Haridus- ja noorteamet (Harno) on Eesti riigi asutus, kuid selle rahastusmudel on erandlik. Kui enamik asutusi sõltub peamiselt riigieelarvest, siis Harno eelarvesse tuleb 2026. aastaks ligi 90 protsenti Euroopa Liidu ja teiste välispartnerite rahast. Riigi osa piirdub umbes kümnendikuga, kirjutab Harno peadirektor Jaak Raie.
Selline ülesehitus on ühtaegu võimalus ja risk. Võimalus seisneb selles, et Eesti saab kasutada märkimisväärseid välisressursse, risk aga selles, et iga toetus eeldab omaosalust ja riigi panuseta võib osa välisraha ja arenguvõimalusi jääda kasutamata.
Tõsi, 2026. aastal kasvavad Harno majandamiskulud ligi 43 protsenti, kuid see kasv ei tule riigieelarvest. Tegu on välisrahast kaetava tõusuga, peamiselt Euroopa Liidu digi- ja taasterahastu investeeringutest, mis on suunatud konkreetsetesse projektidesse. Riigieelarve osa väheneb samal ajal 14,07 miljonilt eurolt 2026. aastal 13,95 miljonile ehk umbes 0,12 miljoni euro võrra.
Kõiki kulusid ei saa käsitleda ühtemoodi. On vahe, kas raha kulub tarbimiseks või investeeringuteks, mis kasvatavad võimekust ja loovad pikaajalist kasu. Harno kaudu tehtavad kulud kuuluvad enamjaolt viimasesse kategooriasse – need on investeeringud paremasse haridusse, mis toetavad korraga nii hariduse kvaliteeti kui ka majanduse arengut. Mõlemad on muu hulgas äärmiselt vajalikud, et inimvaral rajanev lisandväärtus aitaks meil praegu võetava laenukoorma (mis moodustab juba 24 protsenti SKPst) tagasi maksta ja see ei jääks ei tea mitme tulevase põlvkonna kanda.
Harno kui välisraha võimendaja
Harno töö kaudu jõuavad need investeeringud konkreetsete teenuste ja tulemustena igal aastal kümnete tuhandete inimesteni. Näiteks sooritab Harno korraldatud eksameid ja tasemeteste igal aastal umbes 150 000 inimest. See tähendab, et ainuüksi selle töölõigu kaudu puutub Harno teenustega kokku ligi 15 protsenti Eesti elanikkonnast. Rajaleidja võrgustik pakub igal aastal tuge enam kui 10 000 lapsele ja 25 000 täiskasvanule. Varajane märkamine aitab ennetada koolist väljalangemist, toetab vanemaid ja õpetajaid ning aitab vältida kulusid, mis tekivad siis, kui noor jääb haridusest või tööelust kõrvale.
Inseneride nappus on Eestis otsene majanduse pidur. OSKA 2023. aasta analüüsi järgi vajab masina-, metalli- ja elektroonikatööstus järgmisel kümnendil igal aastal üle 900 uue töötaja (sh insenerid ja tehnikaspetsialistid), kuid ülikoolidest tuleb neid märgatavalt vähem. Selle tagajärjel jäävad ettevõtetel projektid venima või viiakse need teistesse riikidesse. Harno vastutada on Inseneriakadeemia programm, kuhu on kaasatud kõrgkoolid ja ettevõtted. See on loodud selleks, et noortel tekiksid motivatsioon ja võimalused inseneriks õppida ning Eesti majandus ei jääks rahvusvahelises konkurentsis vajalike oskusteta. Muidugi taas peaaegu täies mahus välisraha toel.
Harno roll on märkimisväärne ka rahvusvahelises mõõtmes. Erasmus+ programmi toel rahastati mullu 235 projekti mahus 36 miljonit eurot, mille kaudu said rahvusvahelise õpikogemuse enam kui 10 000 õppijat ja õpetajat. Study in Estonia toob Eestisse välistudengeid, kelle majanduslik mõju on hinnanguliselt 50 miljonit eurot aastas, see summa hõlmab nende elamis- ja teenustekulutusi. Statistikaameti värske analüüs lisab täpse maksupildi: 2023/2024. õppeaastal laekus töötavatelt välisüliõpilastelt ja vilistlastelt riigile tööjõumakse 35,5 miljonit eurot.
Omaosaluse puudumine = kasutamata miljonid
Just seetõttu on omaosaluse tagamine määrava tähtsusega. Näiteks Rajaleidja teenus, mida vajab iga neljas Eesti laps, sõltub täna suuresti Euroopa Liidu rahastusest. Kui programmiperiood lõpeb ja riigi panus puudub, võib teenus katkeda. Sama loogika kehtib ka teiste programmide puhul: omaosaluse kasvuta jäävad kasutamata projektid, kus 80–90 protsenti rahast oleks tulnud väljastpoolt.
Samasuguseid küsimusi arutatakse ka mujal Põhjamaades. Soomes on kõrg- ja rakenduskõrgkoolide rahastuse uuringud toonud esile, et projektirahastuse ja välisfondide liiga suur osa muudab ülikoolid haavatavaks ning vähendab strateegilise planeerimise võimalust. OECD on soovitanud Soomel suurendada stabiilse baasrahastuse osa, et säilitada teenuste järjepidevus ja kvaliteet.
Samal ajal pakub riskide teine pool ka võimaluse. Just omaosalus on võti, mis avab välisrahastuse võimenduse. Euroopa toetusmäärad on enamasti 80–90 protsenti. See tähendab, et kui Eesti panustab ühe euro, lisandub sellele viis kuni kümme eurot välisrahastust. Näiteks Erasmus+ projektide puhul tuleb riigi omaosalusest ligikaudu 15 protsenti, ülejäänu katab Euroopa Liit. Sama kehtib kutsehariduse programmides, kus välisraha osa on veelgi suurem. Praktikas tähendab see, et iga euro, mille riik paneb Harno kaudu haridusse, avab Eestile mitmekordse rahastusvõimaluse. Vastupidine on samuti tõsi: kui omaosalust ei jätku, jäävad rahastamata projektid, kus 80–90 protsenti rahast oleks tulnud väljastpoolt.
Rahvusvahelised kogemused kinnitavad seda. Rootsis on riigi kaasfinantseerimine põllumajandus- ja haridusprogrammides süsteemselt eelarvesse planeeritud. Soomes on Erasmus+ omaosalus püsiv eelarverida. Nii tagatakse, et ükski euro ei jää kasutamata ning välisrahastus toimib tõepoolest investeeringuna, mitte riskina.
Sageli küsitakse, kas Euroopa Liidu raha pole samuti maksumaksja raha. Tõsi, need vahendid tulevad liikmesriikide ühisesse eelarvesse, mille maht on juba ette kokku lepitud. Kuid kriitiline vahe on selles, et rahastus avaneb vaid neile riikidele, kes esitavad oma arengu- ja investeerimiskavad ning suudavad katta omafinantseeringu. Kui Eesti seda ei tee, jääb toetus kasutamata ja liigub teiste riikide haridusse ja noortevaldkonda. Just omafinantseeringu kaudu ei too me Eestisse tagasi mitte ainult osa sellest, mille oleme ühiselt maksnud, vaid mitu korda rohkem. Seetõttu pole riigi panus pelgalt kulu, vaid strateegiline investeering, mis suurendab Eesti positsiooni nii majanduslikult kui ka rahvusvaheliselt.
Mõju avaldub pika aja vältel
Majandusaruteludes on eelarvedefitsiiti võrreldud dopinguga, lühiajalise energialaksuga, mille hind avaldub hiljem. Harno mudel seevastu meenutab treeningut, mis kasvatab püsivõimekust. Sporditaustast tean, et emotsiooni najal võib mõne mängu võita, aga hooaja võidab järjepidev töö. Hariduse ja noortevaldkonna investeeringud toimivad samamoodi: need kasvatavad võimekust, mille mõju kestab aastaid.
Viimastel aastatel on HTM ja Harno suutnud välisrahastuse osa kasvatada. Kuid 2026. aastaks on lagi ees: riigieelarve raha vähenemine paneb riski alla praeguse välisraha realiseerimise võimekuse ja piirab ka uue juurdetoomist. Küsimus ei ole ainult Harno eelarves, vaid laiemalt Eesti võimalustes: kas lepime sellega, et kasutamata jäävad raha ja arengud, või teeme otsuse, mis toob siia rohkem oskusi, teadmisi ja koostööd.
Harno ei ole kuluartikkel. Harno on kanal, mille kaudu Eestisse jõuavad oskused, mida majandus vajab, teenused, mida lapsed ja pered kasutavad, ning rahvusvaheline koostöö, mis suurendab meie konkurentsivõimet. Üks Harno kaudu panustatud euro toob Eestisse tagasi viis kuni kümme. Ja neid kõiki on meil vaja, et rahvusena kesta ja areneda.
Artikkel ilmus Postimehes 7.10.2025.
Foto: Katrin Käis