Noorsootöö, huvihariduse ja üldhariduse partnerlust ei tajuta võrdväärsena ning üksteise tegemistest teatakse vähe. See pärsib ühiste eesmärkide saavutamist, selgub Tartu Ülikooli magistritööst.
Üldhariduskoolid ei tunnista tihti noorsootöös ja huvihariduses peituvat potentsiaali, pidades neid formaalharidusele lisanduvateks kõrvaltegevusteks. Näiteks väljendasid 2024. aasta kevadel Tartu Ülikoolis tehtud magistritöös huvikoolide õpetajad ja ringijuhid, et nende ekspertteadmisi ei kaasata piisavalt hariduskoostöö planeerimisse ega otsustusprotsessidesse. Samuti toob sotsiaalteaduskonnas magistritöö kaitsnud autor Marita Ausmaa esile, et noortega töötavad inimesed teavad vähe üksteise töö spetsiifikast.
Koostöö edukus sõltub aga võrdväärsest partnerlusest, mis võimaldaks erinevate osapoolte teadmisi ja ressursse maksimaalselt ära kasutada. Võrdsete positsioonide puudumine kahjustab usalduse ja enesekindluse kujunemist, mis on võtmetähtsusega ühiste eesmärkide saavutamisel. “Kui huvikoolide õpetajad ja noorsootöötajad tunnevad, et nende tööd ei väärtustata, väheneb nende motivatsioon koostööks ning see killustub koostöö potentsiaali tervikuna,” räägib Ausmaa.
Kuigi koostöövõimalusi on palju, jääb see valdkondade vahel tihti teostamata just vähese teadlikkuse tõttu. “Üheks suurimaks väljakutseks on osapoolte teadmatus erinevate valdkondade eesmärkidest ja tegevustest,” lisab Ausmaa. Noorsootöös on fookus enamasti praktilisel ja kogemuslikul õppimisel, mis ei vasta traditsioonilise formaalhariduse mõõdikutele. See teeb raskeks noorsootöö väärtuste ja tulemuste selgitamise koolidele, mis sageli hindavad edu õpi- või eksamitulemustega. Selline erinevuste mittearvestamine muudab koostöö alustamise keerukaks, sest osapooled ei näe ühist eesmärki ega kasu.
Üldhariduskooli ja noorsootöö koostöö võiks peituda konkreetsetes ühistes pikaaegsetes programmides, kus kõik valdkonnad saaksid panustada oma tugevustega. Sellised programmid ühendaksid formaalhariduse teadmised praktiliste oskustega, mis aitaksid näidata koostöö väärtust ja kasvatada vastastikust usaldust. Selliste programmide väljatöötamisel võiks proovida koosloomet, mille analüüsimisele ka magistritöö keskendus.
Lahenduste leidmine läbi koostöö nõuab kõigi osapoolte valmisolekut jagada vastutust ja tunnustada üksteise panust. „Edukaks koostööks on vajalik ühtne arusaam sellest, kuidas kõik osapooled saavad noore arengule ühiselt kaasa aidata,“ ütleb Ausmaa. Koostöö erinevate valdkondade spetsialistide vahel on oluline samm noorte mitmekülgsemaks ja tõhusamaks toetamiseks.
Magistritöö “Valdkondadeülese koostöö võimalused mitteformaal- ja formaalõppe lõimingus” käsitleb koosloome potentsiaalselt proovimist üldhariduskooli, noorsootöö, huvihariduse ja -tegevuse koostöös. Magistritööst saab lisaks lugeda võimalikke soovitusi eri huvigruppidele valdkondade vahel parema koostöö tegemiseks.
Loe uurimistööd lähemalt: https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/7693c6ea-e761-4825-a5c8-bcf46cf17d13/content
Autor: Marita Ausmaa. Foto: Pexels, Diva Plavalaguna