Milline võiks välja näha informaatikatund 10-15 aasta pärast? Milliseid oskusi vajavad õpilased ja mida peab teadma õpetaja? Nendele ja mõnele teistele küsimustele veel vastab põgusas intervjuus Tauno Palts, Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi informaatika didaktika lektor ja Tartu Tamme Gümnaasiumi programmeerimise õpetaja. Ta ise kirjeldab end kui rahulikku inimest, kes üritab teha õpilastele Pythonit selgeks selliselt, et nad eelistaksid TikTokis scrollimise asemel programmeerimisega tegeleda.
Küsimusi esitas Kirke Kasari, ProgeTiigri arendusjuht
Millised on praegu suurimad muutused informaatika õpetamises võrreldes ajaga, mil ise õpetama hakkasid?
Kui mina alustasin, oli põhiprobleem see, et praktiliselt kasutatavaid õppematerjale polnud. Oli tunne, et programmeerimise õpetamine tähendab kõike ise nullist teha ja lõputult kodutöödele tagasisidet kirjutada. Nüüd on tänu HARNO-le olemas e-õpik, põhjalikud õpetajamaterjalid ja automaatkontrollitavad ülesanded, mis panevad õpilasi vahel isegi arvama, et arvuti kontrollib neid rangemalt kui õpetaja. Ja kui vanasti õpetati gümnaasiumis 12 erinevat programmeerimiskeelt, siis nüüd on Python esimese programmeerimiskeelena peaaegu sama levinud kui inglise keel esimese võõrkeelena.
Kui hästi praegune koolisüsteem Sinu hinnangul toetab õpilaste tulevikuoskuste (nt raalmõtlemine) arendamist?
Õppekava järgi peaks informaatikas keskenduma nii raalmõtlemisele kui disainmõtlemisele. Teoorias tähendab see seda, et õpilased disainivad ja loovad rühmatööna tarkvararakendusi. Praktikas tähendab see vahel aga seda, et õpilased õpivad informaatika asemel korrektselt referaati vormistama. Kõik sõltub koolist ja õpetajast.
Kuidas hoida õpilaste motivatsiooni ja loovust, kui tehnoloogia tormab eest ära ja kool ei jõua alati sammu pidada? Milline on Sinu kogemus?
Tehnoloogia kihutab alati eest ära. Kui kool jõuaks kogu aeg sammu pidada, oleksime juba praegu virtuaalklassides koos lendava tahvli ja hologrammõpetajaga. Õpilaste motivatsiooni hoiab kõige paremini see, kui nad saavad luua midagi päris enda jaoks – olgu selleks robot, mis voldib särke kokku, või koodijupp, mis ennustab, kui palju keegi kedagi armastab.
Kuidas muutub või on muutunud informaatikaõpetaja roll tehisintellekti tulekuga?
Tehisaru on nagu uus üliagar klassikaaslane, kes andekatel aitab põnevaid ideid ellu viia ja nõrgematele annab vihjeid (mõnikord liiga lahkelt). Õpetaja töö on olla korraga gaas ja pidur – julgustada suurelt mõtlema, aga samas jälgida, et keegi ei laseks tehisarul endale mõtlematult kogu kodutööd valmis kirjutada.
Milliseid oskusi vajab õpetaja ise, et õpilasi tulevikuks kõige paremini ette valmistada?
Informaatikaõpetaja ei saa kunagi olla kõige targem inimene ruumis – vahel teab õpilane rohkem ja see on täiesti normaalne. Sellisel juhul on õpetaja roll olla õppimisprotsessis pigem toetaja ja kaasamõtleja. Päris nii ka muidugi ei saa, et täna õpime programmeerimist, aga ma ei tea sellest midagi.
Kui mõelda 10–15 aastat ette – milline võiks olla ideaalne informaatikatund tuleviku koolis?
Minu ideaal oleks tund, kus tehnoloogia toetab personaalset õppimist, aga inimlik kontakt ei kao ära. See oleks tund, kus õpilased saavad katsetada, eksida ja naerda. Ja võib-olla võiks robotid korjata tunni lõpus kokku lendu läinud hiirematid ja panna toolid kenasti laudade alla tagasi.
Intervjueerija Kirke Kasari on Harnos IKT hariduse arendusjuht. Spetsialiseerunud haridusasutuste digivõimekuse arendamisele ning ProgeTiigri programmi elluviimisele. Ta vastutab IKT hariduse edendamise ja õpetajate koolituste eest, toetades õpilaste tehnoloogiaalaseid oskusi üldhariduskooli igal kooliastmel.