Disainmõtlemine on minu jaoks olnud alati termin, mida olen pidanud osaks turundusinimeste tööst. Nimetus teenusedisainer kõlab juba väga uhkelt ja nooblilt. Tänu disainmõtlemise seminarile sain esiteks teadmise, kui vähe ma varem sellest meetodist teadsin. Seejärel jõudsin arusaamani, et disainmõtlemine on noortevaldkonna edukal toimimisel ning arenemisel lausa hädavajalik. Kuidas ma küll alles nüüd selleni jõudsin? Millised mõtted võtan ma endaga teenusedisaineri teekonnale kaasa?
Noortevaldkonnas töötades on ikka ja jälle tulnud ette olukordasid, kus vaatavad otsa probleemid, millega on vaja tegeleda. Samuti on valdkond pidevas muutuses, mis tähendab ka seda, et noorte huvides tegutsevad organisatsioonid peavad olema pidevas arengus ning uuendusmeelsed. Olen noortevaldkonnas töötanud peamiselt just noortekeskustes. Noortekeskuste igapäevaelu mured ja rõõmud on saanud osaks minu elust. Noortekeskuste vajalikkuse üle on korduvalt diskuteeritud. On räägitud sellest, et noortekeskuse mudel peab muutuma ja kaasas käima noorte vajadustega. Ka mina leian, et noortekeskuste potentsiaal pole tänasel päeval täielikult rakendatud. Üles on kerkinud mitmeid küsimusi, millele olen soovinud vastuseid leida.
Kuidas peaks noortekeskus muutuma?
Kas me teame, mida noored ise noortekeskuselt ootavad ning millised on nende mõtted?
Kuidas on võimalik kaasa aidata sellele, et noorsootöötajad näeksid oma ametit atraktiivse ning väljakutseterohke töökohana?
Kas ja millised on meie võimalused noorsootööd viia läbi internetikeskkonnas?
On lihtne nende valdkondlike ja igapäevaste murede juures ennast noorsootöötajana ära kaotada. Meie valdkonnas on kaadrivoolavus suur. Põhjuseid on otsitud pikalt, aga ühtset vastust pole tänaseni leitud. On lihtne öelda, et noorsootöötajad saavad vähe palka, seetõttu nad valdkonnast minema lähevadki. Kuid ometi on neid noorsootöötajaid, kellel on tohutult suur missioon, on neid, kes on valdkonnas juba kaua töötanud. Seega võib öelda, et kuskil peab midagi ka väga hästi olema. Aga olen korduvalt mõelnud, et kuidas mitte takerduda nendesse probleemidesse? Kuidas mitte aasta-aastalt nentida, et jah, meil on sellised probleemid? Mida saan mina ära teha, et pilt muutuks värvilisemaks?
Olles äsja läbinud kahepäevase disainmõtlemise seminari tunnen ausalt, et aeg on nendele küsimustele vastuseid leida. Saan aru, et kui mina olen uuendusmeelne ja otsin lahendusi probleemidele, siis suure tõenäosusega tulevad ka teised minuga kaasa. Kuna plaanin peagi naasta koduse ema rollist taas tööle, siis teenusedisain jõudis minuni just õigel hetkel. Enne kojujäämist tundsin teatavat väsimust ja seda, et ükskõik kui palju ma endast tööalaselt annan, kerkivad ikka üles ühed ja samad tööalased mured ja probleemid. Tundsin, et tammun juba mõnda aega ühe koha peal. Magistriõpingute eesmärk oligi leida taas endas üles see noorsootöötaja, kes kunagi tööd alustas. Ehk küll pisut naiivne, aga tohutult suure usuga noortevaldkonda ning selle arengusse. Leian, et on aeg leida taas üles usk, et minul endal on võimalik väga palju ära teha. Seni on õpingud mind sellele eesmärgile lähemale viinud ning just disainmõtlemises näen ma üht suurepärast tööriista, millega süstida seda usku ka minu teekonna kaaslastesse.
On väga oluline, kelle ma endaga teele kaasa võtan. Usun siiralt, et koos oma kolleegidega saame luua endale just sellised noortekeskused, kus noortel on päriselt ka hea olla. Sellised keskused, mis vastavad täpselt noorte vajadustele ning kus töötavad professionaalsed noorsootöötajad, kes naudivad oma tööd. Jah, mul on natukene hirm disainiprotsessi läbiviimise ees. See hirm tuleneb sellest, et kas mina suudan disainiprotsessi kogemuse muuta oma meeskonna jaoks sama põnevaks ja elamusterohkeks, kui oli minu kogemus? Kas ma suudan kogu meeskonna endaga kaasa tõmmata ning neid sütitada koos mõtlema ja lahendusi leidma?
Jättes kõrvale kõik hirmud, on aeg teele asuda. Kui kaaslased on teekonnale leitud, siis tuleb meeles pidada, et ei tasu hüpata kohe järeldustesse. See on minu, kui teenusedisaineri, kõige suurem ohukoht. Kipun ikka juba alguses lahendusi otsima. Seda erinevates eluolukordades. Olen juba alguses tohutult enesekindel, et tean juba lõpplahendust. See sai mulle disainiprotsessi juures väga selgelt arusaadavaks, et algusest ei ole võimalik hüpata lõpplahenduseni. Mõtted alguses ja lõpptulemused olid omavahel väga erinevad. Samuti pean meeles pidama, et läheneda probleemidele kui puhas leht, isegi, kui tegelikult nii ei ole. Kogu protsessi juures märkasin ma endas esile kerkivat mõtet, et ma olen selle teemaga juba nii kaua tegelenud ja arvasin teadvat, kuhu me täpselt liikuma peame. Õnneks sattusin väga loovasse ning toetavasse meeskonda, kus üheskoos suutsime siiski oma teadmised ja ebaõnnestumised kõrvale jätta ning uudishimulikult koguda juurde ka teiste teadmisi, et probleemiga paremini tegeleda. See viis mind omakorda selleni, et üksi pole kunagi võimalik nii edukalt teenust disainida, kui meeskonnas. Kui üksi on võimalik teekonda suunata endale sobivas suunas, siis koos tehes peab see teekond liikuma just ühises suunas. Ka lõi minus korduvalt välja hirm, et äkki me ei leiagi lahendust. Korduvalt leidsin ma ennast mõtlemas, et see või teine või kolmas lahendus ei tundu piisavalt hea ja ei sobi. Aga kuni see on vaid mõte minu peas, mitte järgi proovitud meetod, siis puudub sellel murel tegelik alus.
Oma tugevusena tajusin, et olen meeskonnatöötaja ja mulle sobis see vorm. Tundsin ennast meeskonnas enesekindlalt ning suutsin ennast tavapäraselt loovamalt väljendada. Samuti leidsin ma endas taas üles selle pühendumuse ja kire, mis mul minu töö vastu on olnud. Ma tõepoolest tundsin, et ma hoolin sellest, et meie tiimi probleem leiaks lahenduse ning sain aru, et see põlev leek minu sees ei ole kadunud. Leian, et mul on palju tahtmist ja soovi panustada just probleemide lahendamisse, leida ja arendada oma valdkonda. Usun, et väga palju häid asju sünnib suure soovi ja teotahte pealt.
Minu jaoks on kõige suurem üllatus antud seminari läbimise järel just see, kui lihtne on tegelikult muutust luua. Jah, protsessi käigus tuleb korduvalt välja astuda oma mugavustsoonist ja visata kõrvale oma varasem pettumus ja tunded, aga seejuures on mul usku, et just seeläbi on võimalik palju muuta. Aga miski pole lahendamatu. Olen otsustanud, et ei soovi enam järjepidevalt kurta, et mis on meie valdkondlikud probleemid ja kuidas noortekeskustes võiks asjad paremini olla. Minu meelest disainmõtlemine toetub suuresti vanasõnale “Kus viga näed laita, seal tule ja aita”. Just see mõte ongi see, mille ma endaga sellele teekonnale kaasa võtan. Ja muidugi tohutult vahva kogemus kogu protsessi kogemise näol. Olen siiralt õnnelik, et olen leidnud endale oma töö jaoks väga vajaliku töövahendi ning soovin seda kanda tulevikus endaga kaasas. Küsimusi ja hirme sai kogemust analüüsides välja toodud omajagu. Mis ma siis nende kõigega peale hakkan?
Koju jätan!
Hakkame disainima!
Kerttu Brandmeister