Lihtne on tunda sümpaatiat noorte vastu, kes on tublid. Nad on päästnud uppujaid või tulnud rahvusvahelisel olümpiaadil kõrgele kohale. Nad korraldavad kliimavastaseid meeleavaldusi või loovad eduka õpilasfirma. Nad on hakkajad, targad ja terased. Me loeme ja kuuleme nendest ja meil on nende üle hea meel. Aga on ka teistsuguseid noori.
Neid jälitavad erinevad probleemid ja me valutame südant, kui loeme neist meediast, mõtiskledes, mis läks valesti ja kes vastutaks. Selle peale võib tekkida kiusatus näpuga näidata, süüdistada vanemaid või noort ennast, abstraktset süsteemi, julmust ühiskonnas, aga lahenduste pakkumisel jääme pahatihti hätta. Nende kahe pildi vahele mahub aga terve meretäis noori, kellest me nii palju ei kuule. Nad ei ole teinud suuri pahandusi, aga nad ei hiilga ka ordenisaajate ridades.
Ehkki kõik noored väärivad märkamist ja tähelepanu, otsustasime Tallinna Ülikooli ja Harno ühisprojektis tähelepanu pöörata sellest meretäiest ühele grupile: neile, kes kipuvad jääma hätta koolis või tööturul. Anname aru, et see grupp pole ühtemoodi – igal noorel on oma lugu ja põhjused, miks üks või teine uks on tema selja taga sulgunud. Tahaksime heita pilgu nende uste taha ja uurida, kes neid uksi võiks paotada ja kuidas see käib. Ka ei pruugi noor püsida selle suletud ukse taga läbi elukaare, noored liiguvad ühest toast teise ning võivad ühel hetkel muutuda abivajajast käe ulatajaks. Teame, et ka hättasattunud noorte seas on südikaid noori, kelle tarmukus ja vastupidavus ei jõua küll leheveergudele, ent kes siiski suudavad poriselt teelt mitte lompi kukkuda ning püsida sitkelt rajal. Nendest lugudest teame palju vähem, ent just neist peaksime rohkem kuulma, et mõista, kuidas aidata noori saada täisväärtuslikeks ühiskonna liikmeteks ja küpseteks eluga toime tulevateks täiskasvanuteks.
Noorte eripalgelised näod
Mistahes grupist (noortest, vanuritest, rahvusvähemustest vm) kuuleme ikka rohkem siis, kui nendega seonduvalt tekib mõni probleem. Uurijate ülesanne on aga näha neid gruppe pikemas ajaperspektiivis, vaadates, kuidas keegi probleemini jõudnud on. Piltlikult öeldes peame nägema põhjuseid, miks noor satub käänulisele, jäisele või porisele teele, sest käte laiutamisest või näpuga näitamine siis, kui teekond pooleli on jäänud või noor eksinud, ei aita. Meil kõigil on erinevad algus- ja sihtpunktid. Teekaaslasi ja sõiduvahendeid vajame me aga kõik, et leida üles just need rajad, mis meid köidavad. Mõnele meeldib kulgeda kaunil järvevaatega metsarajal, teisele kihutada sirgel kiirteel, aga ikka juhtub, et eksitakse, satutakse libedale teele või koguni kraavi.
Noorsoosotsioloogias ning noorsootöös räägitakse tõrjutusriskis noortest, kelle all mõistetakse sageli neid, kes on langenud välja tööturult või haridussüsteemist. Selliseid noori nimetatakse NEET-staatuses (ingl k Not in Employment, Education or Training) olevateks noorteks ja neile on suunatud mitmeid programme, et neid n-ö „rajale“ tagasi juhatada, suunata nad taas kooli või leida neile tööots. Kuigi selliste programmide vajalikkuses ja tõhususes ei kahtle keegi, on sellisel lähenemisel mitmeid „aga“sid, millele tahaksime tähelepanu juhtida. Ühelt poolt võivad NEET noorte staatusesse sattuda palju neid, kes võtavad näiteks vaheaasta pärast keskkooli või kahe õpingutsükli vahel, kasutades aega reisimiseks. Neil on piisavalt majanduslikke ressursse kas vanematelt või kuskilt mujalt, et selliseid eneseotsinguid ja rändamisi ette võtta. Teisisõnu on nad kaldunud küll teelt kõrvale, ent neil on siiski taskus kompass ja kaart.
Teisalt on palju noori, kes käivad küll koolis, ent on sealt välja langemas (tänase distantsõppe kontekstis võib olla ka neid, kes on nimekirjas, ent ei ilmu ühtegi netipõhisesse kaugtundi ega esita oma ülesandeid). Ka on sealt välja jäänud mitmesugustel noored, kes on koolikiusamise või vägivalla ohvrid, või näiteks lapsepuhkusel üksikvanemad, kes näevad ränka vaeva, et igapäevaelus toime tulla. Lisaks sellele pole ka tööturul osalemine alati märk sellest, et noor on oma koha leidnud. Esineb ka nn palgavaesust – inimesed käivad küll tööl, ent seal teenitav raha pole piisav äraelamiseks. On ka neid noori, kelle töö ja omandatud haridustase pole omavahel vastavuses. Seega ei näita ainuüksi linnuke mõnes registris (EHIS, tööturg), et noorega on kõik korras ja talle pole tarvis abikätt ulatada. Tahamegi näha, kuidas tulevad toime mitte ainult need noored, kes on NEET-staatuses noorte nimekirjades, vaid ka teised – millised on abivajajate erinevad portreed? Kuidas nad hakkama saavad ja kas saaksime neid mingil moel aidata?
Abistajal on mitu kätt
Eestis ja Euroopa Liidus laiemalt on juba pikka aega tegeletud tõrjutusriskis noortega, neile erinevate abiprogrammide pakkumisega ning erineval moel toetusega. Juba aastaid on käigus erinevad programmid: Noortegarantii Tugisüsteem, Tugila jne, mis tegelevad mitmekülgselt noorte tõrjutusriskist päästmise ning ennetustegevusega. Noorte probleeme peaks märkama erinevad institutsioonid peamiselt kohaliku omavalitsuse tasandil – alates koolist ja noortekeskusest kuni töötukassa ja sotsiaalametini. Kuigi kõik asjaosalised teevad kindlasti tänuväärset tööd noorte aitamisel, on senised uuringud ka välja toonud, et vahel ei toimu institutsioonide vaheline suhtlus kõige sujuvamini, esineb tõrkeid ka seadusandlikul tasandil (nt andmekaitse seadusest tulenevad piirangud infovahetusel). Mõnikord on sellised abistamise programmid tähtajalised ning projekti rahastuse lõppedes kaob ka inimene, kes probleemiga edasi tegeleks ja koos temaga ka teave. Teinekord arvatakse, et probleemiga peaks tegelema mõni teine institutsioon, kes omakorda seda enda tegevusvaldkonda kuuluvaks ei loe jne. On ka juhtumeid, kus puudub informatsioon teiste asutuste tegevuse üle – üks käsi ei tea, mis teine teeb. Seetõttu oleks oluline lähemalt vaadata, kuidas toimib asutuste vahel koostöö, milliseid probleeme lisaks seni mainitutele veel esineb ja kuidas koostööd sujuvamaks muuta.
Kohalik tasand ja noored
Uuring soovib mõista ja kaardistada neid koostööprotsesse, mis on väga edukad ning ka neid, mis hästi ei toimi. Nelja kohaliku omavalitsuse töötajaid intervjueerides uurime, millised on kohalikud eripärad ja millised komistuskivid on süsteemsed. Eesti erinevate paikade kohalikud strateegiad ja meetodid on erinevad ja meie uuring peaks välja tooma ka nende eripärade plussid ja miinused. Meie uuring peaks seega võimaldama ka erinevatel omavalitsustel üksteise tugevatest külgedest õppida. Lisaks uurime ka, kuidas saaks olemasolevat registripõhist infot veel paremini rakendada, et leida abivajajad üles enne, kui neid võimestada on juba keerulisem.
Intervjueerime eelkõige neid inimesi, kes märkavad ka seda noort, kes on valinud kogemata porisema teeharu ja uurime, milliseid strateegiaid kasutades on võimalik noor juhatada turvalistele teedele. Soovime rääkida ka noorte endiga, et näha, miks nad libastuvad, mis neid koostöös täiskasvanute abistavate kätega häirib ja mis neid aitaks. Tahame vestelda ka nendega, kes on käinud läbi soode ja rabade, kuid suutnud sissevajumist vältida ja jõudnud tagasi turvalisematele radadele. Küsime ja arutleme, mil moel saaks omavalitsuse erinevaid institutsioone tõhusamini koos töötama panna, et vältida mitte ainult juba NEET noorte staatuseni jõudnud noori, vaid ka neid, kes on sellele lähedal ja tõrjutusriskis. Lõppude lõpuks annab kuitahes raske teelõigu läbimine kogemuse, mis võib aidata näha asju uuest perspektiivist. Tahaksime kuulda, mida noored sellest teekonnast õppinud on ja kuidas neile seda kogemust pakkuda ilma, et sellega kaasneks oht vajudagi rappa. On ju selge, et lõpliku teevaliku teeb siiski noor ise ja ka tee läbib ise – teised saavad vaid kohati pakkuda seltsi või ulatada GPSi. Niisiis saab noort vaid võimestada, ja erinevate võimestamispraktikate uurimine on ka selle projekti üks põhieesmärke.
Artiklis kasutad fotod on valminud Euroopa Liidu teadus- ja innovatsiooniprogrammi Horisont 2020 (grandi nr 649496) toel.