Ühiskondlikud osalusviisid on viimastel kümnenditel muutunud. Palju räägitakse ka sellest, et noorte poliitiline aktiivsus on võrreldes vanemate inimestega oluliselt leigem. Millest see on tingitud ning millised erinevaid osalusvorme noored eelistavad, kuidas noorte häält mõistavad täiskasvanud ning milline on sealjuures noorsootöö roll? Seda kõike analüüsib lähemalt Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia kogukonnatöö nooremlektor ning Eesti Noorsootöötajate Kogu liige Lii Araste.
Noorte osalusvormide mitmekesistamine on noortevaldkonnas olnud väljakutseks pikka aega. Ilmselt ei tule suure üllatusena, et pigem sobivad n-ö traditsioonilised osalusvormid ja noorsootöö tegevused kõige enam niigi tublidele noortele, samas kui kõrvalejääjatele on olnud keerukas leida osalusvorme, mis neid paeluks.
Nagu paljud autorid varem on kirjeldanud ei tähenda see automaatselt, et noortel ei oleks soovi ühiskondlikes protsessides kaasa rääkida ning enda maailmavaadet ja seisukohti väljendada. Küsimus on eelkõige viisides, kuidas osalusest kõneldakse ja seda tõlgendatakse: sageli ei taju noored oma mitteformaalseid omaalgatusi sugugi poliitilistena. Veelgi enam, noorsootöötajadki ei pruugi märgata, et loomaõiguslus, punkbänd või koolidirektori vastu suunatud naljatlev ekspromt aktsioon on käsitletavad noorte omaalgatusena ja osalusena ühiskondlikes protsessides.
Noorte muutunud osalemisviisid ja noorsootöötaja roll
Kui kogu ühiskonna osalemisviisid on aastate jooksul oluliselt mitmekesistunud ja muutunud, siis kahtlemata on see nii ka noorte puhul. Korraldatud noorsootöö kõnetab peaasjalikult neid, kellele sobib formaalne ja institutsionaliseeritud viis. Noori, kes sel moel ka oma ideid esitleda sooviks on aga vaid 31%.
Tahes tahtmata tekib küsimus, millist rolli võib noorsootöö täita noorte elus, kellele korraldatud noorsootöö osalusvõimalused pinget ei paku? Näiteks nende jaoks, kelle hinges on kas radikaalne mäss või kes oma elustiiliga maailma parandada tahavad – näiteks noored, kes tegelevad loomade õiguste küsimusega?
Radikaalsus kui enda hääle kuuldavaks tegemine
Enda häält tehakse kuuldavaks erinevat laadi sotsiaalsete liikumiste, eristuvate tarbimisvalikute ja elustiili kaudu. Vastuolu tegelikkuse ja tajutava õigluse vahel võib ajendada noori panustama neisse elustiili valikutesse ka radikaalsel moel.
Need elustiilivalikud ei ole täiskasvanutele tuntud ja mugavad ning seetõttu peavad noored rinda pistma (häbi)märgistamise ning negatiivsete stereotüüpidega. Sageli käsitletakse eristuvat elustiili provokatiivse ning kehtivat korda õõnestavana ning sellega kaasneb moraalne paanika: tõlgendus, et ühe või teise eristuva elustiiliga kaasnev üksiknähtus on märk millestki palju hullemast.
Kuidas noorsootöötaja saab toetada?
On ilmne, et noorte valitud radikaalsemad strateegiad tekitavad enam negatiivset vastureaktsiooni. Noorsootööl on siin rohkelt võimalusi arengu toetamiseks olukorras, kus noored oma huvide ja vajadustega reaalselt on.
Igasugune sekkumine eeldab noorsootöötajalt professionaalseid moraalseid otsuseid. Lihtsalt ja inimlikult on peamine väljakutse selles, et mida me tahame, et noorsootöö siin noore toetuseks teeks, mis saama peaks, mis võiks olla noorsootöö ambitsioon?
Noorsootöö ambitsiooni neli lähtekohta
Vaadelda saab noorsootöö ambitsiooni neljast lähtekohast. Noorsootöö saab nt radikaalsemate loomaõiguslaste kui noorte omaalgatuse puhul võtta täiesti erinevad rollid.
- Käsitleda noort kui õppijat, kus noorsootöö toetab isiksuse kujundamist kehtivate normide järgi ja mõjutab noore kasvamist soovitud suunas, õpetab järgima kehtestatud norme, noorte suunamine nö õigele teele (hetkel) kehtivaid norme arvestades.
- Käsitleda noort kui tulevast toimekat ühiskonnaliiget, kus noorsootöö on tema isikliku arengu toetaja, arendades juhtimis- ja sotsiaalseid oskuseid, võimekust kohaneda ja võtma isiklikku vastutust toimuva ees, jagades soovitusi vähem kahjustavate kommunikatsiooniviiside valikuks, et hoida ära võimalikke negatiivseid reaktsioone.
- Käsitleda noort kui sotsiaalsete muutuste loojat ja tulevikutegijat, kus noorsootöö kujundab teadlikku tegutsemist institutsionaalseteks muutusteks, oleks noorsootöö osa aktsioonist. Piltlikult saaks noorsootöötaja koos noortega plakateid maalida ning initsieerida järgmiseid aktsioone.
- Käsitleda noort kui vaba mõtlejat, kus isikliku kogemuse kaudu eneseteadlikkuse kasvamise teel võiks noorsootöö roll olla reflekteerimine ning ühiskonna reaktsioonide tõlkimine.
Vältimatust lähtekohast, kus noorsootöö toetab noore omaalgatust ning loob tingimusi isiksuse mitmekülgseks arenguks, võiks olulisim ambitsioon olla viimane – toetus noorele kui vabale mõtlejale seejuures noore eest valikuid langetamata, patroneerimata ning toetades seda, mida noor juba niikuinii teeb.
Noorteseire aastaraamatu artikli ”Teismeliste radikaalide mäss või maailmaparandajate algatatud uus elustiil?” noorte loomaõiguslaste kirjeldusest selgub, et tajutud paratamatus ning soov muutuseid esile kutsuda on tekitanud noortes, vähemalt aktivismi algusaastatel, viha ja ängi, millele annab hoogu ühiskonna häbimärgistav reaktsioon.
Vastureaktsioon toodab vastureaktsiooni
Teades, et iga kommunikatsiooniakt on kahepoolne: reaktsioonile järgneb reaktsioon, vastureaktsioonile vastureaktsioon, võime juba eeldada, et mida enam noor ühiskonna jaoks harjumuslikest mustritest kõrvale kaldub, mida suuremat lärmi lööb, seda vihasema reaktsiooni osaliseks ta saab, mis ajendab teda omakorda kõvemat lärmi tegema.
Noorsootöö perspektiivist võib siin tekkida moraalne dilemma noore turvalisuse tagamise vajaduse ning noore julgustamise vahel ühiskondlikes protsessides noore jaoks sobival moel osaleda.
Noorsootöötajatel on pädevused saamaks aru, et „lärm“ iseenesest ei ole midagi ohtlikku ja professionaalsusega kaasneb mõistmine, et nii mõnigi noorte väljaastumine võib tekitada moraalset paanikat.
Noorsootöötaja roll on aidata mõista ühiskonda
Sarnastes olukordades osatakse noort toetada ning tõlkida ühiskondlikke reaktsioone noorte keelde. Küll aga ei ole mitte ülemäära kinnistunud mõtteviis, et seda „lärmi“ võib vaadelda kui noorte osalust.
Võibolla on siin veel vähe kasutatud potentsiaal noorte enamaks toetamiseks just vastupidises tõlkimises: noorte sõnumi tõlkimises vajadusel just täiskasvanute keelde.
Põhjendatud hirm saada stigmatiseeritud pärsib noore soovi oma häält kuuldavaks teha. Me püüame noorsootöötajatena julgustada noori ennast enam väljendama, leidma selleks turvalisi viise – noore toetamiseks tegeleda noorega. Lisaks võiksime noore toetamiseks tegeleda puhverdamisega, et võimalikud negatiivsed reaktsioonid oleksid väiksemad sõltumata sellest, millise kommunikatsioonikeele noor ise valib – toetades tema valikuid ning püüdes tõlkida neid valikuid oma leebel ja mõistval moel maailmale.
Kas me mõistame noorte häält?
Noorte hääl ei ole kuuldav, mitte sellepärast, et noored midagi ei ütleks või neil ei oleks midagi öelda. Noorte hääl ei ole kuuldav, sest sageli ei ole kuulajatel oskust mõista seda keelt, milles noored kõnelevad – kuulajal ei ole kõrvu.
Osundades ühiskonna kitsaskohtadele keeles, mida täiskasvanud ei mõista, võib sõnum kaduda müra sisse ning võtta noorelt soovi kaasa rääkida. Noored ei esita diplomaatilist nooti, nad ei loe läbi eelnõu muutmise eelnõud – nad kasutavad teisi suhtlusviise.
Noorsootöötaja asi ei ole neid viise kritiseerida, vaid aidata sõnum selgeks teha kuulajatele ja vajadusel võtta „vastulöök“ enda kanda. Roll puhverdada ja tõlkida, nähes näiteks ka radikaliseerunud loomaõiguslasi osalusvormina. Olles „kuuldeaparaat“ maailma jaoks on meil oluline potentsiaal noorte osalusvormide mitmekesistamiseks ning kaasajastamiseks.
Artikkel ja taskuhääling on inspireeritud „Noorteseire aastaraamatus 2019/2020“ ilmunud Airi-Alina Allaste ja Reelika Pirki artiklist ”Teismeliste radikaalide mäss või maailmaparandajate algatatud uus elustiil?” ning ilmunud Eesti Noorsootöötajate Kogu ja Haridus- ja Noorteameti noortevaldkonna teadmusringluse suurendamise partnerluse raames.
Kasutatud allikad:
- Aksen, M., Kiisel, M., Saarsen, K., Koppel, H., Jaanits, J., Tammsaar, H., Rajaveer, L., Narusson, D., Trumm, E. (2017-2018). Noorte osalemine otsustusprotsessides. Tartu: Tartu Ülikool.
- Kõuts-Klemm, R., Kalmus, V., Kutsar, D., Ainsaar, M., Beilmann, M., Kasearu, K., Soo, K. (2019). Noored ja ühiskond: osalus, rahulolu ja toimevõime, Riigikogu Toimetised.
- Allaste, A.-A., Beilmann, M., Pirk, R., Vihma, P. (2016) Ühiskondliku aktiivsusega seotud keskkondades õppimine: noorte kogemused ja täiskasvanute arusaamad. Ilm: Noorteseire aastaraamat 2016. Mitte- ja informaalne õppimine.
- Hurley, L. & Treacy, D. (1993) Models of Youth Work – A Sociological Framework. Irish YouthWork Press.