Birgit Villum, Haridus- ja Noorteameti laagrite peaekspert
Iga suvi külastab Harno laagrite peaekspert Birgit Villum noorte püsi- ja projektlaagreid, mida Harno ja haridus- ja teadusministeerium toetavad. Seekordne laagrikülastus viis Birgiti Võrumaale Urvaste lähistele, kus Plaani talus paarkümmend noort nautis seiklus- ja mängulaagrit maal. Just naasti ujumast ning MTÜ Õpihuvi ja Loomisrõõm laagri korraldaja Pille Raudam, kes ühtlasi vastutab ka laagri toitlustuse eest, valmistas parasjagu just ette lõunasööki, mis peale ujumist noortele marjaks ära kulus. Peale väikest ekskursiooni talu pinnal maandusime Pillega köögilaua taha.
Kuidas sa jõudsid üldse laagrite korraldamiseni?
Mina olen käinud pioneerilaagrites kogu oma lapsepõlve. Mulle väga meeldis ja ma juba lapsena panin tähele, kes mida teeb ja ma sain mingil hetkel aru, et minust saab ka laagri juht. Siis hakkasime tasapisi tegema 7-8 lapsega ja siis ma tegin dokumendid korda, olen neid juba korduvalt pikendanud. Mulle meeldib see laste vanus kuni 12 või 13 ning mulle meeldib lihtsalt lastega mängida hommikust õhtuni. Ma näen seda mängulusti lastel ja selle pärast ma teen neid laagreid – lapsed ei oska enam mängida. Annan mänguasja neile, on see pall või golfikepp, nad ei oska nendega ise midagi teha. Meie laager keskendub õpihuvile ning loomisrõõmule. Õppimine on huvitav ja loomisrõõm ehk luua – see on suur rõõm. Kogu selle nelja sõna ümber meil see asi käib.
Mis on sinu laagrite kõige tähtsam osa? Kas mängimine?
Tegelikult on kõik osad olulised, alates sellest, et sa hakkad üldse laagrit pakkuma. Ma olen pannud tähele, et lapsed peavad saama laagris hästi süüa ja hästi magada. Mängud tulevad selle kõigega kaasa. Kui laps on söömata või magamata, siis ta ei mängi. Kõhud tuleb täis parkida ja õigel ajal magama minna. Päeval neil ei ole telefone, õhtuks saavad natukeseks ajaks kasutada.
Mis on sinu meelest noortega töötamisel oluline?
Tänapäeva noorte puhul olen ma tähele pannud, et sa pead olema nähtaval ja siis tulevad na ise sinuga rääkima. Ma ei saa mitte kunagi kellelegi öelda, et mul ei ole aega või oota või mine sinna-tänna. Nad tahavad lihtsalt jutustada ja neid jutustusi on nii palju ja need on nii huvitavad – igaüks on omamoodi. Mõned on õpetlikud lood ja mõned vastupidi. Eile algas meie laager ja täna hommikul üks väike poiss tuli, et öelda, et sa oled nii hea direktor. Mina ennast direktorina üldse ei presenteerinud, aga ma olen heatahtlik kõikide noorte vastu ja ma olen nende jaoks olemas. Me saame oma laagris läheneda individuaalselt – kes on väsinud, saab lihtsamaid ja aeglasemaid tegevusi, kes tahab kiiremaid ja keerulisemaid, saab selliseid tegevusi. Meil on kõik läbi mõeldud, mis grupiga ja kuidas me edasi lähme. Lapsed tahavad lihtsalt tähelepanu ja ära kuulamist.
Milline peaks olema üks tõeliselt hea laagrikasvataja?
Inimene. Ta peab lapsi armastama. Ta ei saa teha oma tööd kohustusest, seda ei saagi teha kohustusest. Sul peavad olema mingisugused… sa ei pea olema pedagoog, ma ei usu seda. Sa pead armastama iseennast ja lapsi. Mis on oluline kindlasti – tunda laste iga ja nende iseärasusi. Sa ei saa anda 8-aastasele samu mänge ja reegleid või juhiseid samas sõnastuses nagu vanematele noortele. Meil on ju ka lisaks kakskeelseid noori. Laagrikasvataja peab olema lihtsalt heatahtlik laste vastu.
Mis muutub noortes laagris osalemise tulemusena?
Esimesel ja teisel päeval nad katsetavad oma kodupiire ning kas need siin ka toimivad. Oi, kuidas hästi katsetavad. Ja siis on meil hästi pikalt sellised sissejuhatusvestlused väikestes gruppides, et miks on vaja reegleid. Näiteks, et mina ei ole ühegi laagrilapse ema ja ei hakkagi olema ning laps on laagris, kus on laagrikord. Kolmas-neljas-viies päev juba kõik toimib, sest nad võtavad selle ühistegevuse reeglid nagu omaks. Nad toimivad nagu ühtsena, sest noored on laagris tiimidena ning nad hakkavad kokku hoidma, läbi rääkima, tiimide vahel võistlema. Üksiklapsed või erinevas vanuses lapsed ei tee neid asju tavaliselt koos. Lisaks kuulevad nad siis ka erinevaid arvamusi – meil on grupitööd, kus ma näen, et lapsed ei ole paraku saanud koolist neid oskuseid. Minu jaoks on tähtis, et grupitöös öeldakse kõikide arvamus välja, nende üle peab saama tolerantselt hääletada ning selle tulemusena hakkavad need asjad toimima. Lapsed õpivad ka kuulama. Meil on veel selline asi, et 1/3 lastest on muukeelsed. Räägime nendega eesti keeles – alguses ei ütle midagi, aga pärast juba noogutavad ja saavad aru. Kui üks lapski hakkab rääkima, siis on hästi. Laps kuuleb laagris keelt ja ta avaneb ning saab selle suhtlusjulguse laagrist.
Mida noored kõige rohkem laagris naudivad?
Nad on tihtipeale küsinud, mis järgmine mäng on ehk et milleks nad end ette peavad valmistama. See tähendab, et mängurõõm neile meeldib. Kui ma vanematega suhtlen, siis ma alati küsin, mida lapsed kindlasti ei söö, et mitte neid asju menüüsse panna. Siis noored tahavad teada, millised toidud meil on. Seejärel ma tutvustan neile seda. Kuna nad on üldiselt võõrad, umbes 4-5 tükki on varem käinud pea igal aastal, siis ma arvan, et noortele on oluline, et nende kitsas tutvusringkond ka laieneb. Et ta saab 1-2 sõpra juurde. Ei olegi vaja, et kõikidega saab sõbrad, aga kui ta leiab juba 1-2 sõpra juurde, siis see on oluline. Oleme tekitanud siin selliseid pesasid, kus lapsed saavad juttu ajada omavahel. Ma arvan, et see sõpruskonna laienemine on oluline, kuna nad ei oska seda hästi.
Lapsed tegutsemas. Foto: MTÜ Õpihuvi ja Loomisrõõm
Mida sa ise kõige rohkem laagris naudid?
Seda aega lastega, kuna ma olen selles eas, et mu lapsed on juba natuke suuremad, kui laagrilapsed. Ma väga ootan neid laagreid. Varem tegin neli korda aastas ja igal koolivaheajal, aga nüüd ma ei tee rohkem kui üks kord aastas ja ma täitsa ootan seda aega. Mulle lihtsalt meeldivad lapsed.
Kuidas lapsevanematega on koostöö?
Just eile rääkisime lastega, et kuidas nad meie laagrisse jõudsid ja siia sattusid. Mitmed ütlesid, et ema ütles, kuid väga paljud ise googeldavad välja. Noored on ise aktiivsemad kui vanemad. Lapsevanemad, kes on oma lapse esimest korda laagrisse saatnud, nemad muretsevad. Neile saab ära seletatud, et kolmandal laagripäeval juhtuvad kõik asjad, sh koduigatsus. Neljandal päeval pean olema ainult telefoni otsas ja vanemaid rahustama. Mõnel lapsel tekib koduigatsus, aga see on täiesti okei ning siis seletasingi emale, et see on okei. Väga paljud lapsed, kes aktiivsemad on või iseloomult teistmoodi, nad võtavadki laagrit normaalse suve osana. Ükskord juhtus hoopis midagi muud – laps ei tahtnud koju minna. Ema siis palus, et laps saaks jääda veel nädalaks ning ma lubasin. Tegin siis oma asju ja tema oli lihtsalt siin. See lugu jääb mulle elu lõpuni meelde. Ja kui need igatsused tulevad, siis ma iga kord räägin – ma lausa naudin neid vestlusi – et see on nii tore, et on koduigatsus – see tähendab, et lapsel on nii tore kodu ja tal on kodus hea olla.
Laagri korraldamist toetatakse Haridus- ja Teadusministeeriumi määruse „Noorte püsi- ja projektlaagrite toetuse andmise tingimused ja kord“ alusel. Kaanepildil grillivad lapsed vorsti (foto: MTÜ Õpihuvi ja Loomisrõõm).