Pildid: erakogu
Stipendiaat: Mikk Viilukas, Tartu Ülikoolis saksa keel ja kirjanduse bakalaureuse õppekava
Stipendium: väliseestlaste õpingute toetamiseks Eestis suunatud stipendiumiprogramm
Mikk Viilukas on sündinud ja kasvanud Austrias, kuid õpib alates 2020. aastast Tartu Ülikoolis saksa keele ja kirjanduse õppekaval. Õpinguteks saab ta Haridus- ja Noorteameti vahendatavat stipendiumi, mis on suunatud väliseestlaste õpingute toetamiseks Eestis.
Oma teekonnast Eestisse õppima räägib Mikk nii:
Kuna olen Austrias sündinud ja üles kasvanud, piirdus minu varasem suhe Eestiga peamiselt suvitamisega, vahel käisin oma siinsel perel külas ka talvevaheajal. Pärast gümnaasiumi lõpetamist läbisin Austrias ajateenistuse ja seejärel otsustasin tulla õppima Tartu Ülikooli. Nii jõudsingi Eestisse 19-aastaselt. Nüüdseks olen siin elanud ja õppinud kaks ja pool aastat.
Otsus Eestisse õppima tulla oli poolenisti spontaanne: teenisin veel viimaseid kuid sõjaväes, kui mõtlesin Tartu Ülikooli kandideerida. Saades teada, et mind on vastu võetud ja mulle on õppekoht olemas, oli selge – kolin Eestisse. Ma ei olnud ju kunagi varem Eestis olnud üle viie nädala järjest ja seda ainult suvevaheaegadel, kuid tundsin, et Eesti on sama tähtis osa minu identiteedist kui Austria. Minu Austria perele tuli see küll veidi ootamatult ja mõnes mõttes ka šokina, aga vaid kaks ja pool aastat hiljem on nad selle „uue“ olukorraga juba peaaegu harjunud.
Minu elu Eestis on seni olnud kogemusterikas ja põnev. Väljakutseid ja naljakaid seiku on ette tulnud nii ülikoolis kui eraelus, sest kuigi minu suviste lapsepõlvekogemuste põhjal tundus alguses, et eestlased ja austerlased üksteisest kuigipalju ei erinegi, siis argiseks situatsioonikoomikaks on nende kahe kultuuri ristumispunkt täiesti piisav.
Kõige rohkem vajas esialgu harjumist eestlaste kinnisus.
Esimestel päevadel, kui ma ülikoolis veel kedagi ei tundnud, avastasin klassiruumi ukse taha jõudes, et koridor on inimesi täis. Aga üksteisega ei suheldud ja kõik oli imelikult vaikne. Selge, mõtlesin, ju siis on klassi uks lukus. Lõpuks saabus kohale õppejõud, avas ukse, ja terve koridoritäis inimesi hakkas klassi valguma. Nii juhtus mitu päeva järjest. Ja eeldades, et teised tudengid on juba ust proovinud, ootasin ma iga kord koos nendega, ise alati imestades: mis nipiga õppejõud selle ukse nii imelihtsalt alati lukust avab, nagu nõiaväel. Kuni ma ükspäev otsustasin olla austerlane, ja veenduda ise, kas uks on ikka päriselt lukus. Muidugi ei olnud! Kui ma ukse lahti tõmbasin ja hakkasin sisenema, seisis korraga terve rida tudengeid mu selja taga, kes kõik tahtsid samuti klassiruumi saada. Ja nii jäigi see tükiks ajaks: seni, kuni mina ust lahti ei teinud, ei tulnud keegi kursusekaaslastest selle pealegi, et võiks ise seda teha või vähemalt proovida ust. Austerlased oleks kohe esimesel päeval välja selgitanud, kas uksed on kinni või lahti, ja võimalusel auditooriumis omale kohad sisse võtnud.
Mu lemmikkoht Eestis on kindlasti meie suvemaja Haapsalu lähedal. Seal olen väiksest peale oma onu, vanaema ja teiste sugulastega palju aega veetnud ja merel käinud.
Väliseestlaste õpingute toetamiseks Eestis suunatud stipendiumiprogrammi kohta loe pikemalt Harno kodulehelt.