Haridus- ja Teadusministeerium tunnustas 31.01.2024 “Noorte Heaks Tänu” galal noortevaldkonna parimaid 11 kategoorias. Aasta tegija tunnustuse huvihariduses pälvis Margit Mikk, kes on Kose Huvikooli kunstiosakonna õppejuht ja kunstiõpetaja. Haridus- ja Noorteameti noorteosakond tegi parimast parimaga intervjuu. Küsimusi küsis Kadri Koort.
Pälvisid nii olulise tunnustuse! Palju õnne! Mida tunnustus Sinu jaoks tähendab ja märgib?
Muidugi tähendab tunnustus palju, aga eelkõige seda, et minu ümber on palju häid inimesi, kellega ühes suunas on mindud mööda huvihariduse rada. See on tunnustus kolleegidele, noortele ja lastevanematele. Tunnustus, et ajame õiget asja ja teeme seda õigel viisil. Ütlen ikka, et maalida ma võin kodus üksi, huviharidust tehakse väga mitme osapoolega koos.
Jaga endast vähemalt 3 Sinu jaoks kõige olulisemat ja erilisemat fakti, mida selle intervjuu lugeja aasta huvihariduse tegija kohta teada võiks.
Mulle meeldib, kui tekivad põnevad ideed ja siis olla osaline selles, kuidas tüki-tüki järel idee teostamist lahendama hakatakse, kuidas võimatud asjad muutuvad koos nuputades võimalikuks. Sellel aastal on toimunud mitmed selliselt hargnenud sündmusi, mis on toonud rõõmu ja elamusi loodetavasti paljudele: suur välinäitus laulupeo ajal keset Tallinna kesklinna; põnev koostöö Nõmbra valgusfestivaliga, kus noored olid koos nö. päris kunstnikega oma töid esitamas pimedas öös; noorte disainilaager Lihulas.
Noores eas tegin sporti (kergejõustik ja suusatamine), käisin liikumisrühmas ja rahvatantsus. See õpetas mind mitte alla andma ja ennast teostada väljaspool kooli.
Minu esimeseks kunstihuvist lähtuvaks õpetajaks oli minu harrastuskunstnikust vanaisa.
Kuidas sa sattusid töötama huvihariduse valdkonda?
Ma õppisin esialgu algklasside õpetajaks, seejärel suundusin Eesti Kunstiakadeemiasse. Peale EKA lõpetamist soovisin väga saada kunstiõpetajaks. Kirjutasin ja helistasin mitmesse kodulähedasse kooli, aga kunstiõpetajat ei vajatud. Ühel hetkel sai mulle selgeks, et Kosel tuleks luua kunstikool (muusikakool oli selleks hetkes juba olemas). Nii me koos õe Tiiaga sellele 2001. aasta sügisel teoks tegime. Minu vanematest oli suur abi, nemad aitasid soetada meie koolile esialgsed ruumid, olid nõu ja jõuga abiks. Hiljem liitus Kose Kunstikool Kose Huvikooliga, on olnud põnev, raskusi ja rõõme pakkuv teekond.
Mis on sinu missioon igapäevases töös?
Ma ikka usun, et ikka noored ise – neid tuleb toetada, neid tuleb kuulata, neid tuleb innustada ja neile tuleb nö õige teeots kätte näidata. See tasub väga-väga ära. Me suhtleme päris palju ka vilistlastega, imeline näha nende edusamme. Ja selle all ei mõtle ma, et neist kõigist saavad suured kunstnikud vaid, et neil läheb elus kenasti, väärtused ja arusaamad on paigas.
Mida pead oma töös olulisemateks ja väärtuslikemateks saavutusteks just töös noortega või noortele võimalusi luues?
Noore kuulamist ja toetamist tema püüdlustes. Tahan õpetada neid mitte alla andma ja leidma võimalusi raskustest ülesaamiseks. Ja kuidas olla hea inimene. Usaldada ja anda vastutust. Meil on õpilastega projektid, kus nad ise mõtlevad välja teemad, ise otsustavad materjalide üle, ise panevad paika oma tegutsemise ajaraami, ise teostavad ja panevad üles näituse, organiseerivad avamise, hiljem ka näituse mahavõtmise ja teevad analüüsi. Meie, õpetajad oleme mentorid ja vajadusel nõuandjad. Arvan, et on oluline õpetada noori usaldama ja ka vastutama. Anda piisavalt vabadust, aga selgitada, et vabadusega käib kaasas vastutus. Loodan, et Kose Huvikooli kunstiosakonnast lahkununa on neil noortel juba paras annus ettevõtlikkust ja oskust ennast teostada.
Milliseid probleeme näed täna huvihariduse õpetaja silme läbi töös noortega eriti teravalt?
Väga raske on vaadata õpilase päeva pikkust ja kohustuste hulka. Üldhariduskooli pinge on väga-väga suur. Eriti suured raskused tekivad siis, kui laps jääb haigeks, tullakse kooli teinekord veel nö. mitte tervena, sest muidu ei jõua kõiki kohustuslikke töid järele teha. Nii see, veel nõrk organism, peab suutma terve õppepäeva õppima ja hiljem järele vastama oma haiguse ajal tegemata tööd. Päeva lõpuks tõdeb, et kahjuks ta ei jõua huvikooli, kuigi väga tahaks. See tekitab väsimust ja vaimseid pingeid.
Vaimne tervis on habras ja eks omajagu segab seda nutimaailm, kohati tundub, et neid suhtlusvõrgustikke on liiga palju, tekib eklektiline ja ärev ring ümber noore, milles keskenduda on raske.
Millised on Sinu ettepanekud, et veel rohkem ja veel suuremalt paistaks kõikide huvihariduse tegijate panus nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil hästi esile?
Kui annaks üldhariduse ja huvihariduse kuidagi loogilisemalt liita.
Me väga vajaksime, et üldhariduskoolide õpetajad tuleksid nö. oma ringist välja, näeksid, et kogu selle õpetamise tsükli keskpunktiks on õpilane, tema soovid, tervis ja heaolu. Me peaksime saama parema avaliku dialoogi huvihariduse ja üldhariduse vahel.
Huviharidust, kui mitmekesist ja põnevat teadmisterikast teekonda, võiks tulevikus nii koolid kui töökohad väärikalt arvestada. Ma arvan, et paljud, kes on oma lapsepõlve huvist lähtuvalt leidnud töökoha, nad võiksid rääkida oma teekonnast. Ja need kes saavad endale terveks eluks hobi, võiksid mõista, et huvist lähtuv tegevus hoiab vaimu erksa ja inimesed teotahtelisena.
Mis on Sinu nipp eredaks “põlemiseks” huvihariduse õpetajana, kuid sealjuures mitte läbipõlemiseks?
Kui su ümber on väga head õpetajad ning noored, keda tõesti see kunstimaailm huvitab, siis see hoiab sind erksa ja säravana. Väga põnev on näha kuidas noored samm-sammult edenevad ja kuhu nad lõpukursusel jõudnud on. Me väga hoiame kogu kollektiiviga positiivset õhkkonda, kunstikooli peab olema kõigil hea tulla ja hea ennast teostada.
Läbipõlemisel peab olema ise tähelepanelik. Oleme isekeskis õpetajatega kokku leppinud, et räägime, kui vajame väikest puhkust. Nimetame neid väsimuse leevendamise hetki “vaimse tervise päevadeks” ning oleme valmis oma kolleege sellel ajahetkel asendama. Selliseid vabade päevade võtmisi väga tihti ette ei tule, aga me teame, et meil on selleks võimalus ja juba see teadmine aitab.