Autor: Tiina Nõmm
Tänases meediastunud ühiskonnas võib öelda, et nii indiviidi kui ka ühiskonna vaates ei ole enam küsimus, kas meedia- ja infopädevuste arendamine peaks toimuma ka formaalõppe kaudu, vaid millises mahus kool seda teha saab ning millist tuge neil seejuures vaja on.
See on vaid üks järeldus, milleni jõudsin sel kevadel kaitstud magistritöös “Meedia- ja infopädevuste edendamise hetkeolukorra kaardistus Eesti üldhariduskoolides ning arendusvõimalused”. Tööga soovisin teada, kui paljud Eesti koolid ja kuidas õpilaste meedia- ja infopädevusi arendavad lisaks riiklikes õppekavades ettenähtule, kes on meediaõpetajad ja meedia huviringi juhendajad oma erialaselt taustalt, mida tähendab nende jaoks meedia- ja infopädevuste mõiste ning mis neile oma töös muret valmistab. Samuti soovisin teada, kuidas käsitletakse meedia- ja infopädevusi olulistes raamdokumentides ja -teooriates ning senistes haridusstrateegiates.
Seejuures on oluline oskus analüüsida nii vastuvõetud kui ka loodavat meediasisu
Eesti õpilaste meedia- ja infopädevusi arendatakse hetkel kõige rohkem 11. klassi emakeele ühe kursus „Meedia ja mõjutamine“ ning riiklike õppekavasid läbiva teema „teabekeskkond ja meediakasutus“ kaudu. Nagu analüüsi käigus selgus peetakse meedia- ja infopädevusi inimese baasoskusteks, mis hõlmavad võimet kriitiliselt analüüsida meediasisu ning arendada ühiskonnateadlikkust, tolerantsust ja kodanikuaktiivsust. Seejuures on oluline oskus analüüsida nii vastuvõetud kui ka loodavat meediasisu.
Eesti koolides toimuva meedia- ja infopädevuste arendamise kaardistamiseks analüüsisin koolide kodulehtedel olevat avalikku teavet ning kodeerisin mind huvitava info, misjärel analüüsisin saadud tulemusi. Nagu selgus, arendavad alla poole (42%) Eesti üldhariduskoolidest riiklikule õppekavale täiendavalt oma õpilaste meedia- ja infopädevusi. See toimub kas vastava suunamooduli, valik-, vaba või suunaaine, huviringi või koolimeedia kaudu. Jätkuvalt on Eesti koolides populaarne koolileht. Analüüs näitas, et paljudes koolides keskendutakse audiovisuaalsete ja multimeedia oskuste arendamisele, seda fotograafia ja multimeedia valikainete ning koolimeedia kaudu. Kogutud andmete ilmestamiseks läbiviidud kahest fookus-grupi uuringust meediaõpetajate ja meedia huviringide juhendajatega selgus, et õpetajad ja juhendajad pööravad õppetöös rohkelt tähelepanu meedias toimuva kriitilisele analüüsimisele ning õpilastele antakse praktilisi ülesandeid, et arendada nende eneseväljendusoskusi. Laiapõhjalised meedia- ja infopädevused aitavad nende sõnul õpilasel tänapäeva meediastunud ja infost üleküllastunud maailmas hakkama saada.
Magistritöö tulemusena võib öelda, et meedia- ja infopädevuste arendamiseks on astutud esimesi suuremaid samme, kuid selle arendamine toimub Eesti koolides väga ebaühtlasel tasemel.
Meedia- ja infopädevuste arendamisega tegelevad enamasti sama või mõne muu kooli haridustöötajad. Paljud neist oma erialaselt taustalt seotud audiovisuaalvaldkonnaga (näiteks fotograafiaga) või omavad meedia, kommunikatsiooni või turundusalast tausta (näiteks tegevad või endised ajakirjanikud). Õpetajate ja juhendajatega vesteldes selgus, et enim tunnevad nad puudust ühistest kohtumistest, mis annaks neile võimaluse koguda ideid, jagada oma kogemusi ning ühtlasi tugevdada seeläbi enda kui meediaõpetaja identiteeti. Õpetajate ja ringijuhendajate jaoks oleks ka väga kasulik, kui neil oleks kondikava, mille põhjal oma ainekava üles ehitada. Samuti toodi murekohana välja ajapuudust, sest meediaõpetaja tööd tehakse enamasti põhitöö kõrvalt, vaba- ja valikainete kursuste mahud on pigem väikesed ning huviringides ei ole õpilastel alati aega käia.
Magistritöö tulemusena võib öelda, et meedia- ja infopädevuste arendamiseks on astutud esimesi suuremaid samme, kuid selle arendamine toimub Eesti koolides väga ebaühtlasel tasemel. Oluliste soovitustena saab kokkuvõttes välja tuua esmalt vajaduse alustada meedia- ja infopädevuste arendamisega juba esimesest kooliastmest, sest meedia ümbritseb meid juba alates varajasest lapsepõlvest. Samuti tuleb kvaliteetse meediahariduse tagamiseks üheselt määratleda lähteülesanne – mida, kellele ja kuidas õpetada. Kolmandaks tuleb tähtsustada meediaõpetajate ja ringijuhendajate suurt rolli meediahariduse omandamisel. Sageli tehakse seda tööd põhitöö kõrvalt ning paljudel puudub pedagoogiline taust. Nii on oluline neid toetada, julgustada ning vajadusel ka nende enda meedia- ja infopädevusi arendada. Ühised kohtumised ning kinnitatud õppekava on selleks väga oluline samm. Kindlasti tuleb tähelepanu pöörata ka tulevaste eesti keele õpetajate ettevalmistamisele meedia õpetamiseks, sest enamasti on just nemad need, kes tegelevad koolis õpilaste meedia- ja infopädevuste arendamisega.
Selline ülevaade Eesti üldhariduskoolides toimuva meedia- ja infopädevuste arendamise kohta on ainulaadne, kuid nii nagu muutuvad riiklikud regulatsioonid ja koolide õppekavad, tuleb kogutud andmeid järjepidevalt värskendada ning leida uusi võimalusi nende analüüsimiseks. Viimased aastad on meie elu saatnud kriisid, mis kujutavad reaalset ohtu meie elule ja tervisele. See on näidanud, kui oluline on pädevus leida ja kriitiliselt analüüsida meediast saabuvat teavet (ning vajadusel seda ka ise luua). Kvaliteetne meediaharidus on selle vundament.
Magistritööga saab lähemalt tutvuda Tartu Ülikooli digitaalarhiiv DSpace’is
Artikkel on osa Balti Infohäirete sekkekeskuse aastaraportist. Loe lähemalt becid.eu.