Millised on Eesti noorte osalusviiside trendid? Millised veebiplatvormid seda võimaldavad? Kuidas osalus suhestub (huvi)hariduse ja noorsootööga? Süvitsi mineva vaate neist küsimustest pakkus seminar „Noored ja (digi)osalus“, mis toimus Noorte Osaluse Suurendamise projekti raames. Septembrikuus tõi see kokku sotsiaalteadlased, demokraatia arendajad, hariduse ja noortevaldkonna spetsialistid.
Osaluskultuuri professor Katrin Tiidenberg tegi sissevaate uurimusse noorte osaluse olemuse muutumisest. End mitteaktiivseks pidavatele Eesti noortele keskendunud analüüs kinnitas viimastel aastatel esile kerkinud suundumust: noored tõmbavad sageli eraldusjoone parteilise tegevuse ning ühismeedia vahendusel arvamuste väljendamise vahele. Nagu näitavad ka varasemad uurimused, tajuvad noored parteipoliitikat millegi kaugena. Samal ajal elatakse meelsasti ühismeedias kaasa näiteks vähemuste õiguste eest seisjatele või kliimaaktivistidele. Seejuures ei pruugi Instagram ja teised platvormid toimida kõigest maailmavaate väljendamise vahendina, vaid ka aktuaalsete poliitiliste arutelude ja teemade esitlejana. Teisisõnu, need noored, kelle jaoks töötab ühismeedia peamise teabekanalina, võivadki olla teadlikumad ja ka rohkem huvitatud globaalsematest küsimustest kui kohalikest. See ei tähenda huvipuudust – poliitilise osalemise adumisest tähtsam on osalemine ise, väljendudes ühiskonnaasjadega kursis olemises ning puhutises tegutsemises.
Ent kuidas panna noored oma kodukoha ja -maa asjades kaasa rääkima nii-öelda ametlikke teid pidi, näiteks valimas käima? Noorte hääletamist tuleks toetada juba seetõttu, et nad kestvalt edendaksid ühiskondlikku elu. Viljakas ettepanek oli tutvustada õpilastele varasemaid kohalike omavalitsuste valimiste tulemusi, kus tuleb esile, kui suur kaal on igal valijal – on juhtunud, et võitjat lahutab kaotajast kaks-kolm häält. Nõnda võiks kummutada tunnet, et üksikisikul pole lootust suuremaid protsesse suunata.
Valimisikka jõudmise elevus
Kodukoha arendamine on kergemini mõistetav ja võib pakkuda selgemini tajutavaid tulemusi, nii võiks kohalike omavalitsuste tasand sobida noorte osaluse süvendamiseks. Teisalt võib lõhe kohaliku parteipoliitika ja globaalsete liikumiste vahel olla Eestis suurem kui näiteks põhjanaabritel. Professor Airi-Alina Allaste tõi esile, et kui Eestis üleilmsete aktivismi vastu huvi tundjad sageli eristuvad partei poliitikast, siis näiteks Soome noored kliimaaktivistid olid kohalikel valimistel väga aktiivsed, kuivõrd uskusid, et just nii saab kõige rohkem midagi mõjutada.
Hariduslik efekt on koolitunnis korraldatud valimissimulatsioonil. Õpetajakogemustega Aivi Peil Vabamust kõneles, kuidas ta korraldas klassivanema valimisi ja määras noortele hääletamise toimimiseks vajalikud rollid. Kogemus käes! Sihtasutuse Liberaalne Kodanik (SALK) eestvedaja Tarmo Jüristo sõnul võiks ideaalis saavutada, et valimisikka jõudmine tekitaks noortes samavõrd elevust kui legaalne võimalus esimest korda õlut osta. Jüristo toetus uurimisandmetele, et kord valimiskastini jõudnud kodanik leiab sinna suure tõenäosusega tee ka tulevikus.
Jutuks tuli mure, et osalemisaktiivsuse juurutamisse on liiga vähe kaasatud näiteks noortekeskusi. Teisalt aduti, et kõik noortega tegelevad koolivälised asutused ei suudaks seda ülesannet täita, kuna töötajate väljaõpe, pühendumissoov ja ajaline ressurss pole kaugeltki ühtlased. Valga noortekeskuse esindaja toonitas, et noorte köitmiseks ja suunamiseks tuleb lähtuda nende huvidest, suhelda hoolivalt ja tähelepanelikult ning kaasata neid tegevuste organiseerimisse. Sealses keskuses on korraldatud näiteks erialade ja ametite tutvustusi ning lastud noortel hallata keskuse Instagrami kontot ja püsti panna kanal Discordis.
Digiallkirjastamine polegi lapsemäng
Ka Kuressaare noortekeskus on arvestanud noortele omase sotsiaalmeediavilumusega ja tõigaga, et online-keskkond on nende elu lahutamatu osa. Lisaks Discordi kasutuselevõtule loodi seal edukas Infohundi rakendus, kus tutvustada Saaremaal toimuvaid üritusi.
Valga ja Kuressaare noortekeskuse kordaminekud tõestavad, et noorte seas menukaid veebiplatvorme saab kasutada (huvi)hariduses. Ent samavõrd läbimõeldud taktikaid läheb vaja, kui soovitakse tuua noori osalusega otsesemalt seotud veebilehtedele. Mõned arutlejad tõdesid, et Instagrami, Discordi ja TikTokiga „kodus olevad“ noored ei pruugi osata pealtnäha lihtsaid toiminguid nagu e-kirja saatmine, rääkimata digiallkirjastamisest. See tähendab, et selgitamist vajaks kasvõi portaali Eesti.ee, digiallkirjastamise ja e-hääletamise toimeloogika. Sama kehtib seminaril esitletud platvormide Citizen OSi, Rahvaalgatuse ja Proovikivi puhul. Eestis leidub piisavalt veebipõhiseid keskkondasid, mille toel noori ühiskondlikku ellu kaasata. Nüüd jääb üle vaid välja nuputada, mil moel uuele põlvkonnale kõiki neid võimalusi tutvustada ning muuta nende kasutamine selgeks, atraktiivseks ja mugavaks. Tõdeti ka, et noorte osaluse ergutamiseks võiksid kõik ’osaluse sädeinimesed’ rohkem tegutseda üheskoos.
