Autor: Haridus- ja Noorteameti mobiilse noorsootöö peaekspert Marten Penu
Statistikaameti hiljuti avaldatud uuringu tulemused on tõstatanud tähelepanu mitteõppivate ja -töötavate noorte osas. Üles on kerkinud paras hulk küsimusi ja muremõtteid, kuid samal ajal ka lootust. Huvi teema vastu peegeldub läbi meediakanalite ja kommentaariumite, mis on positiivne, sest järelikult on antud teema ja meie noorte heaolu ühiskonna jaoks oluline.
Eelmainitud tulemuste kohaselt on meil ligikaudu 18 000 noort, kes ei õpi, tööta või koolita ennast (katuseterminiga NEET – not in education, employment or training). Ideaalmaailmas võiks see number olla ju null, kuid keda mitteõppivate ja -töötavate noorte alla tegelikult liigitatakse ning kas on õiglane neid teravate kommentaaridega laisaks nimetada?
Mitteõppiv ja -töötav noor ei istu tingimata käed rüpes kodus
Esmalt on tähtis mõista, et statistika on koostatud 15−26aastaste noorte kohta. Antud vahemikus toimub noore elus palju suuri ja olulisi muutusi: astutakse järgmisele haridustasemele, sõprussuhete muutumine, vanematest eraldi kolimine, identiteedi kujunemine, täiskasvanuks saamine, tööotsimine, pereplaneerimine ja palju muud olulist. See kõik toimub meie kiires, kriisides vaevlevas ja ärevas ühiskonnas, kus ootused on kõrged ja eksimiseks ruum justkui puudub.
Minnes täiesti rohujuure tasandile siis erinevad statistikad kinnitavad, et tõusvas trendis on ka vaimse tervise probleemide esinemine ning seda üha varasemas eas. Näiteks Eesti inimarengu aruanne 2023 toob välja, et enam kui kolmandik 11−15aastastest tüdrukutest ja viiendik poistest on kurvad või masendunud sagedamini kui kord nädalas. Lisades siia juurde ka noore taustaloo, ehk kus, millistes tingimustes ja kellega ta kasvas, siis hakkab lahti kooruma pilt, mis annab mõista, milliseid pingeid noored enda sisemaailmas võivad tajuda ja miks ühel hetkel toimub nö murdumine – soov astuda eemale koolielust või tööturult. Ikka selleks, et leida selgust iseendas.
Enam kui kolmandik 11−15aastastest tüdrukutest ja viiendik poistest on kurvad või masendunud sagedamini kui kord nädalas.
Tulles tagasi Statistikaameti tulemuste juurde siis sugugi mitte iga noor pole „lihtsalt istuv“ ja elu üle mõtisklev. Näiteks annavad statistikasse panuse ka need noored, kes on emapuhkusel (ja enne rasedust ei ole jõudnud tööl käia või kes on lapsega kodus kauem kui 1,5 aastat), töötavad või õpivad välismaal ilma sellekohast märget tegemata, on registreeritud töötuna või osalevad mõnel mitteformaalsel koolitusel.
Sildistamine ei aita
Laiemas vaates lasub noorte toetamise vastutus meil igalühel endil. Oluline on mitte maha kanda mitteõppivaid ja -töötavaid noori, sest hetkest, mil kleebime noorele külge templi „laisk“ või „saamatu“ hakkab ta seda võtma oma identiteedi osana. Seda väidet kinnitab ka Riskiredel 2023 konverentsil ettekannet teinud Aseman Lapset ry projektijuht Ronja Turkka ja Helsingi mobiilne sotsiaalnõustaja Kalle Turkka, kes on kogenud Soomes sarnast nähtust, kus noortegruppe kutsuti jõukudeks. Aga kuidas siis muuta mõtteviisi ja neid negatiivseid templeid?
Selge on igatahes, et antud olukorda võime sattuda kõik, olenemata vanusest. Ka täiskasvanud võtavad vahel tööelust aja maha, et seada oma elule uus siht ning jõuda endas selgusele.
Hinnangute andmise asemel saame olla eeskujuks, toetada ja suunata sellisse olukorda sattunud noort. Uuringud on näidanud, et töökogemuse ja hariduseta noortel on suurem risk sattuda NEET-olukorras noore staatusesse. Seega on oluline noori kaasata ja pakkuda neile erinevaid tööampse juba varajases eas. Üks hea võimalus selleks on suvised noortemalevad. Vanemad saavad oma lapsi aidata kõige paremini läbi märkamise ja toetamise, sest kodune tugi on noore tuleviku kujunemisel vundament. Kohalikul tasandil aitavad noori oma sihtide seadmisel näiteks noorsootöötaja, noorte juhtumikorraldaja, õpetaja või huvijuht.
Selge on igatahes, et antud olukorda võime sattuda kõik, olenemata vanusest. Ka täiskasvanud võtavad vahel tööelust aja maha, et seada oma elule uus siht ning jõuda endas selgusele.
Uus programm toetab mitteõppivaid ja -töötavaid noori
Haridus- ja Noorteameti eestvedamisel ja Euroopa Sotsiaalfondi toel elluviidava uue programmi eesmärk on noorsootöö ja huvitegevuste kaudu pakkuda tuge mitteõppivatele ja -töötavatele noortele. Programm kestab kuni 2029. aastani ning selle eelarve on 13,6 miljonit. Programmi üks siht on aina rohkemates piirkondades jõuda mitteõppivate ja -töötavate või selles riskis olevate noorteni läbi mobiilse noorsootöö. Mobiilse noorsootöö üks viiest osast on tänavatöö, kus minnakse sinna, kus noored on, olgu selleks tänav, ostukeskus, park vms. Peale kontakti loomist ning noore hõiveseisundi tuvastamist alustatakse temaga tööd, et suunata noor kas kooli, tööturule või end koolitama. See on protsess, mille pikkus sõltub suuresti noore olukorrast ning põhjusest, miks ta ei käi koolis või tööl. Mobiilne noorsootöö teeb koostööd ka teiste valdkondadega, et pakkuda noorele tema jaoks sobivat tuge. Kui mobiilseid noorsootöötajaid piirkonnas veel ringi ei toimeta, siis leiab noor abi töötukassast, noorsootöö spetsialistidelt või noortegarantii tugisüsteemi juhtumiskorraldajalt.
Kokkuvõttes jagan uskumust, et lihtsuses peitub võti ehk me kõik saame väikeste asjadega igapäevaselt olla nooremale generatsioonile eeskujuks. Millal sina viimati kiitsid mõnda noort või kuulasid teda ilma hinnangut andmata?
Loe lähemalt
Statistikaamet: 18 000 noort ei õpi ega tööta. Miks see nii on?