Digikeskkond on muutnud nii otsustamise tempot kui ka mahtu. Otsuseid tehakse sageli sekunditega, tuginedes visuaalidele ja algoritmide soovitustele, sageli alateadlikult. Samal ajal kujundavad platvormid käitumist viisil, mis vähendab mõtlemise vajadust – näiteks ühe klõpsuga ostud või automaatselt käivituv sisu. Psühholoogid üle maailma on üsna tarvalt adresseerinud sotsiaalmeediakeskkondade mõju alaealise psüühikale.
EU Kids Online’i värsketest Eesti tulemustest selgub, et internet on 9–16-aastaste igapäevaelu loomulik osa. Koguni 98% kasutab seda iga päev ning 80–89% veedab aega sotsiaalmeedias videoid vaadates, suheldes, muusikat kuulates ja mängides. Paljud veebikeskkonnad on paratamatult väga intensiivsed ning kujundatud kasutama teadlikult psühholoogilisi võtteid.
Arenguseire Keskuse tellimusel valmis TÜ psühholoogide poolt uuring, millest selgus, et noorte otsustusprotsessil on teatud eripärad võrreldes täiskasvanutega. Kuigi alaealiste kognitiivsed võimed (nt mõtlemine ja teadmised) arenevad varakult, kujunevad just pidurdusprotsessid, eneseregulatsioon ja metakognitsioon välja hiljem. See selgitab, miks noored suudavad rahulikes oludes teha kaalutletud otsuseid, kuid emotsionaalselt laetud ja sotsiaalse survega olukordades võivad nad käituda impulsiivsemalt.
Sotsiaalmeedia on hea näide keskkonnast, kus noorte sisemised pidurdusmehhanismid pannakse päriselt proovile. Ajasurve paneb otsustama kiirustades, hirm millestki ilma jääda hoiab platvormil kauem (FOMO), kui oleks mõistlik, ja soov kuhugi kuuluda võib viia ka selliste kontaktide ja olukordadeni, mis ei ole tegelikult head.
Millised riskid varitsevad noori sotsiaalmeedias?
OECD on terviklikult avanud sotsiaalmeedia riskide anatoomia läbi nelja dimensiooni. Vaatamegi neid koos statistikaga siis lähemalt ja lisades juurde mõtteid, kuidas noortega tegelejad saaksid aidata neid riske maandada.
1. Sisurisk (content risk, ing.). See tähendab, et noored puutuvad internetis kokku kahjuliku sisuga – olgu selleks valeinfo, vihakõne, vägivaldsed või pornograafilised kujutised. Selline sisu võib mõjutada nende mõtlemist, tundeid ja käitumist. EU Kids Online Eesti andmed näitavad, et üle poole 9–16-aastastest on viimase aasta jooksul näinud internetis häirivat sisu ning iga kuues puutub sellega kokku vähemalt kord kuus. Enam kui kolmandik on näinud postitusi, mis propageerivad äärmuslikku kõhnust või ohtlikke väljakutseid. Samuti kohtavad paljud sisu, mis käsitleb narkootikumide tarvitamist, enesevigastamist või vägivalda, ning enam kui viiendik on sattunud ka enesetapu teemaliste arutelude peale.
2. Kontaktrisk (contact risk, ing.). Veebis suheldes võivad noored sattuda kokku inimestega, kellel ei ole head kavatsused – näiteks kiusajate või täiskasvanutega, kes püüavad neid ära kasutada. EU Kids Online Eesti uuringust on selgunud, et ligi kolmandik õpilastest tunneb end internetis suheldes vabamalt kui silmast silma ning veerand arutab seal teemasid, millest nad otsekontaktis ei räägiks. Veebikiusamist on kogenud 17% õpilastest, kusjuures kiusajateks on sageli sõbrad või koolikaaslased ning põhjuseks enamasti välimus, aga ka tõekspidamised, suhted või perekondlik taust. Seksuaalse sisuga sõnumeid on saanud iga viies noor – nooremate seas harvem, vanemate hulgas juba märksa sagedamini. Neid saadavad nii võõrad kui ka tuttavad, sealhulgas sõbrad ja internetituttavad.
Häirivatest kogemustest räägitakse kõige enam vanematele või sõpradele, kuid pea viiendik lastest ei jaga neid kellegagi. Samas jõuab politseini vaid väike osa veebis toimuvatest rikkumistest.
3. Käitumisrisk (conduct risk, ing.). Siin on fookus noorte enda tegevusel – näiteks kui nad ise osalevad küberkiusamises, jagavad valeinfot või saadavad intiimset sisu. PISA 2022 uuringu kohaselt, märkimisväärne osa meie noori osaleb ise riskide levikus – näiteks võib jagada väärinfot teadlikult edasi 28% poistest ja 20% tüdrukutest. Suunamudimise populaarsus noorte seas tähendab, et nad ei ole pelgalt mõjutatavad, vaid ka ise mõjutajad – kujundades hoiakuid ning levitades ka radikaliseerivaid ja tervist kahjustavaid sõnumeid.
4. Tarbimisrisk (consumer risk, ing.). Sageli ei pruugi noor ise arugi saada, et teda suunatakse midagi ostma – läbi reklaami, suunamudijate või nutikalt kujundatud äppide ja mängude. Tuues ilmeka näite, hinnanguliselt võib 14-aastane näha ainuüksi sotsiaalmeedias kuni 1260 reklaami päevas. Suur osa reklaamiärist on liikunud veebi, mistõttu pole sellest ka alaealised kaitstud. Kõige ehedam kinnitus reklaamiäri mõju ulatusest on suunamudijate trend. TÜ psühholoogid on tabavalt esile toonud, et sotsiaalmeedia eripära seisneb selles, et lisaks tuttavatega suhtlemisele suunavad platvormid kasutajaid jälgima ka sisuloojaid ja arvamusliidreid. Kuna paljude sisuloojate sissetulek sõltub sponsoritest, mistõttu jõuab nende jälgijateni ka tasustatud reklaam.
Selline riskikeskkond on pannud riigid otsima uusi lahendusi ning tõstnud esile ka noortega töötavate spetsialistide rolli noorte toetamisel digikeskkonnas.
Riigid liiguvad järjest keelamise suunas, aga kas see on imeplaaster?
2025. aasta lõpus kehtestas Austraalia alla 16.aastastele sotsiaalmeedia piirangu, mis tekitas arutelude laviini ka teistes riikides, nt Norras, Kreekas, Austrias, Hispaanias, Taanis, Poolas, Sloveenias ja Saksamaal. Aga kas keelamine on ikkagi imeplaaster, mis noored päästab?
Pigem mitte. Kuigi paljud riigid keskenduvad endiselt keelamisele, siis OECD ja paljud teadlased soovitavad kombineeritud lähenemist, mis ühendab keskkonna piirangud ja noorte võimestamise. Pelgalt keelamine ei tegele otseselt kahju juurpõhjusega – sotsiaalmeedias leviva sisu ja selle kujundamise loogikaga ehk kuidas platvormid ongi disainitud sõltuvust tekitavaks.
Eesti valikud kujunevad suuresti Euroopa suundumuste järgi (platvormide ealine keelamine ja keskkonna disaini reguleerimine), kuid meie väiksus annab ka eelise, sest siin saab lahendusi kiiremini katsetada ja kohandada. Üha olulisem on noorte digiteadlikkus ja digitervislikkus, kus noorsootöötajatel on igapäevane roll noori toetada ja suunata. Siinkohal tasub esile tuua ka oluline pimenurk. Räägime sotsiaalmeediatarkusest liig sageli alles õpilaste kontekstis, ent õigupoolest algab see töö juba enne kooli, kujundades harjumusi ja oskusi, mis aitavad digikeskkonnas paremini toime tulla.
Kuigi ülalpool rõhutati sotsiaalmeedia kahjulikke mõjusid, pakub see noortele ka väärtust – toetab eneseväljendust, sotsiaalset sidusust, õppimist ja osalust. Seetõttu peaks fookus olema mitte ainult piiramisel, vaid sellel, kuidas minimeerida kahjulikke mõjusid ja maksimeerida kasulikke. Kui mõelda, et ka sotsiaalmeediaplatvormid ise on alles „noores täiskasvanueas“ või lausa teismelised – Facebook sündis 2004, Twitter 2006, Instagram 2010 ja Snapchat 2011 –, siis pole ime, et õpime alles nendega koos elama. Nii nagu noored katsetavad piire, teevad seda ka need keskkonnad.
Autor Eneli Kindsiko (PhD) on Arenguseire Keskus tulevikuseire ekspert ning Tartu Ülikooli kaasprofessor. Ta on ka Eesti inimarengu aruande 2026 „Haridus ühiskonna peeglis“ peatoimetaja. Seekordne aruanne toob selgelt esile huvihariduse ja noorsootöö kriitilise tähtsuse, käsitledes seda noorte riskikäitumise kujunemise vaatenurgast. Noorsootööd nähakse sealjuures ennetusmeetmena, mis aitab vähendada tulevikus riigile erinevates valdkondades tekkivaid kulusid.
Illustratsioon: Pexels, Hartono Creative Studio