Liigu sisu juurde
Menu
Haridus- ja Noorteameti blogi
  • Esileht
  • Haridus
    • Haridus
    • Ettevõtlus- ja karjääriõpe
    • Stipendiumid
    • Õpetajaamet
  • Noored
    • Noorteseire
  • Rajaleidja
  • IT ja inseneeria
    • Diginurk
    • Digiõppematerjalid
Haridus- ja Noorteameti blogi
6. veebr. 20239. veebr. 2023

Kui rahaga läheb raskeks, noorte pealt koonerdada ei tohi!

Artikli autor: Kristina Masen

Viimaste aastate kriisid on inimesed proovile pannud. Koroonaviiruse pandeemia ja sõda Ukrainas on otseselt mõjutanud nii inimeste vaimset tervist kui maailma majandust. Paralleelselt kasvab (eelkõige just noorte) mure keskkonna ja kliima pärast. Kõik need tegurid kokku on oluliselt mõjutanud noorte turvatunnet ja kindlust tuleviku osas. Langeva majanduse tuules on hakatud rääkima võimalikust uuest majanduskriisist ja vajadusest suurt majandussurutist ennetada ning kokkuhoiupoliitikaid rakendada. Juba on kuulda ka esimestest koondamislainetest [1]. Kui tulud kahanevad ja kulud kasvavad, peab loomulikult Excelile otsa vaatama, kuid selle kõige juures ei tohi unustada, et massilised eelarvekärped löövad kõige tugevamalt just nimelt noori.

Tegemist ei ole pelgalt spekulatsiooniga. 2008. aastal alanud majanduskriisi mõjud lõid tugevalt eelkõige neid noori, kes kriisiaastatel täiskasvanuks said. Kõige otsesemalt paistab noorte kehvem seis silma siis kui vaadata noorte olukorda tööturul. Kui näiteks 2014. aasta juulis oli üldine töötusmäär Euroopa Liidus 10,2%, siis noorte töötusmäär oli rohkem kui kaks korda kõrgem, tervelt 22%. Tööandja jaoks on sageli emotsionaalselt kõige kergem koondada neid töötajaid, kes on töökohal olnud kõige vähem aega, kelle pädevusi peetakse (tihti pikajalise töökogemuse puudumise eeldusel) vähemaks ja kellel pole otseselt nähtavat vastutust kellegi teise ees (pere ja lapsi). Kui lisaks halvenenud olukorrale tööturul kaovad noore elust ka mitmeid teised garantiid ja võimalused, on see aluseks pikaajalisele isiklikule kriisile, mille tagajärgede all kannavad paljud neist ühel või teisel moel tänini. [2]

Laisad lõunamaalased või nurka surutud noored?

Sellest, mida tähendab laiaulatuslike kärbete mõju ühele põlvkonnale, vaatleme Hispaania näitel. Just nimelt Lõuna-Euroopa riigid, ja Hispaania nende seas, said suurest majanduskriisist enim räsida. [2] Ka meie meedias räägiti palju tögaval toonil laiskadest soojamaalastest, kelle lapsed ei viitsi enne kolmekümnendat eluaastat kodust välja kolida. Eestlaste jaoks võõristust tekitava fenomeni tegelikke tekkepõhjuseid vaadates on olukorra üle märksa raskem ilkuda. 

Kuigi Euroopa Liit seadis riikidele ülesandeks võtta ette drastilisi samme majandusolukorra stabiliseerimiseks, jäid konkreetsed kärpekohad iga riigi enda otsustada. Hispaaniaülesed kokkuhoiupoliitikad olid sedavõrd suured, et puudutasid igati kõiki. Avalikus sektoris vähendati rahastusi sedavõrd, et nt koolides suurendati lubatud õpilaste arvu ühe õpetaja kohta, kaotati tudengistipendiume ja tõsteti õppemakse. Oluliselt vähendati tervishoiuasutuste eelarveid. Loomulikult sai räsida ka meelelahutus ja kultuur, näiteks suleti mitmeid raamatukogusid ning alles jäävate raamatukogude lahtiolekuaegu vähendati, et kokku hoida. Üleüldiselt külmutati ja vähendati palkasid. Eluasemepindade puudus oli suureks probleemiks juba enne kriisi, kuid süvenes kriisi käigus veelgi. Enne kriisi oli Hispaania välismigrantide sihtriigiks, kuid pärast seda hakkasid hoopiski hispaanlased ise mujal maailmas turvatunnet ja eluks elementaarset otsima. [2]

Õppimata ei saa, aga õppimine eriti ka ei aita

Tekkis kummaline vastuolu. Ühtpidi oli ühiskonnal ootus, et tööle saamiseks on noorel tarvilik omandada kõrgharidus ning hispaania milleniaale on nimetatud kõige parema ettevalmistatusega generatsiooniks Hispaanias, kuid samal ajal hariduse väärtus devalveerus. Isegi magistrihariduse omandamine ei taganud erialast stabiilset ja piisava sissetulekuga töökohta. Sageli hakkasid tööandjad oma huvidest lähtuvalt alalise töölepingu alusel kasutama erinevaid muid lepinguvorme (nt praktikaleping), mis võimaldasid neil maksta vähem, kohustasid tagama vähemaid tingimusi või andsid võimaluse inimestest soovi korral kiiremini „lahti saada“. Ebaõiglaste tingimustega tuli pahatihti leppida, sest inimesed sõltusid sellest vähesest. [2]

Nagu arvata võib, kannatasid kõige enam need noored, kes pärinesid juba sotsiaalselt ja majanduslikult keerulisematest oludest. Kui vanematel polnud võimalust oma lapsi õpingute ajal majanduslikult toetada, seadis see noore sundseisu, kus elamiseks ja õpingute lõpetamiseks oli tarvis käia tööl. Vahel tekkis aga sundseis, kus mõlemat korraga ei suutnud ja isegi ületunde tehes oli võimatu teenida piisavalt, et elada. „Töötasin esmaspäevast laupäevani. Ma ei teeninud kunagi rohkem kui 700 eurot. /…/ Ma hiilisin mööda metroopiiretest, varastasin supermarketitest, võtsin asju prügikastidest, sain riideid tasuta jagamispunktidest. Ma töötasin, aga ei saanud endale lubada isegi küttega üürituba,“ kirjeldab üks noor oma igapäevaseid raskuseid ja rõõmustab selle üle, et nüüd enam toimetulekuks varastama ei pea. [2]

Olukord, kus on täitmata põhivajadused, halvab inimese võime plaanida tulevikku, teha tulevikku vaatavaid otsuseid ning lükkab edasi ka iseseisva elu ja pere alustamise plaanid. Küsimus ei ole enam selles, kas saab lõpetatud kool, mis (loodetavasti) toob mõne aasta pärast parema töökoha ja majandusliku kindlustunde, vaid küsimus on ellujäämises täna. Kas üür saab makstud? Kas täna on midagi süüa? Mis saab siis kui palgamakse hilineb? Sellises stressis elamine mõjub laastavalt nii vaimsele kui füüsilisele tervisele. Kui samal ajal on ebapiisava rahastatuse tõttu kättesaamatu ka arstiabi, vaimse tervise spetsialistid ning ka tasuta võimalused meelelahutuseks, vajub inimene veelgi sügavamale auku, millest välja saamine muutub veelgi keerulisemaks. [2]

Tegeleme kriisiga enne tema algust!

Mida siit järeldada? Esiteks, soovitaksin kõigil inglise keele oskajatel võtta see aeg ja lugeda läbi artikli aluseks olev uuring, sest südamesse lõikavaid ning mõtlema panevaid kohti selles jagub. Teiseks, tänases Eestis kipub noorsootöö suuresti keskenduma koolikohustuslikus eas olevatele noortele, sest neid on lihtsalt kõige lihtsam kätte saada ning sageli ootab ka kohalik kogukond, et just selle vanuseklassiga peaks kõige enam tegelema, et nad „silma alt ära“ oleksid. Ometi toob uuring ka teravalt välja vajaduse, miks just iseseisvuvad noored vajavad rohkem tuge ja tähelepanu. Nende ellu on saabunud suuremad vastutused, kuid paradoksaalsel kombel on just sel perioodil nende kujunemises kõige vähem toetavaid spetsialiste, kedagi kes regulaarselt küsiks, kuidas läheb, pakuks vaimset tuge. Kui keegi on ametlikult jõudnud täisikka, kõrg- või kutsekooli hingekirja, ei tähenda see seda, et võime kergendatult käed „puhtaks lüüa“ ja nentida, et töö temaga on lõppenud, vaid selles perioodis vajab noor mõtestatumat tuge rohkem kui eales varem, eriti ajal, mil maailm noore ümber on niigi ebakindel. 

Küsimusele, kui keeruliseks majanduskriis kujuneb, me täna vastata ei oska, kuid selle eest, et noortele pakutav tugi tugevneks, mitte ei kaoks või nõrgeneks, peab seisma. Mõned asjad on meil paigast ära juba täna, enne võimalikku kriisi. Meil on ülekoormatud tervisesüsteem, palju tervisekindlustuseta inimesi. Värskelt on ühiskonda saabunud ukrainlased, kellele pakutav sotsiaalne tugi on kriitilise tähtsusega tuleviku ühiskonna kujundamisel. Õpetajaskond on vananenud ja pealekasvu vähe. Vähe on noorsootöötajaid ning noorsootöö arendus riigi lõikes ebatasane. Madalad on ka eelarvevõimalused. Seega, just nüüd, rohkem kui „headel aastatel“, tuleb tähtsustada panust noortesse, sest tagajärgede eest maksame hiljem rohkem. Näiteks Austraalias on välja arvutatud, et iga noorsootöösse investeeritud dollar annab hinnanguliselt 2,62 dollarit sotsiaalset ja majanduslikku kasu, sest vähendab riigi kulukoormust mujal (nt tervishoiu- ja karistussüsteemis) [3].

Ja kui sa seda artiklit loed ja mõtled, et paraku ei ole rahakotirauad sinu käes, vaid sõltuvad kellestki teisest, tutvusta antud uuringut neile, kes seda teevad. Noorte heaks!


[1] Terevisioon. (17.01.2023). “Koondamise reeglid”, URL.
https://etv.err.ee/1608853883/koondamise-reeglid

[2] Fernández-Trujillo, F., Gastaldi, P. (2022). “Generation Austerity: When governments cut budgets, young people suffer, don’t do it again.” Brussels: European Youth Forum. URL.
https://www.youthforum.org/files/GenerationAusterity.pdf

[3] Deloitte Access Economics. (2022). “Youth Work Matters Social Return on Investment Study.” Youth Affairs Council Victoria. URL.
https://www.yacvic.org.au/assets/Uploads/Youth-Affairs-Council-Victoria-Social-Return-on-Investment-Study-of-Youth-Work-Final-Report-V2.pdf

Noorteseire blogi rahastatakse haridus- ja teadusministri kinnitatud ning Haridus- ja Noorteameti poolt elluviidava Euroopa Sotsiaalfondist kaasrahastatud programmi „Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine“ raames.

Lisa kommentaar Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Sildid

digioskused digipädevus digitaalne õppevara digiõppematerjalid digiõppevara dora pluss programm e-koolikott EKKAV ettevõtlus- ja karjääriõpe eTwinning etwinningeesti haridus huviharidus Kristjan Jaagu stipendium käitumisprobleemid laagrid lapsed mitteformaalne õpe NEET-staatuses noored noored noore õpetlase stipendium noorsootöö noorsootöötaja noorte heaks noorte hääl noortekeskne lähenemine noortelaagrid noorte osalus noorteseire noortevaldkond ProgeTiigri programm rahvusvaheline Rajaleidja riskioludes noored stipendium stipendiumid Study in Estonia targalt internetis taskuhääling teeviit tõrjutus vaimne tervis õpetajad õppematerjalid õppimine välismaal

Arhiiv

  • juuli 2025
  • juuni 2025
  • mai 2025
  • aprill 2025
  • märts 2025
  • veebruar 2025
  • jaanuar 2025
  • detsember 2024
  • november 2024
  • oktoober 2024
  • september 2024
  • august 2024
  • juuli 2024
  • juuni 2024
  • mai 2024
  • aprill 2024
  • märts 2024
  • veebruar 2024
  • jaanuar 2024
  • detsember 2023
  • november 2023
  • oktoober 2023
  • september 2023
  • august 2023
  • juuli 2023
  • juuni 2023
  • mai 2023
  • aprill 2023
  • märts 2023
  • veebruar 2023
  • jaanuar 2023
  • detsember 2022
  • november 2022
  • oktoober 2022
  • september 2022
  • august 2022
  • juuli 2022
  • juuni 2022
  • mai 2022
  • aprill 2022
  • märts 2022
  • veebruar 2022
  • jaanuar 2022
  • detsember 2021
  • november 2021
  • oktoober 2021
  • september 2021
  • august 2021
  • juuli 2021
  • juuni 2021
  • mai 2021
  • aprill 2021
  • märts 2021

Kontakt

Haridus- ja Noorteamet
harno@harno.ee

Harno sotsiaalmeedias

  • Facebook
  • Twitter
  • Instagram
  • Youtube

Kontakt

Haridus- ja Noorteamet

harno@harno.ee

Haridus- ja Noorteamet (Harno) on Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusala valitsusasutus, mis tegeleb Eesti riigi haridus- ja noortepoliitika rakendamisega. Meie eesmärk on pakkuda Eesti inimestele kvaliteetseid, kaasaegseid ja kõigile võrdselt kättesaadavaid võimalusi õppimiseks ja enesearenguks. Soovime, et iga inimene saaks luua endale personaalse õpitee kogu elukaareks.

©2025 Haridus- ja Noorteameti blogi | Powered by WordPress and Superb Themes!