Artikli autor: Paula Joanna Sillat, TLÜ ÜTI nooremteadur
Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi projekti “Noorte osaluse suurendamine” 23. augustil toimunud arutlusseminarist noorte osaluse ja kodanikuhariduse ümbermõtestamisest võtsid osa noorte valdkonna eksperdid, ühiskonnateaduse õpetajad, noorsoo uurijad ja noored.
Seminari sissejuhatuseks tutvustas sotsioloogia professor Airi-Alina Allaste projekti käigus koondatud ideid noorte osaluse suurendamiseks ja arutleti laiemalt teemal “Mis on noorte osalus?”. Osalejad defineerisid osalust kaasarääkimise ja -tegemisena ning võimalusena noortel luua sellist ühiskonda, kus nad ise elada tahavad. Kuivõrd noorte osalemine on niivõrd mitmetahuline, tunnistasid seminaril osalejad, et mõiste defineerimine ja osalusvormide sõnastamine on keerukas. Nõustuti, et noorte osaluse definitsioon peab tulema noortelt endilt ning võtma arvesse nii noorteorganisatsioonides ja -volikogus tegutsemist aga ka teisi vähemtunnustatud osalusvorme nagu vabatahtlik töö, meeleavaldustel osalemine või sotsiaalmeedias poliitilistel teemadel kaasarääkimine.
Tartu Ülikooli kaasprofessor Mai Beilmann tutvustas oma esitluses noorte osaluse mõõtmisest, et indikaatorid, millega noorte osalust eri valdkondades mõõdetakse peavad arvestama noorte osaluse erinevate viisidega. Küsitlusuuringutesse mõõdikute valimine nii, et see arvestaks kõikide noortega võib Beilmanni sõnul aga olla keeruline, kui täiskasvanutest otsustajad ei soovi osalusvormina tunnistada vägivaldseid proteste ja poliitilist tänavakunsti, sest “see ei ole see osalus, mida me tahame”. Selle mittetunnustamine samas vähendab noorte eneseväljenduse võimalust, kuid oluline on, et noorel on võimalus eneseteostuseks vormist ja viisist olenemata.
Seminar jätkus ettekannete ja aruteludega noorte osaluse mõtestamisest ja mõõdikutest. Olulise märksõnana toodi välja koostöö valdkondade vahel ning eri valdkondade spetsialistid väljendasid, et kuigi võimalusi noorte kaasamiseks ja toetamiseks on palju, siis info liigub institutsioonide vahel halvasti ning aega ja energiat end kurssi viia ei ole igapäevaste töökohustuste kõrvalt piisavalt. Seda enam, et riiklikul tasemel neid tegevusi ei mõõdeta ega väärtustata.
Liisa Lints Eesti Noorsootöötajate Kogust tõi oma ettekandes välja, et noortega töötavad spetsialistid on oma igapäevatöös sunnitud keskenduma eelkõige sellele, mis on ametlikult ettekirjutatud, mistõttu jäävad noored tihti vajaliku toeta. Noorsootöö hindamine on arvuline ning protsessi, mis on oluline, ei hinnata ja sisuline pool jääb tähelepanuta. “See, et ma kõnnin selle teekonna noorega ei kajastu kuskil ja seda ei väärtustata,” ütles üks praktiseeriv noorsootöötaja selgituseks. Kuigi uuringutes ja spetsialistid oma igapäevatöös püüavad arvestada mitmesuguste osalusvormidega, siis ametlikult mõõdetakse noorte osalust peamiselt vaid noortevolikogu olemasoluga, kuhu kuuluvad eelkõige juba aktiivsed noored, kes on väike osa oma eakaaslastest ning noori tervikuna ei esinda. Tunnustuse ja toeta jäävad näiteks noorte omaalgatuslik osalus sotsiaalmeedias (meemide jagamine, laikimine, diskussioonides osalemine), petitsioonide allkirjastamine, meeleavaldustest osavõtmine, vabatahtlik töö. Seminaril osalejad väljendasid siinjuures vajadust noorte osaluse mõõtmine uuendada nõnda, et see võtaks arvesse tegevusi väljaspool noortevolikogusid, et noorte valdkonna spetsialistidel oleks igapäevatöös rohkem aega ja teadmisi, kuidas noorte erisugust kodanikuosalust toetada.
Päeva teises pooles arutati teemal, kuidas kodanikuharidust rohkem noorte näo järgi kujundada. Tallinna linna noortevolikogu esimees Johannes-Emmanuel Allas tõi oma ettekandes esile, kuivõrd oluline on noortele praktiliste kogemuste pakkumine. Kodanikuharidust peab ta elamise viisiks, mis peaks kujundama noortest teadlikud ja oskuslikud ühiskonnaliikmed. Allas jagas seminaril oma kogemust keskkooli ajal asendada teoreetiline õppetöö ühiskonnaõpetuse tunnis praktilise tööga osaluskogus. Ühiselt mõeldi ka võimalustele, kuidas ühiskonnaõpetuses noorte osaluse temaatikale läheneda. “Inimesed on erinevad”, ütles pikaaegselt kodanikuharidusega tegelenud osaleja, kes tõi välja, et ühiskonnaõpetuse ainekava ei ole täna enam kooskõlas õpilaste vajadustega: “Osad ei taha noortevolikogust osa võtta ja neil on selleks õigus. Kõik on head kodanikud.” Lisaks arutleti seminaril, et noorte jaoks, kes ei soovi osaluskogudes aktiivsed olla, on mitmeid teisi osalusviise, näiteks vabatahtlik töö, projekti koostamine ja juhtimine. Oluline on, et sellised tegevused on ka kooli toetatud ja julgustatud, et noortel on teadmised, kuidas nad endale sobival viisil ühiskondlikus elus kaasa lüüa saavad, et neil on võimalus omandada vajalikud praktilised oskused ühiskonnas osalemiseks.
Kokkuvõtvalt jäid seminaril kõlama mõtted, et noorte osaluse ja kodanikuhariduse ümbermõtestamine on oluline samm kaasava ühiskonna loomisel. Noorte osaluse erinevate viiside tunnustamine tõstab nii noorte kui täiskasvanute hulgas teadlikkust noorte võimalustest ja osalusviisidest, mis lihtsustab noorte kaasamist. Formaalse kodanikuhariduse laiendamine praktiliste oskustega aitab noortel mitte ainult olla teadlikud kodanikud, vaid ka aktiivsed ja kaasatud ühiskonnaliikmed. Tähtis on kodanikuhariduse arendamine ka mitteformaalses ja informaalses õppes ning sektorite ülene koostöö. Nii saame tagada demokraatia jätkusuutlikkuse ning tugeva ja mitmekesise tuleviku.
Noorteseire blogi kaasrahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist.