Autor: Birgit Villum, Haridus- ja Noorteameti laagrite peaekspert
Suvi on puhkuste aeg – niisamuti ka lastel ja noortel, kes sisukat koolivaheaega suvistes laagrites veedavad. Ma käin igal suvel külastamas erinevaid laagreid üle Eesti ning nüüd tahaksin neid külastusi ka kõigi Harno blogi lugejatega jagada!
2023. aasta esimene laagrikülastus viis mind Judoklubi Dokyo laagrisse Rummusaare puhke- ja spordibaasi, mis asub Kakerdaja raba vahetus läheduses. Laagrikorraldaja Jaanus Olev jalutas mulle ja mu kolleegile Laagrijuhtide Nõukojast vastu, et meid tervitada. Lastel oli parasjagu siesta ehk vaikne tund ning seega saime meie rahus laagris ringi vaadata ilma laagriprogrammi segamata.
Kui kaua oled sa laagreid korraldanud ja kuidas sa selleni üldse jõudsid?
Laagreid olen korraldanud juba 5 aastat ning algas see mu oma judoklubi loomisega. Varasemalt oli 10 aastat laagris tiimiliikme kogemus, mis oli põnev ja hoopis teistsugune. Minu meelest on laager olulisim lüli, mis aitab kaasa judokate nö vennastumisele – kõik see koos elamine ja kasvamine. Laagri korraldamine ei ole kindlasti kerge ülesanne – esimesena ärkad üles, viimasena lähed magama. Lapsevanemad vajavad ka päeva jooksul tihti infot. Kui ma hakkan iga lapse kohta kirjutama tagasisidet, siis kokku läheb ikka 1,5 tundi ära. Lisaks on vaja pidada treeneritega arutelusid plaanide üle. Alguses oli esimeste laagritega närvipinge suur, kuid nüüd on kogemust piisavalt ja ei ole hullu midagi. Õnneks on meil üks treener ka EMO töötaja, kes aitab esmaabikoolitusi läbi viia – lastele see väga meeldib!
Kuidas jõuavad lapsed sinu laagrisse?
Üldiselt käivad laagris oma judoklubi lapsed ning nende sõbrad. Muidugi on meil ka võistlusrühmad, kuid laagrisse pääsemiseks ei pea kindlasti judoka olema. Varem oli meil üks laager suve jooksul ja siis jäid mitmed huvilised ikka ukse taha ka – nüüd on kolme kuu peale 3 laagrit ja need jagunevad ühtlaselt ära.
Mis on sinu laagri ja nn vabamüügilaagri erinevus?
Meil on üldfüüsilist treeningut kolm korda päevas ja vaba aega üsna vähe. Tähtis on see, et laps oleks võimalikult aktiivne ja tegus. Trennid on mitmekülgsed ja lõbusad ning arendavad lisaks ka meeskonnatööd. Muidugi lähtume lapse vanusest ja usume, et pisemate ning suurte ühised treeningud motiveerivad väiksemaid ja samas panevad ka vanemad judokad rohkem pingutama, et olla väärilisteks eeskujudeks. Igaüks teeb nii hästi kui suudab. Suurematele lastele on puhkehetk õhtul ja väikestel peale lõunat. Meil ka oma erilised rattamatkad suplema Kakerdaja järve, Tammsaare majamuuseumisse jne. Oluline on see, et hoiame oma laagrid nutivabad. Ka suuremate jaoks ei ole see probleem, sest vajadus telefoni näppida puudub, tegemist on niigi piisavalt.
Kas ja kuidas on lapsed aja jooksul muutunud?
Võrreldes varasema ajaga on lapsed nagu öö ja päev. Iga September mõtlen, et kelle ma nüüd jälle juurde saan. Iga aastaga on lastele aina raskem meele järele olla, kuna igasuguseid ahvatlusi on palju rohkem ja eks ka vanemad muretsevad üle. Viis aastat tagasi taluti laagris palju rohkem kui nüüd. Kui varem premeerisime lapsi ümber maja 20 jooksuringiga, siis nüüd mõtlevad lapsed juba viie ringiga välja, mis nad valesti tegid. Lastel on keerulisem kodust väljas ööbida, kardetakse aina enam ilma vanemateta olemist. Samas laager kasvatab ja teeb meie võsukesed iseseisvamaks ning asjalikumaks. Siinkohal soovitamegi lapsevanemate poolt rohkem meelekindlust ning julgustamist laste laagrites osalemisel.
Oskad sa öelda, mis mõju avaldab laagris osalemine ühele noore inimese elule?
Sotsiaalne võimekus, teiste ja iseendaga arvestamine. Mujalt ei saa sellist iseseisvumist koos juhendatud toega. Tihti on lapsel laagris esimesed ööd ilma oma vanemateta, seal ei saa valida toitu ja uudsena avastatakse, et iga päev peab ennast peale treeningut ka pesema. Võib öelda, et meie laagris osalemine on nagu pehme elukool.
Kuidas lapsevanemad ajaga muutunud on?
Meie lapsevanemad on muidu väga tublid ja aitavad alati, kui on midagi vaja teha – parandavad väravat või tulevad talgutele appi ning teevad ühe päevaga ära töö, mida ma üksinda ei jõuaks üldse teha või teeks pool aastat. Aga muidugi esineb ka selliseid lapsevanemad, kes on muutunud väga hellaks või lähevad kergesti ärevusse – mitmed tulevad ka kohapeale, kui mure väga suureks läheb. Meil on üldiselt nutivaba laager ja ega siin ka levi väga ei ole. Kui vanematel on väga suur soov helistada, siis olen andnud õhtuti selleks võimaluse, aga olen selgitanud, et sel ajal kui ma ühe vanemaga telefonis räägin, on terve hulk lapsi tegevuseta – siis saadakse üldiselt aru, et laagrikorraldaja ei ole lapsevanemate kasvataja. Ja kui ikka on põhjust, küll ma siis leian ka selle levi, et vanemale murest teada anda. Mul on juba valmis sõnum telefonis, mille vanematele saadan – meil on kõik hästi, jälgige Facebooki grupis meie tegevusi.
Laagri korraldamist toetatakse Haridus- ja Teadusministeeriumi määruse „Noorte püsi- ja projektlaagrite toetuse andmise tingimused ja kord“ alusel.