Harno koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga tunnustas veebruaris “Noorte Heaks Tänu” galal noortevaldkonna parimaid 11 kategoorias. Aasta noorsootöötaja tunnustuse pälvis Maarja-Liisa Lepsalu, kes on Toila valla spordi- ja kultuurikeskuse noorsootööjuht ning Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse avatud noorsootöö ekspert. Haridus- ja Noorteamet tegi parimast parimaga intervjuu.
Palju õnne Aasta Noorsootöötaja tiitli puhul! Mida see tunnustus Sinu jaoks tähendab ja milliseid mõtteid või tundeid see Sinus tekitas?
Aasta Noorsootöötaja tunnustus tuli minu jaoks märgilisel hetkel – ajal, mil Toila valla noorsootöö identiteet kirjutab oma viimaseid peatükke ning ees seisavad muutused seoses haldusreformi ja liikumisega Jõhvi valla koosseisu. Ma tunnen, et selle tunnustusega kaasneb vastutus. Vastutus tagada, et noorsootöö kvaliteet ja järjepidevus meie noorte jaoks ei katkeks, vaid kohaneks muutustega. See tunnustus annab mulle kindlustunde, et minu mõtteviis ja meetodid noorsootöö edendamisel on tulemuslikud. Noorsootöö edukus ei sõltu aga kunagi ainult ühest inimesest – see saab toimida ja areneda ainult seal, kus selle töö väärtust mõistetakse. Ma olen tänulik, et mind ümbritsevad meeskonnad, keda ühendab mõtteviis – kas võtame ette täie pühendumusega või üldse mitte. Ma olen tänulik, et saan edendada noorsootööd Toila vallas – omavalitsuses, kus noorsootöö väärtustamine on olnud mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.
Kui peaksid end tutvustama kolme olulise märksõnaga, mis Sind ja Sinu tööd kõige paremini iseloomustavad, siis millised need oleksid ja miks?
Olen enda jaoks mõtestanud, et noorsootöötajana olen arengupartner – keegi, kes toetab, suunab ja loob võimalusi, et noor saaks avastada oma tugevusi, kujundada oma identiteeti ja võtta vastutust oma valikute eest. Minu roll ei ole ette öelda, milline peaks olema noore teekond, vaid aidata tal leida oma tee, pakkudes sealjuures keskkonda, mis toetab katsetamist, eksimist ja õppimist.
Noorsootöö on pidevas muutumises ja selle edukus sõltub kohanemisvõimest ning tahtest leida lahendusi ja murda harjumuspäraseid mustreid. Noored, kellega töötan, mõistavad, et nende hääl ja teod loevad ning et nad ei pea ootama muutust väljastpoolt, vaid võivad ise olla need, kes muutust loovad.
Kõige selle juures on järjepidevus kriitilise tähtsusega. Noorsootöö tegelik väärtus ei avaldu nädalate või kuude, vaid aastate jooksul. Minult on küsitud, kui kaua ma jaksan noortega võidu joosta. Aga kui ma ei jaksaks, ei näeks ma neid muutusi, mida noorsootöö loob. Kui ma alustasin Toila valla noortega tööd, olid paljud neist alles algklassides. Täna on neist sirgunud noored, kes juhivad ja kujundavad noortevaldkonda oma kodukohas – nad tegutsevad noortevolikogus, algatavad projekte, võtavad sõna olulistes aruteludes ja esindavad oma eakaaslaste huve. Nad ei ole pelgalt osalejad, vaid aktiivsed muutuste elluviijad, kelle tegutsemine mõjutab mitte ainult nende enda tulevikku, vaid ka laiemalt kogukonna arengut. Nad teevad rohkem, kui nende vanuselt sageli oodatakse – mitte seetõttu, et keegi neilt seda nõuaks, vaid sest nad tajuvad, et nende hääl, teod ja valikud loovad tegelikku muutust.
Noorsootöötaja rolli jõudmiseks on igal inimesel oma tee. Kuidas leidsid Sina enda kutsumuse noorsootöös? Kas oli mõni konkreetne hetk või kogemus, mis Sind sellele teele suunas?
Ajas tagasi mõeldes tajun selgelt, kuidas üks juhuslikult avanenud uks võib viia teekonnale, mis kujundab tervet elu. 2010. aastal kutsus Eesti Energia ellu koolinoorte ettevõtlikkusideede arenguprogrammi Entrum, mille infotundi meid koolis suunati – osaliselt vabatahtlikult, osaliselt kohustuslikult. Tol hetkel ei osanud ma veel aimata, et see kogemus saab olema minu edasise elu pöördepunkt. Midagi selles infotunnis aga kõnetas piisavalt, et koos klassikaaslastega otsustasime programmi registreeruda.
Läbi aasta kestnud inkubatsiooniprogrammis töötasime meeskonnana välja oma ettevõtlikkusidee – meie eesmärk oli toetada Kohtla-Järve loomadevarjupaika ja tõsta kogukonna teadlikkust nende tegevusest. Programmi finaalgalal pälvis algatus eripreemia – see edukogemus tiivustas juba teadlikumalt otsima uusi võimalusi eneseteostuseks ja viis mind kokku toonase piirkonna noorsootöötajaga, kellest on tänaseks saanud minu hea sõbranna ning nõuandja. Peagi liitusin maakondliku noortekoguga, kus mõistsin veelgi selgemalt, kui suur jõud peitub noorte aktiivses osaluses ja kui määrav roll on noorsootööl nende toetamisel ning arengu suunamisel. Kui saabus aeg otsustada edasine haridustee, oli mul kaks valikut – noorsootöö eriala TÜ Narva Kolledžis või noorsootöö eriala Tallinna Ülikooli Pedagoogilises Seminaris. See oli hetk, kus minu teekond noorsootöös muutus teadlikuks valikuks. Täna tagasi vaadates tean, et kõik need tol hetkel juhuslikuna näivad kogemused olid tegelikult osa suuremast mustrist, mis on toonud mind siia, kus ma olen täna.
Oled Ida-Virumaa noorsootöö eestvedaja ja paljude oluliste algatuste taga. Mis Sind enim motiveerib ja sütitab, et noorte heaks aina uusi lahendusi välja töötada?
Ida-Virumaa, kui paik, on osa minu identiteedist. Minu suurim soov on, et siinsed noored tunneksid sama. Ma ei taha, et noored tunneksid, et nad peavad siit lahkuma, et oma elus kuhugi jõuda. Ma soovin, et nad läheksid maailma avastama mitte põgenemisvajadusest, vaid teadlikust soovist. Et nad võtaksid kaasa oskused, kogemused ja avara mõtteviisi – mitte selleks, et siia enam mitte kunagi tagasi tulla, vaid selleks, et ükskord naasta ja anda kogutud teadmiste ja kogemustega panus oma kodukoha arengusse.
Mina olen seda teekonda juba käinud – lahkunud, kasvanud ja naasnud –, sest ma tean, et Ida-Virumaa on täis võimalusi, mis ootavad ärakasutamist. Mind motiveerib ja sütitab see, et noorsootöö kaudu saan kujundada keskkonda, kus noored tunnevad, et nende arvamus loeb, nende teod loovad ja nende tulevik Ida-Virumaal ei ole piirang, vaid võimalus. Noored, kes tunnevad, et nad kuuluvad siia, julgevad ka ise oma kogukonda ja selle tulevikku kujundada. See on minu jaoks oluline.
Millised on Sinu kõige olulisemad ja südamelähedasemad saavutused noortega töötamisel? Kas mõni projekt või algatus on eriti eredalt meelde jäänud?
See on noor, kes on täna ise lapsevanem ja kes ei kõnni lihtsalt mööda, vaid peatub, et rääkida. Mitte ainult hetke viisakusest, vaid päriselt. Jagada oma argipäeva, meenutada noortekeskuse aegu ja neid hetki, mis tema jaoks midagi olulist tähendasid. Või introvertne noor, kelle puhul tean, kui tohutult ebamugav on tema jaoks suhtlemine – ükskõik kellega, ükskõik millisel teemal. Noor, kes alati hoiab distantsi, pilk kaugusesse suunatud… kuni ühel päeval vaatab ta sügavalt silma ja ütleb: „Sa oled minu eeskuju“.
Just need mõneti ootamatud hetked on need, mis teevad noorsootööst midagi, mille tegelik väärtus avaldub aastate pärast, kui noored, kellega oled koos kasvanud, annavad sulle tagasi hetked, mis kinnitavad, et kõik see oli seda väärt.
Projektidest on mul südames mobiilse noortekeskuse rajamine. Noorte algatus, mis esialgu tundus nii hullumeelne, et isegi mina ei uskunud selle õnnestumisse. Aga noored uskusid ja täna on see tulemus saanud rahvusvahelist tunnustust. See on ehe näide, et kui noortele anda ühtaegu vabadus, vastutus ja võimalus päriselt luua, suudavad nad palju enamat, kui me täiskasvanutena sageli eeldame.
Noorte omaalgatus ja ettevõtlikkus on teemad, millega oled palju tegelenud. Milliseid positiivseid muutusi oled noorte seas märganud just nende pädevuste arendamisel?
Noorte omaalgatus ja ettevõtlikkus ei tähenda ainult projektide algatamist, kuivõrd mõtteviisi kujundamist. Näen, kuidas noored, kes varem kahtlesid endas või kartsid eksida, muutuvad julgemaks – nad võtavad initsiatiivi, katsetavad ja õpivad oma kogemustest. See enesekindlus, riskijulgus ja valmisolek avalikult esineda, dialoogi astuda, kandub edasi ka igapäevaellu, kooli ja tööellu. Mida rohkem noored tegutsevad, seda enam tajuvad nad ka oma mõju kogukonnale. Nad näevad, et nende teod loovad reaalseid muutusi – olgu selleks kas või väikseim algatus, mis teeb kellegi päeva paremaks, või suurem projekt, mis toob kasu kogu piirkonnale.
Noorsootöötajad puutuvad kokku väga erinevate väljakutsetega. Milliseid probleeme või kitsaskohti pead praegu noortega töötamisel kõige suuremateks?
Noorsootöötajana tunnen üha enam, et üks suuremaid väljakutseid ei ole seotud mitte noortega, vaid probleem on selles, et riigitasandil puudub poliitiline tahe noorsootööd väärtustada. Noortevaldkonna strateegilistes dokumentides räägitakse ilusatest eesmärkidest, kuid reaalne praktika on midagi muud. Riik ei saa peituda väite taha, et noorsootöö korraldamine on kohalike omavalitsuste vastutusala, sest kui haridussüsteem on riiklikult reguleeritud, sealhulgas kindlaks määratud õpetajate kvalifikatsiooninõuded ja palgamudelid, siis miks ei rakendata sama lähenemist noorsootöö puhul? Kui formaalhariduses on õpetajate roll ja pädevused selgelt määratletud, siis noorsootöö puhul valitseb justkui arusaam, et “igaüks võib seda teha”.
Ka noorsootöö on haridus, lihtsalt mitteformaalses vormis. See on süsteemne ja eesmärgistatud õppeprotsess, mis toetab noorte üldpädevuste arengut ning avardab nende silmaringi viisil, mida koolikeskkond sageli ei suuda pakkuda. Tänane olukord on ebavõrdne. Ühes omavalitsuses on noortel ligipääs kompetentsete noorsootöötajate juhitud võimalustele, mis aitavad neil avastada oma tugevusi ja arendada eluks vajalikke oskusi. Teises omavalitsuses on noorsootöö taandunud lastehoiuks, mille ainus eesmärk on hoida noori tänavalt eemal. See ei ole õiglane ega jätkusuutlik. Noortel peab olema võrdne ligipääs kvaliteetsele noorsootööle sõltumata nende elukohast, ja see saab toimuda ainult juhul, kui riik astub otsustavalt mängu.
Väärtustamine ei võrdu raha. Kui valdkonna eest vastutav minister peab enesestmõistetavaks õpetajate tänamist õpetajate päeva puhul, siis miks ei kohaldata sama loogikat ka noorsootöötajate puhul? Kui haridusteemad meedias keskenduvad peamiselt koolisüsteemile, siis kuidas saab laiemate õppimisvõimaluste pilt ühiskonnas üldse nähtavaks? Kui riik ei sekku ja ei kehtesta selgeid kvaliteedinõudeid, siis saadab ta selge sõnumi – noorsootöö ei ole oluline. Ja see on täna meie suurim väljakutse.
Oled aktiivselt seotud ka noorsootöötajate professionaalse identiteedi kujundamisega. Kuidas saaksime veel paremini esile tõsta noorsootöötajate väärtust ja mõju ühiskonnas, nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil?
On aeg, et noorsootöö saaks koha riiklikus haridusdebatis, meedias ja poliitilistes otsustes. Noorsootöötajate väärtustamine algab otsusest kehtestada selged kvalifikatsiooninõuded ja palgamudel, mis asetaks nad haridussüsteemis õpetajatega võrdsele tasemele.
Noorsootöötaja töö on täis kirge ja pühendumust, kuid sellega võib kaasneda ka läbipõlemise oht. Millised on Sinu nipid, et hoida inspiratsiooni ja energiat, aga samas vältida ületöötamist?
Minu suurimaks jõuallikaks on minu pere, kelle toetus aitab mul pühendunult oma tööd teha. Annan endast parima noorte heaks, kuid samas väärtustan ka hetki, kus saan teadlikult lihtsalt molutada.
Kui saaksid anda ühe olulise sõnumi või soovituse järgmise põlvkonna noorsootöötajatele, siis mis see oleks?
Mõtesta enda roll ja sõnasta oma väärtus. Noorsootöö mõju ei ole paraku iseenesestmõistetav – see tuleb nähtavaks teha. Kuidas sa enda või oma noortekeskuse rolli kogukonnas ja kohalikus omavalitsuses määratled? Kui sul ei ole sellele selget vastust, siis kuidas saavad teised mõista, miks sa oled oluline või see töö mida igapäevaselt teed kannab laiemat väärtust?
Küsimusi küsis Kadri Koort-Kauniste. Kaanefoto autor Rasmus Kooskora, teised pildid erakogu.