Kooliaasta algus on põnev ja ootusi täis, kuid see võib tuua kaasa ka ärevust ja segadust. Mõni laps kohaneb uute õpetajate, klassikaaslaste ja rutiinidega kiiresti, mõnel võtab see aega. Kohanemine uue koolirütmiga võib olla lastele keeruline, ent vahel on rahutuse või ärevuse taga sügavamad kogemused, mis vajavad täiskasvanu mõistmist.
Kui me kuuleme sõna trauma, mõtleme sageli mõnele väga raskeks peetavale sündmusele, nagu õnnetus või vägivald. Tegelikult võib trauma olla nagu nähtamatu seljakott, mis kogu aeg kaasas. Pidev hirm, üksindus või tunne, et kedagi ei huvita, kuidas ma end tunnen. Lapsed ei väljenda oma raskusi enamasti sõnades. Nad võivad muutuda pahuraks, tõmbuda endasse, klammerduda täiskasvanu külge või justkui „teha pahandust“. See on nende viis anda märku, et miski on üle jõu käiv.
Trauma ei ole ainult see, mis juhtus, vaid ka see, kuidas laps kogemust tajub. Kui laps kogeb hirmu või valu, aktiveerub tema keha ellujäämissüsteem – „võitle või põgene“ reaktsioon. Kui selline seisund kestab kaua, jääb laps justkui pidevasse häireseisundisse. Sellel on tagajärjed: ärevus ja rahutus, keskendumisraskused, äkilised viha- või nutupursked, sulgumine või liigne tundlikkus helide ja puudutuste suhtes. Oluline on mõista, et laps ei vali neid reaktsioone teadlikult. See on tema viis ellu jääda olukorras, mis tundub ähvardav või talumatult raske.
Trauma ei teki ainult suurte ja silmatorkavate sündmuste tagajärjel. See võib kujuneda ka märkamatult, näiteks korduvate väikeste kogemuste mõjul, kus laps tunneb end üksi või mitte mõistetuna. Seetõttu võib trauma avalduda väga erinevalt: üks laps reageerib vihaga, teine tõmbub endasse, kolmas otsib pidevat kinnitust täiskasvanutelt, neljas püüab iga hinna eest kontrollida ümbritsevat.
Pikaajaline stress mõjutab ka aju arengut. Kui laps on pidevas valmisolekus ohtu tajuma, keskendub aju ellujäämisele, mitte õppimisele. See takistab teadmiste omandamist, kahjustab mälu ja raskendab tunnete sõnastamist. Mõned lapsed reageerivad ohule põgenemisega (ülesannete poolelijätmine, tundidest puudumine), teised võitlusega (impulsiivsus, agressiivsus, trots), kolmandad tardumisega (eemaletõmbumine, hajevil olek, dissotsiatsioon).
Kuidas saavad täiskasvanud last toetada?
Oluline on mõista, et lapse käitumine ei pruugi olla trots ega tahtlik vastuseis. Nii kodus kui ka koolis saab last aidata, kui täiskasvanud oskavad märgata käitumise võimalikke tagamaid ja pakkuda turvalist keskkonda.
Vanema roll on pakkuda mõistmist ja empaatiat – lasta lapsel kogeda, et tema tunded on päriselt olemas ja neid võetakse tõsiselt. Turvalised rutiinid ja etteennustatav päev loovad stabiilsust. Kui muutused on vältimatud, aitab lapsele rahulikult selgitamine, mis toimub ja miks. Väga oluline on ka eneseregulatsiooni oskuste toetamine: lihtsad rahunemisviisid nagu sügav hingamine, joonistamine või liikumine annavad lapsele võimaluse oma tunnetega toime tulla. Täiskasvanu enda rahulik kohalolek on seejuures suurim eeskuju.
Trauma ei tähenda, et piire pole vaja. Vastupidi – lapsed vajavad reegleid ja piire, sest need annavad turvatunnet. Samuti on kasulik pakkuda lapsele väikestes asjades valikuvõimalusi – see suurendab kontrollitunnet ja vähendab ärevust.
Ka õpetajal on oluline roll. Klassiruumis aitab traumateadlik lähenemine vältida eksitavaid hinnanguid ja luua õppimiseks vajalik turvaline keskkond. Kui laps tõmbub endasse või reageerib ootamatult, võib abi olla sellest, kui õpetaja ei keskendu ainult korrale, vaid küsib endalt: „Mis võis selle käitumise taga olla?“ Samuti saab õpetaja kohandada õppimist väiksemateks sammudeks, pakkuda pause ja rahunemisvõimalusi ning otsida koostöös lapsevanema ja tugispetsialistidega lahendusi.
Toetusvõimalused koolidele
Haridus- ja Noorteameti Rajaleidja keskus viib ellu projekti „Traumateadliku lähenemise toetamine haridussüsteemis“. Selle raames koolitati välja 16 spetsialisti, kes viivad Eesti eri piirkondades läbi Teaching Recovery Techniques (TRT) mudelil põhinevaid koolitusi koolide ja lasteaedade tugispetsialistidele ning õpetajatele.
Projekti eesmärk on suurendada haridussüsteemi võimekust märgata ja toetada traumakogemustega õpilasi. Koolitused annavad nii teadmisi kui ka praktilisi tööriistu ning on haridusasutustele tasuta. Koolituse tellimiseks tasub ühendust võtta oma piirkonna Rajaleidja juhiga, kontaktid leiab kodulehelt.
Autor Elo Palmiste on Harno Rajaleidja Kesk-Eesti piirkonna juht. Ta tagab oma piirkonnas õppenõustamisteenuste sujuva toimimise ning teeb koostööd kohalike omavalitsuste ja haridusasutustega, et pakkuda lastele ja peredele parimat võimalikku tuge. On traumateadlikkuse koolituste läbiviija Rajaleidjas.
Illustratsioon: erakogu