmist, traumasid, mistõttu baasusaldus täiskasvanute vastu ja enesehinnang võivad olla madalad. Vajadust kogeda päriselt mõistmist ja hoolimist, tuleb seega märgata ja adresseerida. Uuringud [i] [ii]näitavad, et usalduse loomise faasis, kus noored kogevad võib olla esmakordselt, empaatiat, hoolimist ja mõistmist, võivad nad panna täiskasvanud ka n-ö proovile, et näha, kas positiivne suhtlus jääb püsima. Seega eeldab usalduse ehitamine aega, järjepidevust ning turvalist keskkonda.
Usalduse ehitamine praktikas
Peamised töövõtted usalduse loomisel on aktiivne kuulamine ja tähenduslikud vestlused. Töös tõrjutusriskis noortega on olulisel kohal ka noorte teadlikumaks saamine iseendast ja sellest, mis nende ümber ja sees toimub. Ühiselt toimuva mõtestamine ja perspektiivi seadmine on üks osa tähenduslikest vestlustest. Koos eesmärgi seadmine edasiliikumiseks on samuti vestluste ja kuulamise tulemus. Koos otsustamine tähendab ühelt poolt seda, et noored on kogu protsessi kaasatud võrdväärse partnerina, kuid teisalt ka seda, et noortele antakse vastutust ning nendesse usutakse.
Usalduse loomine kirjeldatud viisil on võrreldav mentorlussuhtega täiskasvanu ja noore vahel. Mentorlus tähendab siin eelkõige mitteformaalselt kujunevat mentorlussuhet, mis viib koos õppimise ja tegutsemiseni – olukorda, kus noored ja täiskasvanud teevad ühise eesmärgi nimel koostööd võimalikult võrdväärsetel positsioonidel ning noortel on võimalik oma elu puudutavaid otsuseid päriselt teha. Kokkupuuted kogukonnaliikmetega ja võrgustikes osalemine võimaldavad lisaks kasvatada sotsiaalset kapitali ja avavad väljavaateid järgmisteks sammudeks, eneseteostuseks ja aktiivsuseks kogukonnas. Sellist protsessi saavad edukalt ellu viia just noorsootöötajad.
Seetõttu jõudsime disainmõtlemise protsessiski ideedeni, mis keskendusid noorsootöötajatele, sh huvijuhtidele. Näiteks kui koolis noored kogevad, et nad ei saa õpetajatega rääkida või piisavalt tuge oma murede korral, siis kuidas saaks suurendada huvijuhi rolli noortega usaldusliku suhtluse loomisel, nende kaasamisel ja aktiivsel tegutsemisel kogukonnas? Kas aitaks huvijuhi rolli ümbermõtestamine koos? Või kuidas näiteks noored leiavad üles spetsialisti, kellele saab lihtsalt rääkida oma muredest? Teeme noorsootöötajad kogukonnas nähtavamaks – QR-koodiga varustatud plakatitega näiteks, millel noorsootöötaja räägib natuke ka endast.
Lõpetuseks võib öelda, et usalduse ehitamisest töös noortega on siiani räägitud tänamatult vähe ning see osa tööpotsessist on jäänud märkamata, teadvustamata ning olnud vähe väärtustatud – ka tööandjate poolt. Usalduse ehitamiseks on vaja tööprotsessidesse luua aega ning teadlikumalt ja sihikindlamalt noortega töötavaid inimesi selles ka toetada.
Hea on tõdeda, et noorte usalduse temaatikaga haakuvaid diskussioone peetakse ka uue valitsuse koalitsiooniläbirääkimistel sooviga tõsta koolikohustus 18. eluaastale. Sellega seonduvalt on koolijuhtide aruteludes välja toodud noorte koolist väljalangemise ennetamise teema, mis vajab lahendamist ja võib-olla seotud suhete ning usaldusega. Samuti on vaja lahendada küsimus, kes tegeleb noortega, kes jäävad koju ja hoiavad omaette − kas seda teeb omavalitsus, noorsootöötajad, lastekaitsetöötajad? (https://www.err.ee/1608920780/direktorid-koolikohustuse-18-eluaastani-tostmise-plaan-mojub-toorelt)
Tegevusi rahastatakse haridus- ja teadusministri kinnitatud ning Haridus- ja Noorteameti poolt elluviidava Euroopa Sotsiaalfondist kaasrahastatud programmi „Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine“ raames.
Viited
[i] Kutsar, D; Soo, K. (2020). Eesti noorte subjektiivne heaolu ja toimevõimekus. Noorteseire aastaraamat 2019/2020, lk 7−24.
[i] Rappaport, N., & Chubinsky, P. (2000). The meaning of psychodynamic psychotherapy for very low self-esteem adolescents: Therapist and patient perspectives. Psychotherapy: Theory, Research, Practice, Training, 37(4), 314-324
[ii] Shechtman, Z., & Leichtentritt, J. (2004). Affective teaching: A method to enhance classroom management. European Journal of Teacher Education, 27(4), 323-333.